Millega tegeleb staarisaate finalist Jaanus Saago? „Vahepeal läks see eriala liiga popiks, et ei tahtnudki“

2009. aastal „Eesti otsib superstaari“ kolmandal hooajal viienda koha saavutanud Jaanus Saago teeb täna karjääri IT valdkonnas, kuid muusikal on tema elus ja tegemistes siiski oluline roll. Entusiasmi ja värskust aitab tal säilitada just see, kui muusika on hobi staatuses ning andekate pillimeestega astub ta võimalusel alati lavale.

Superstaarisaate ajaks oli toona 19-aastane Jaanus juba neli-viis aastat bändi teinud ja lavalaudu tallanud, kuid tegu oli talle sellegipoolest väga suure väljakutsega nii vokaaltehniliselt kui ka laiemas mõttes. ”Samas selline vette viskamine oli kogemuse mõttes ikkagi väga arendav,” ütleb ta saate tempole ja koormusele tagasi vaadates.

Jaanus, kuidas sul viimasel ajal läinud on?

Kui viimaste aastate lõikes vaadata ja muu maailmas toimuv kõrvale jätta, siis isiklikus plaanis läheb tõusvas joones. Läksin 2020. aastal Tallinna Ülikooli Haapsalu kolledžisse rakendusinformaatikat õppima ja lõpetasin sel aastal. Töötan juba paar aastat IT-sektoris, mis on äärmiselt huvitav ja pidevalt arendav. Huvi IT vastu on mul juba gümnaasiumiajast. Tegelikult oli see mul ka varasemalt mõttes, lihtsalt vahepeal muutus see liiga popiks ja vaatasin, et eriti ei tahaks sellist asja teha (naerab). Aga huvi kaalus asja üle. Hetkel on fookus arenduse peal. IT ongi nii lai teema, et kui seal sees oled, siis saad juba vastavalt sellele ise liikuda sinna, kus sinu huvi on.

Lisaks vabal ajal renoveerin Lahemaa rahvuspargis asuvat kodu, kuhu paar aastat tagasi kolisin. Tegemist on vana talu tüüpi elamuga, mida vaikselt nokitsen. Elasin üle kümne aasta Tallinnas, aga tahtsin pealinnast eemale.

Kas sul oli ka varasemalt suuremaid dilemmasid, et mida valida ja millega tõsisemalt edasi liikuda – kas muusika või IT?

Muusika tegemine on minu jaoks alati olnud ikkagi hobi ja ühel hetkel kasvas see hobi jube suureks. Mulle endale meeldib, kui see on ikkagi hobi, siis on rohkem entusiasmi juures. Kui igapäevaselt seal sees olla, võib värskus ära kaduda. Eks ma mõtlesin aastate jooksul kogu aeg jooksvalt, et peaksin ikkagi minema kooli IT-d õppima, aga mida aeg edasi, seda raskem oli otsust teha. Samas, kui otsus sai tehtud, siis ei olnud enam midagi rasket.

Kui pingsalt jälgid selle hooaja superstaarisaadet? Kas sinu jaoks on kujunenud mõni kindel favoriit või suurim üllataja?

Pean päris ausalt tunnistama, et Eesti telekanalites jooksvaid meelelahutussaateid pole juba aastaid vaadanud. Nii palju muid asju on järjekorras, mida koguaeg vaja teha, et ei ole olnud eriti aega süveneda. Televiisorit mul kodus ei ole ja enamasti tarbin voogedastuse kaudu ainult uuriva ajakirjanduse saateid. Aga ilma saadet vaatamata hoiaks ilmselt pöialt nendele lauljatele, kes suudavad esitust kõige rohkem isikupärastada.

Meenuta enda osalemist superstaarisaates 2009. aastal, kus saavutasid viienda koha. Milliste mõtete ja ambitsioonidega saatesse osalema läksid?

See oli väga suur väljakutse. Minu muusikaline kogemus oli peamiselt raskemuusika ja rokk, seega muusikaline silmaring oli väga kitsas, rääkimata vokaaltehnilistest oskustest. Mäletan pidevat pinget ja muremõtteid, et millist popmuusika laulu valida, kuidas seda siis ikkagi laulma peab ja mida laval teha kui kitarri käes ei ole? Samas selline vette viskamine oli kogemuse mõttes ikkagi väga arendav.

Olid saate ajal 19-aastane. Mida saade sulle kõige rohkem andis?

See tegi iseennast avatumaks ja avardas ka muusikalises mõttes. Ma elasin Lõuna-Eestis ja juba Tallinna tulek oli omamoodi kogemus. Esinenud olin selleks ajaks küll päris palju ja teinud bändi neli-viis aastat, olin käinud palju bändikonkurssidel jne, ehk lava peal oli piisavalt käidud. Aga kogemus, kus ilma pillita lavale minna, oli uudne.

Saate tempo oli päris suur ning ma ei olnud vokaalse ja füüsilise koormusega harjunud. Hääl väsis tegelikult ikka päris kõvasti sellel ajal ära ja ise polnud ka vokaaltehniliselt kõige parem, mis omakorda lükkas hoogu juurde.

Võib-olla ka see, et polnud eriti meediaga suhelnud, see meediasuhtlus on ka omaette teema. Ma ise ei tundnud võib-olla vajadust ka meediasuhtluse järgi. Ma siiamaani ei kasuta igapäevaselt sotsiaalmeediat, mind eriti ei huvita see lihtsalt, aga kui sa muusikat tahad teha, siis on sellel oluline roll, mida pead täitma, ehk sellest seisukohast content’i looma. See pole eriti minu teema.

Mis sind enda arvates teistest superstaarisaate osalejatest kõige paremini eristas ning kas see oli pigem võlu või valu?

Ilmselt välimus ja stiil. Mul oli seda muusikalist silmaringi sel ajal lihtsalt võrdlemisi vähe. Kui läheksin praeguse kogemuse pealt sinna saatesse ja oleksin samas olukorras, siis ilmselgelt oleksid asjalood teistpidi. Ma kuulasin sel ajal praktiliselt ainult raskemuusikat ja kui keegi oleks mul palunud sealt mingeid lugusid valida, siis ma oleksin võtnud suure 1000-leheküljelise kaustiku lahti ja oleksin hakanud järjest vaatama, et mis me siit võtame. Mingisugused popmuusika lood olid minu jaoks väga võõrad, võib-olla ainult mingeid laialt levinumaid Eesti estraadiasju teadsin. Ma ise üldse imestan selle pealt, et nii kaugele jõudsin (naerab).

Millist muusikat praegu kuulad?

Väga-väga laialt haarab praegu. Mõnikord raskemat muusikat, rokki, indie’t, elektroonikat vms. Läbiv joon, mis mind alati tõmbab, on see, et vokaal peab olema hea ja huvitav kuulata ning samuti meloodia. Mingi stiiliga ei ole väga ammu ennast kuidagi piiritlenud.

Superstaarisaate jooksul olid kohtunike kommentaarid varieeruvad ja tagasiside lainetav. Esimesest voorust said kiire jah-sõna. Ühes voorus öeldi, et sinust loodeti rohkemat, järgmises voorus said aga kiita ja öeldi, et sa ületasid ootused ning et lava jäi sulle väikeseks ja et tegid suurepärast koostööd klaveriga. Vahepeal oli energiat vähe, teinekord piisavalt jne. Mis meenutused sul seoses sellega on ja kuidas seda tõlgendasid?

Jah, kui niimoodi vaadata, eks kohtunike tagasiside oli üsna abstraktne. Kui sa noore inimesena seal oled, siis tahaksid võib-olla konkreetsemaid suuniseid, et kus ma olen ja mis ma teen. Aga ma saan aru, et see on selle saate formaat ka, et kohati veidi abstraktne ja võib-olla provotseeriv. Ma ei tea, kui provotseeriv see tänapäeval on, võib-olla ühiskond ise ei aktsepteeri enam sellist kurja kriitikat. Aga jah, endal oligi alati see tunne, et kriitika on absoluutselt vajalik, aga konkreetselt, et mis? Ma olen noor inimene, ma ei saa võib-olla kõikidest asjadest aru, et mida ma siis täpsemalt tegema pean. Anna mulle mingi järgmine konkreetne niidiots, et ma siis vaatan selle järgi edasi. Eks seal on palju aspekte, iga kord keegi lahkub, inimesi jääb vähemaks ja alati on vaja leida need nõrgemad lülid üles, kes järgmises saates jäävad teiste varju.

Mida pead enda muusikukarjääri kõige olulisemaks saavutuseks ja miks?

Kui naljatleda, siis seda, et suutsin õigel ajal lõpetada. Aga kui tõsisemalt mõelda, siis meeldejäävaid sündmusi on palju. Mitmed bändid, millega päris hästi läks ning mitmed Eesti Laulu võitlused, kus sai osaletud ja korra isegi Eurovisioonil käidud.

Paar aastat tagasi avaldasid oma debüütsingli „Aastaajad“. Mis on selle lugu laiemalt ning mis toona valikuid mõjutas? Ütlesid sellega seoses, et soovisid sel ajal rohkem puhata ja muusikast pausi võtta, kuid just siis tuli loominguline puhang.

Kui ülikooli läksin, siis pidin prioriteedid ümber mõtestama ja panin muusikalised tegevused pausile. Kui ma mingi asja käsile võtan, siis tahan seda põhjalikult teha. Ma õppisin ülikoolis kaugõppes ja ma ei saa lubada seda, et kui nädalavahetusel on vaja õppida, siis lähen teise Eesti otsa esinema. Praegu tagasi vaadates oli see õige otsus. Tegelikult olin eelnevalt juba mõnda aega tundud, et vajan muusikast pausi.

Üksikuid esinemisi olen teinud, aga vahepeal ütlesin pakkumised ära, sest lihtsalt ei olnud aega. Kodus pilli ikka mängin ja laulan ikka ja vorm on endiselt, ma arvan, et üsna hea. Omaloomingut olen ikka üles salvestanud, aga mitte järjekindlalt, vaid pigem selle mõttega, kui tuleb tunne, et võiks midagi nokitseda, et siis oleks hea võtta.

Laulu „Aastaajad“ idee ise valmis tegelikult vahetult enne muusikalist pausi. Mul oli suvel vaba hetk, mil ma kuulasin salvestatud asju ja sama lugu oli sisuliselt valmis, lihtsalt vormistamise küsimus ja mõtlesin, et teen lihtsalt ära. Mingit suuremat eesmärki sellel ei olnud. Saatsin loo raadiosse, tegin kiire video ja oligi korras. Suhteliselt madala eelarvega projekt.

Ega midagi pole teha, vahel ikka viskab hoo peale. Eks olen ka vahepealsel perioodil uut loomingut kirjutanud. aga seda ei oska öelda, kas need ideed ka päevavalgust näevad või jäävad pigem sahtlisse. Privaatselt laulan ma ikka koguaeg. Mulle tegelikult meeldib bändis musitseerida, eriti veel siis, kui muusikud on professionaalsed. Viimasel ajal olen mõelnud küll, et kuna kool on läbi, võiks ikka midagi nokitseda, aga pigem hobi korras. Comeback’iks ma seda ei nimetaks, pigem võib-olla mõne uue loo teha või mängida vahepeal bändiga, kus on inimesed, kes oskavad pilli normaalselt mängida. Et oleks mõnus ja poleks mingit pinget. Üks sõber just hiljuti suutis ära rääkida ja teeme 30. november Tallinnas Chicagos baar-restoranis Dire Straitsi tribüütbändi. Need bändiproovid on nädal tippsündmus.

Eelmise küsimusega jätkates – kas see oli sulle esimene kord teha muusikat oma nime alt? Kuidas võrdled seda n-ö „tavalise“ bändimehena kaasalöömisega?

Tänapäeval on muusika tegemine lihtne. Kes teab veel, mis tulevik toob, kui AI rohkem mängu tuuakse. Üksi tehes võtad mingisuguse Splice-taolise sämpli panga lahti ja kukud ehitama. Bändiga tehes hõlmab see rohkem proove, kui just pole head sessioonimuusikud. Bändiga on rohkem meeskonna tunne, saab üksteist tagasisidestada, mõtteid põrgatada ja seeläbi ka vastutust jagada. Bändiga jääb ka lõpptulemus naturaalsem ja annab emotsiooni paremini edasi. „Aastaaegade“ loos oli tegelikult sisult nii bändi kui sämpli komponente. Bändi puhul on kõige olulisem see, et peab hea õhkkond olema.

Milline bänd või projekt on sulle kõige erilisem olnud, mida sa esile tooksid? Oled sa niimoodi mõtestanud?

Ma ausalt öeldes ei ole niimoodi mõtestanud, need asjad on kuidagi jooksvalt, selles mõttes et kui ma mingit projekti olen parasjagu teinud, siis järelikult see on olnud sel hetkel minu jaoks huvitav ja eriline. Võib-olla sellele küsimusele ma suudaksin vastata 30 aasta pärast, kui ma olen veel mingisuguseid asju teinud.

Millised plaanid ja ambitsioonid on lähitulevikuks?

Lähitulevikus on prioriteet ikka erialane töö, aga eks ma olen mõelnud vabast ajast natukene ka muusikale panustada. Päris üksi seda teha ei viitsi, pigem koos bändiga. Muusika salvestamise koha pealt on sama asi, et üksi ei viitsi eriti teha. Kui mingisuguse kambaga koos mõelda ja teha, siis on äge, selline group song writing. Üksi oled lihtsalt enda maailmas, aga tahaks mingisugust muid vaateid ka sinna kõrvale, see teeb asja huvitavamaks.

Võtan eesmärk-eesmärgi haaval. Kui mingi eesmärk hakkab täituma, siis panen sinna uue eesmärgi. IT on väga kiiresti leviv valdkond, seal on väga raske ennustada. Kui praegune asi ei tundu enam huvitav, siis tuleb järelikult midagi muuta. Hetkel on huvitav ja soovin jätkata enesearendamist tarkvara arendajana. Iseloomult olen ehk rohkem arendaja, n-ö hands on, mitte juht.

Muusikalises mõttes võiks proovida näiteks mingit hõredama struktuuriga asja, kus ongi mingisugune kitarr, klaver, trumm, ma ei kujuta ette, kuidas seda nimetada. Mingisugune veidi popilikum, aga alternatiivne.

Lavale olen iga kell valmis minema inimestega, kellega on tore laval mängida. See on asi, mis mind paelub.