Reklaam sulgub sekundi pärast

Vaata telekava

ARVUSTUS | Kriitikute kiidetud “Vaesekesed” ehk mida ma just vaatasin?!

Johanna Alvin

"Vaesekesed" film oli korraga šokeeriv kui ka vaimustav — FOTO: AP/Scanpix

"Vaesekesed" on kujunenud omamoodi sensatsiooniks filmifännide seas, kuna linatoes ei ole sugugi tavaliste killast. Põnev lugu, maagiliselt imelik maailm ning omapärased karakterid tõmbavad vaataja nii sügavale endasse, et pääseteed naljalt ei leia.

"Vaesekesed" on kindlasti aasta 2023 üks kõige omapärasemaid filme. Juba on linateos palju auhindu noppinud erivõistlustel mitmetes kategooriates ning on tore näha, et "Vaesekesed" ei läinud kaotsi Barbenheimeri maanias. Kõikidest 2023. aasta filmidest, mida mina filmihuvilisena vaatasin, jääb "Vaesekesed" minu jaoks kõige erilisemalt kõlama. 

Alasdair Gray 1992. aasta romaanil põhinev süžee järgib viktoriaanlikus Londonis elavat Bella Baxterit, noort naist, kelle teadlane äratab ellu pärast tema enesetappu. Bella alustab oma elutsüklit uuesti ning taasavastab ennast nii ideoloogilisest kui ka seksuaalsest küljest. 

Film ei jää romaanile sugugi alla. Režissöör Yorgos Lanthimos, kes on tuntud oma huvitavate visioonide poolest, võttis teosest kõik ning andis vaatajale kõik ka edasi.

"Vaesekeste" äärmiselt värvikas sisu jõudis pärale tänu suurepärasele näitlejatööle. Peategelast Bella Baxterit kehastanud Emma Stone, on juba palju auhindu võitnud antud rolli eest, mida ta tõesti väärib. Tavaliselt pigem armsaks ning süütuks karakteriks jäänud Stone, mängis seekord hoopis teistsugust tegelast.

Näitlejanna kehastas naist, kes rasedana sillalt alla hüppas. Äsja surnud naine jäi silma aga teadlasele (Willem Dafoe), kes lapse Bella kõhust välja lõikas ning beebi aju surnud naisse kehasse tööle pani. Bella alustas oma elutsüklit uuesti ehk Emma Stone pidi kehastama beebit täiskasvanud naise kehas, kes avastab maailma ning õpib uuesti rääkima, kõndima, tundma ja mõtlema. Isegi, kui filmisisu oli pigem kummaliste killast, siis ainuüksi Stone'i näitlejatöö on kiiduväärt.

Kindlasti väärib ka tunnustust Mark Ruffalo, kes tavaliselt on jäänud silma intelligentsete ning kangelaslike rollide poolest. Filmis "Vaesekesed" pidi ta aga kehastama pigem libedat ning kohati isegi rõvedat meest, kes lapsemeelset Bellat endale saada soovib.

Filmi üks osa, mis mind kahe tunni jooksul siiski häirima hakkas, oli seksistseenide rohkus. "Vaesekesed" tõi ekraanile väga palju ning väga visuaalset intiimsust, millest vähemalt pool oleks võinud olemata jääda. Ka kriitikud on avaldanud negatiivseid arvamusi antud teemal, kuid Bellat kehastanud Stone ei kahetse midagi ning on öelnud, et karakteri mängimine tõi talle palju rõõmu. Seksistseenide rohkus ei ole muidugi näitlejanna mure, vaid pigem mõtteaine loo stsenaristile ja režissöörile. 

"Vaesekesed" oleks saanud olla ka palju lühem. Oli hetki, kus märkasin end vaatamas kella, lootuses, et peagi on film läbi. Samas pean tõdema, et mõnel teisel hetkel oli mul nii põnev ja palvetasin endamisi, et film liiga vara ei lõppeks. Kogu kupatus kokku tekitas minus palju erinevaid positiivseid mõtteid ning tundeid, kuid tagantjärgi mõeldes oli momente, kust filmi oleks saanud kärpida.

Filmi "Vaesekesed" kostüümid ja nn lavaline kujundus oli imeline. Ma siiani imestan, kuidas disainerid jaksasid näha vaeva iga piseima detailiga. Kostüümid olid korraga klassikalised ja utoopilised. Sama ka majade, kaarikute, laevade või inimeste poolest. Värvid olid erksad ja omapärased. Täiesti geniaalne film, mida kasvõi ainult visuaali poolest vaadata. 

Kui korraks mõelda ka sügavamale, siis kes on need "Vaesekesed", kelle järgi on romaan ja film pealkirja saanud? Need on mehed. Filmis on tunda feminismi alatooni, mis sugugi vaatajat ei häiri. "Vaesekesed" vaatab ühiskonnas probleeme ning mehe-naisevahelisi suhteid õnneks läbi huumoriprisma ning võimendatuna ehk filmi saab täiesti nautida ilma sügava analüüsimiseta.

Kommentaarid puuduvad