Intervjuu! Eesti naine aitab Ukraina sõjapõgenikke: olen saanud ka mitmeid ähvarduskõnesid

”Ma tegelen kogu teemaga tegelikult terve päev. Ka töö kõrvalt vastan kõnedele ja sõnumitele. Minu õhtud on praegu välja näinud sellised, et panen oma 3-aastase lapse magama ja siis istun autosse, mees jääb koju ja lähengi põgenikke abistama. Auto on pilgeni asju täis, viin need vajalikesse kohtadesse ja hommikul algab kõik otsast peale. See kõik on kestnud alates 28. veebruarist ja niimoodi olen iga päev tegutsenud,” teeb Sirle kiire ülevaate oma praegusele päevakavale.

Sirle on olnud Anija vallas vabatahtlik pikka aega. ”Hetkel abistame umbes 50 inimest ja ma olen ülitänulik meie Anija vallale ning teistele vabatahtlikele, lisaks on meie valla inimesed andnud põgenikele kortereid ja nii mõnigi on loovutanud oma suvila,” imestab naine Eesti inimeste lahkuse üle.

Hinge pugenud sõjapõgenikud

Sirlel hakkavad pisarad voolama, kui ta proovib vastata, miks ta sõjapõgenikke aitab. ”Ma ei oskagi öelda. Minu jaoks on lapsed number üks ja tegelikult ma olen Anija vallas muidu ka väga aktiivne, see on minu südamelähedane asi,” räägib naine. ”Esmalt olin arvestanud, et abistan nelja peret, kes tulevad meie sotsiaalmajja elama. Ma korjan kõik vajaliku kokku (hügieenitarbed, potid/pannid, tekid ja padjad, toit, riided) ja ladustan need sotsiaalmajas ära. Seal on inimene, kes jagab peredele need laiali. Kui asjad on otsas, siis ma käin ja vaatan üle, mis seal on puudu ja tema annab mulle teada. Teen kõik, mis on minu võimuses,” selgitab Sirle tulihingeliselt.

Ta on enda sõnul päris palju ka oma isikliku raha eest esemeid ostnud. ”Ma ei taha kerjata mingeid asju. Näiteks tänagi käisin ja ostsin Pepcost lastele pliiatseid, vildikaid ja värviraamatuid. Ma lihtsalt tahan, et neil oleks hea siin olla,” jagab Sirle. Peamiselt on sõjapõgenikud naised ja lapsed. ”Lapsi on igas vanuses. Meie vallas on kõige noorem näiteks seitsmekuune,” sõnab ta.

Kuid aktiivselt tegutsedes on Sirle saanud ka hirmuäratavaid ähvardusi. ”Need on olnud vene rahvusest inimesed, kellele ei sobi, et me aitame ukrainlasi. Ma olen saanud kokku kolm ähvarduskõne, kaks neist lähevad politseisse ja üks oli nii tark, et ta suutis numbri näitamise maha võtta, aga tegu on reaalsete ähvardustega,” mainib ta. ”Kui ma tegin sotsiaalmeedias kohalikku gruppi üleskutseid, mis asju on vaja, siis tuli samuti küsimusi, et miks ma aitan neid inimesi,” avalikustab Sirle ja lisab, et talle on öeldud, et peab arvestama ka teatud tagajärgedega.

Sõjapõgenik Svetlana sai tänu vabatahtlikele hubase kodu

Üks 37-aastane ema ja tema 16-aastane poeg saabusid Eestisse nii, et naine sõitis taksoga Poola piiri äärde ja pani sellele sõidule kogu oma raha. ‘’Poeg oli tal Kiievis, ise ta oli väiksemas kohas, aga nemad saabusid Eestisse nii, et tal oli kaasas ainult see, mida ta kandis. Mina tegin oma riidekapis puhta töö, nii palju riideid, kui minu omadest talle selga mahtus, nii palju see naine sai riideid minult,’’ jagas Sirle.

Vald andis korteri ja nii tegi Sirle koos ühe teise vabatahtlikuga Svetlanale ja tema pojale ühetoalise imearmsa korteri. ”Enamik sellest korteri sisustusest on kõik tänu minu imelistele sõpradele ja tuttavatele kokku saadud. Külmkapi täitis kolleeg kõrvalt. Nad on inimesed, kes on praegu väga rusutud, näiteks see sama perepoeg on psühholoogiliselt väga häiritud. Kui ta saabus, siis ta ainult nuttis, aga eile oli ta juba veidi rõõmsam,” rääkis Sirle.

Ta suhtleb põgenikega vene keeles nii palju, kui oskab ja abiks on ka Google Translate. ”Olen siiani hakkama saanud, mul endal Ukrainaga sidet ei ole ja pole seal kunagi käinud,” lausub Sirle. Ta teab, et Svetlana sai rohkem, kui on siiani saanud mõned teised põgenikud. ”Tema 16-aastane poeg tundus noor, kes vajab turvalist kodu. Kui ma andsin neile võtmed üle, siis selleks hetkeks, kui ta koju tuli, panin ka pirukad ahju, et kui Svetlana sisse astub, tuleb sooja piruka lõhna,” rääkis Sirle pisarsilmis.

”Kui see naine tuppa astus, oli ta šokeeritud. Ta ei osanud midagi öelda ja ei julgenud midagi puutuda. Ma tegin külmkapi lahti ja ütlesin, et see kõik on teile. Ma võin seda iga kell rääkida, kuidas üks võhivõõras inimene puges mulle niimoodi hinge. See on minu südameasi. Seda korterit oli vaja pesta ja mul oli abis üks teine vabatahtlik, kellel on samuti laps. Minul oli mees, kes oli kodus lapsega ja tema mees ehitas Poola piiril mingisugust kaitsetõkkeid. Hull mõelda, et kaks ema rassisid, samal ajal laps röögib kõrval, aga me tegime selle ära,’’ jätkab Sirle.

Kogu sõda on meile nii lähedal

Eestis on väga vähe inimesi, keda kogu see toimuv ei puuduta. ”See on meile nii lähedal. Minult on korduvalt küsitud, miks ma seda teen. Mul ei ole olnud sellest hetkest vaba hetke. Kui ma mõtlen, et tahaks üks nädalavahetus lihtsalt kodus istuda, siis pigem on see, et ma ei oska niisama istuda,” jagab naine.

Ta mõtleb ja kalkuleerib pidevalt oma peas, kas nendel peredel on kõik vajalikud asjad olemas. Sirle tunnistab, et alguses oli tal ka hirm. ”Mõtlesin, et kuidas need inimesed suhtuvad. Mul pole aimugi, mis šampooni nad näiteks kasutavad või mida nad on harjunud selga panema, millised on nende söömisharjumused. Ma googeldasin, et teada saada, mida võiks ukrainlane igapäevaselt süüa. Midagi keerulist seal ei ole, aga alguses oli ikka teadmatus,” põhjendab naine.

Sirle ei saa saabujate kohta mitte midagi negatiivset öelda. ”Meie hirm oli ka see, et sotsiaalkeskuses pakkudes neile tubasid, hakkavad nad äkki pirtsutama. Sotsiaalpind ei saagi ju olla luksus, kuna see on ajutine. Kui valida, kas elada varjendis või sul on katus, söök ja puhas voodipesu, ei ole mingit probleemi ja kõik nad on väga tublid. Müts maha nende perede ja laste ees, kes on valmis minema ka siin kooli.”

Kuid hetkel on minev kaup näiteks mesi, konservid, makaronid, purgisupid ja road. ”Kui eelnevalt ei olnud muid asju, siis lapsi on päris palju, sellega polegi jõudnud tegeleda, et kuskilt suure koguse mähkmeid saada. Neid on väga vaja,” lausus Sirle.

Kuid Sirle annab aega ja kindlasti soovib peredega ka lähedasemaks saada. ‘’See sama naine ja poeg, teen üks hetk ettepaneku, et lähme neile külla ja teeme mingi mänguõhtu, et nad saaksid tunda, et neil on ka sõbrad siin olemas,’’ lausub Sirle. Praeguseks on ta näinud mitmeid põgenikke ja tõdeb naeratades, et Ukraina naised on ikka sellised, et kui välja tulevad, siis on pooltel punased huuled. ‘’Sellised paar naisterahvast on silma jäänud. Ma elan täpselt suure maantee ääres ja üks päev vaatasin, kuidas need daamid tulid. Kõiki ei tea, aga siis sain aru, et Ukraina daamid jalutavad.’’

Ka sina saad Anija valda põgenikega seoses aidata! Annetusi kasutatakse toidu ostmiseks ja esmaste vajaduste katmiseks.
Anija vallavalitsuse konto SEB Pangas: EE391010002018897002
Selgitus: Annetus põgenike heaks