Reklaam sulgub sekundi pärast

Politseiülem: me oleks nagu ühiskondlikult kokku leppinud, et 50 hukkunut liikluses on okei

"Laser"

Avariide, vigastuste ja hukkunute vähenemist Eesti liikluses ei ole juba seitse aastat järjest. Kui Euroopa Liidus keskmiselt liikluses hukkunute arv väheneb, siis Eestis on see taas tõusnud. Milles on asi?

Tervikuna on liikluspildi olukord kaugel rahuldavast. Isegi Riigikontroll toob välja, et liikluse jalakäijatele ohutumaks muutmiseks puuduvad nii eesmärgid kui ka eelarve. Kehval liikluskultuuril on mitu väga üllatavat põhjust, mille "Laser" ükshaaval koos Politsei- ja Piirivalveameti peadirektori Egert Belitševiga ette võttis.

Miks liikluses on nii palju jalakäijaid, kes viga saavad?

Liiklusohutuse areng Eestis on jäänud seisma. Meil on justkui ühiskondlik kokkulepe, et see on okei, et umbes 50 inimest iga aasta liikluses sureb.

Aga tegelikult see ei ole okei, 50 inimest kaotavad oma elu.

Jaa, loomulikult! Me ei peaks ühiskonnana olema sellega rahul, et meil on 50 kaaskodanikku, kelle elu lõpeb enneaegselt seetõttu, et liikluskäitumine on sellises seisus, nagu ta on hetkel.

Milliseid vigu siis tehakse?

Vigu on erinevaid. Peamiseks mureks on riskikäitumine, mida enamik autojuhte viljeleb. Me igaüks võime mõelda seda, et kas ja millal me oleme kiirust ületanud. Sellistest väikestest rikkumistest ühel päeval kasvabki välja see suur tragöödia kellelegi jaoks. 

Kui me iga päev natuke ületame kiirust, siis see tundub, et on okei. Kui natukene kiiremini sõita, siis sellest ei juhtu ju mitte midagi! Võib-olla sõidame tehniliselt mitte nii korras autoga. Võib-olla sõidame niisuguse kollase või poolpunasega üle ristmiku ka, sest siiamaani ei ole mitte midagi juhtunud. Aga iga päev see aina kordub ja kordub, kuni ühel hetkel see kasvabki suureks liiklusõnnetuseks, kus jälle taaskord keegi meist saab hukka.

Suhteliselt tavapärane on, et viiekümne alas sõidetakse kuuekümnega ja kolmekümne alas neljakümnega. Ja kui ma küsin, et aga miks nii, siis vastatakse, et politsei ju ei võta arvesse. Näed, kui ma kümme km/h kiirust ületan, siis ma trahvi ei saa! 

Kui me vaatame avaliku arvamuse küsitlusi, siis inimesed ütlevad, et liiklusohutus on üks suuremaid asju, mis nende turvalisust mõjutab. Nüüd meie ülesanne on ka riigina sellesse sellisel viisil sekkuda ja see ei tähenda ainult Politsei- ja Piirivalveametit, vaid erinevaid asutusi ja inimesi endid. 

Järelvalve on üks asi, aga ka regulatsioonid peavad muutuma. Need karistused, mida me määrame, peavad olema mõjusad. Täna nad seda ei ole.

"Laser" käis politseiga patrullis kaasas. Tüüpkaristus on 20 eurot. Olgu see punase tulega ristmiku ületamine, puuduv turvavöö või ükskõik mis. Trahv on 20 eurot, menetlus kestab 2 minutit ja tehtud. Head aega ja minnakse laiali!

Jah, lühimenetluses tavapärased karistused on 20-40 eurot. Võidki saada vabalt 20 eurot trahvi selle eest, et võtsid telefoni välja. Lugesid sõnumi läbi. Vastasid sõnumile. Võib-olla tegid veel midagi, vaatasid veel viimased uudised Delfist üle. Selle aja sees tegelikult suur liiklusõnnetus oli ootel, lihtsalt seal sel hetkel see veel ei juhtunud. See oli meie lotovõit. 

Ka turvavööta sõidu eest saad 20 eurot. Kui me nüüd vaatame statistikale otsa, siis eelmisel aastal liikluses hukkunud sõidukijuhtidest ja reisijatest pooled ei kasutanud turvavarustust.

Pooled ei kasutanud turvavööd?! 

No vot, kahjuks nende hukkunud inimeste puhul ei saa seda öelda. See on vai üks riskikäitumise näidetest. Kui inimene on ristmiku peal autos, ootab, mõtleb et niikuinii on punane tuli, ruttu loen selle meili läbi, mis mulle tuli. Ja siis läheb kiiresti foor roheliseks, meil on pooleli, vajutatakse gaasi, kiirendatakse ära ristmikult, aga võib-olla teisel pool ristmikku oli üks laps, kes just ületas oma teed… 

Ma arvan, et need meilid ja uudised meil võiksid oodata selle hetkeni, kuni sa sõidukiroolist ära tuled, sest seda inimelu pärast enam tagasi ei too. 

Me oleme öelnud, et Eestis oleks vaja korduvrikkujate mõjutamise süsteemi, et me saaksime korduvrikkujaid paremini mõjutada. Et sellised väiksed pisikesed ületamised, mis võivad võib-olla ühel hetkel olla 20 või 40 eurot trahvi ja sulle tundub, et see tegelikult on väga okei, sest ega liiklusjärelevalve igale poole ei jõua ja kui ma parasjagu seda meili loen, ega siis politseinik tegelikult aru ei saa, kas ma vaatan käigukangi või loen meile…  Sellised hoiaku viivad meid traagiliste tagajärgedeni.

Ma toon ühe Laulupeost. Meil oli suvel Noorte Tantsu- ja Laulupidu. Ma arvan, et kogu Eesti teadis seda. Ja teadis ka seda, et see toimub Lauluväljakul ja et seal ümbruses liigub palju lapsi. Kui me panime sinna liikluse rahustamiseks kiiruspiirangu ja selle jõustamiseks panime üles ka mobiilse kiiruskaamera, siis Laulupeo päevade jooksul oli meil 750 sõidukijuhti, kes arvasid, et ka väikeste laste läheduses kiiruse ületamine on tegelikult okei!  

Praegu on niimoodi, et kui kiirmenetluses tehakse sulle see väike trahv ära, siis järgmine kord, kui jääd politseile vahele, saad sama väikse trahvi. 

Vaatame trahvisummadele otsa. Täna elukallidus, palgad Eestis on ikkagi märkimisväärselt tõusnud viimase kümne aastaga. Ainuke asi, mis on jäänud samaks, on see trahviühik. Eks inflatsioon on ära söönud trahvi tegeliku mõju karistusvahendina. Inimesed täna näevad, et need summad, mida määratakse, on piisavalt väiksed, et see on see aktsepteeritav risk, et ma jõuan kiiremini kohale, aga võib-olla pean riigile maksma sellise väikse summa. 

Soomes on trahvid seotud inimeste sissetulekuga. Nii võib Soomes 30 alal kiirust ületades 3000 eurot trahvi saada. Kõige kangem trahv, mida Eesti liikluspolitseinikud Soome kolleegide juures külas käies nägid, oli 179 500 eurot juhile, kes kihutas 40ne alal 80ga. Võiks see palgaga sidumine olla ka mõte meile?

Tegelikult me täna jõudma tulemuseni, kus trahv oleks üleüldse kellegi jaoks mõjus. Siia kõrvale võiks tekkida korduvrikkujate mõjutamine sellisel viisil, et me jää ainult trahvidesse kinni, vaid vajadusel võime öelda, et nüüd sellest hetkest alates tuleb sul minna täiendavatele koolitustele, vastasel juhul ei saa sa enam sõidukit juhtida. Et sa saaksid oma käitumisest aru ja parandaksid oma käitumist liikluses.

Niisiis, tuleb teha trahvid suuremaks, panna arvestama inimese eelmisi rikkumisi ja tuleb inimesed uuesti kooli saata. Jah? 

Täna mure on ka see, et paljud inimesed ise enda käitumist tähele. Ei panda tähele, et nad ise sõidavad punase tulega üle või vaatavad uudiseid või tegelevad muu kõrvalise tegevusega. Seda teevad kõik teised, aga ise mitte. Kõik ülejäänud on liiklushuligaanid, aga mina käitun hästi! Me peaksime ka oma käitumist parandama, sest me ise oleme osa sellest võrrandist. Just sina võid olla ka üks osa sellest probleemist, miks meil on üle viiekümne inimese, kes iga aasta liikluses hukkub.

Kui roheline vilgub, siis mida teeb autojuht? 

Paneb gaasi juurde.

Just nimelt!

Üldiselt ületab ka kiirust selleks, et saada üle selle vilkuva rohelisega ja jõuda teisele poole ristmikku ülejäänud autode sappa seisma. Kui me vaatame näiteks Tallinna liiklust, siis see on ajuvaba. 

Aga selle kohta tuleb kohe küsimus: miks siis politseinikud ei ole seal ristmiku peale, tehku see ristmik korda! Las nad passivad seal ja teevad järjest trahve kõigile, kes läksid vilkuva rohelisega või kollasega üle.

Üks osa sellest, et kui liiklusohutust parandada, on kindlasti ka järelevalve. Aga ajas on liikluspolitseinikke aina vähemaks jäänud, kuid liiklusjärelevalve on midagi sellist, mis nõuab väga palju tunde. 

Kui me oleme nelja ristmiku peal väljas, siis on ülejäänud kaheksa ristmiku, kus meid ei ole. Passimisega me saame mõjutada väga väikest osa liikluskäitumisest. 

Toon näiteks kiiruseületamised. Kui meie patrull on väljas ja me mõõdame kiirust, siis selles kohas selles hetkes inimeste liikluskäitumine on oluliselt parem. Kõik võtavad hoo maha ja sõidavad nii nagu kiirusepiirang ette näeb. Aga igal pool mujal nad jätkuvalt käituvad liikluses nii nagu enne. 

Üks võimalikest vahenditest, kuidas üldist liikluskäitumist muuta, on keskmise kiiruse lõigud (katseprojekt, mille käigus muudeti teatud lõikudel kiirust, aga trahvi ei tehtud -  toim. “Laser”). Selle mõju on oluliselt suurem. 

Kui me paneme kõik Eesti liikluspolitseipatrullid ritta kui palju me siis suudame tegelikult Eestit ära kontrollida?

Meil on iga päev igal ajahetkel keskmiselt väljas umbes 70 patrulli. Ühe patrulli mõjuala on kilomeeter. Suudaksime kontrollida 70 kilomeetrit teid. Aga see tähendab, et kui on väljakutse ja kellegi elu on ohus, siis me oleme ühes nendest seitsmekümnest kilomeetrist tegemas liiklusjärelvalvet ja reageerida ei saa. Aga me peame jätkuvalt olema igas valdkonnas Eesti inimese jaoks olemas, mitte ainult liiklusjärelvalves.

"Laser" käis teie patrulliga väljas Liivalaia tänaval, kus nüüd on ette nähtud 40km/h. Patrull pani kiirusemõõtja salvestama alates 56km/h. Kõik juhid, kes ületasid kiirust kuni 15 km/h, jäid tegelikult meie vaateväljast kõrvale. Kui küsiti patrullpolitseinikelt, miks nii, miks me ei võta maha kõiki väiksemaidki ületajaid, siis nad ütlesid, et me menetleks ennast lolliks nii! Natuke kiirust ületavaid juhte on lihtsalt nii palju. 

Siin tegelikult võiks olla kaasatud ka Transpordiamet, sest me räägime üldisest planeerimisest. Kui kogu linnaruumi planeeritakse selliselt, et võetakse arvesse liiklusohutust, siis see tähendab tänavate disaini, aga see tähendab ka autotootjaid, kes töötavad selle nimel, et autod oleksid turvalisemad. 

Turvalisemad kellele?

Just nimelt! Mitte ainult sellele, kes sees istub, vaid ka ümbritsevale keskkonnale ja sageli just nendele kõige haavatavamatele ehk jalakäijatele ja ka väikestele lastele. 

Jalakäijatele alati räägitakse, pane helkur külge, ära ületa teed vales kohas. Aga mulle tundub, et see osa on jäänud autojuhtidele arusaamatuks, et linnas üleüldse lapsed võivad liikuda, palli mängides kuidagi sattuda teele. See tähendab ka seda, et sa autojuhina pead sa liikuma aeglaselt, et jõuaksid igale poole vaadata. Uuringud näitavad, et mida kiiremini sõidad, seda vähem sa jõuad haarata kõike seda, mis toimub su ümber. Või et kui sa sõidad ristmikule vilkuva rohelisega, siis keegi võib seal ees koperdada. Kuidagi need sõnumid on siiamaani olnud sellised, nagu jalakäija oleks süüdi, et eksisteerib linnas.

Minu jaoks üks kõige parem näide on sellest, et me nagu oleksime justkui kokku leppinud, et 50 hukkunut aastas on okei. Vaatame, mis on meie kogemused sellele, kui Tallinna kesklinna osades piirkondades vähendati kiirust. See reageering tundus väga valulik ja ülepaisutatud. Kas me mõtleme selle peale, kuidas võimalikult kiiresti ühest kohast teise liikuda või me mõtleme selle peale, kuidas iseendi ja teiste elusid liikluses hoida? 

See reaktsioon oleks võinud olla eeskujuks teistele omavalitsustele. Anda sõnumi, et liiklusohutuse eest seismine ja liikluskultuuri parandamine on oluline. See annaks tõuke ka teistele samu samme järgida. Aga Tallinna väga kriitiline tagasiside andis vastupidise tulemuse. 

Sellest jäi mulje nagu autojuhte kiusatakse kuidagi taga. Politseinikest rääkimata! Kui autojuhid on omavahel kokku leppinud, et vilgutame tulesid ja paneme Waze'i märgi, et seal kuskil on politseinik, siis kuidas on üldse politseinike meeleolu sellises situatsioonis?

Me oleme arvestanud sellega. Kui me kõik koos tahaksime Eesti liikluskultuuri parandada, siis me võiksime terve Eesti peal kogu aeg tulesid vilgutada. Ma näen seda, et kui ma vilgutan tulesid, siis järgmised kaks-kolm kilomeetrit kaasliiklejad käituvad nii nagu reeglid ette näevad. Ma arvan, et see võiks olla järgmine samm. Kui meie regulatsioonid kaasa ei tule, siis võtame kodanikualgatuse korras selle ette ja teeme iseenda käitumise paremaks ning suuname ka kaasliiklejaid selleni. Tuletame tulede vilgutamisega meelde, et liikluseeskirjad kehtivad ka siin. Nii et kui kodanik või kaasliikleja sulle tuledega vilgutab, siis ta tuletab meelde, et et kas sa märki panid tähele? Siin on selline piirkiirus, ole hea, järgi liiklust.