ARVUSTUS | Film, mis paneb inimesed saalist välja jooksma: “Protseduur” on üheaegselt õõvastav ja lummav

Loo keskmes on superstaar Elisabeth Sparkle (Demi Moore), kelle ilu ei vasta enam produtsent Harvey (Dennis Quaid) ootustele. Meeleheitel naine otsustab kasutada mustalt turult hangitud ravimit, mille tulemuseks on noor ja piltilus Sue (Margaret Qualley). Kahe naise vaheline tasakaal osutub aga keeruliseks, ja peagi soovib Elisabeth olla ainult Sue kehas. See viib õõvastavate tagajärgedeni.

Film peegeldab valusat tõde: naistel ei lubata tänapäeva ühiskonnas vananeda samadel tingimustel, nagu meestel. Meelelahutusmaailma kõrgetes seltskondades liigub palju vanemaid ja tihtipeale ka rikkaid mehi, kuid vanemaks saanud naised jäävad varju.

Sama saatus tabab ka Demi Moore’i tegelaskuju, kelle 50. sünnipäeval hakatakse talle nooremat asendajat otsima. Nähes enda väärtust ainult välimuses, mis on teda aastaid karjääriredelil hoidnud, astub ta radikaalse sammu, et tunda end taas noore ja väärtuslikuna.

Kes meist poleks näinud Hollywoodi staare, kes on ilulõikustega liiale läinud ja kelle näo asemel on järel vaid mälestus. Ka filmis kaob Elisabethi ja Sue vaheline tasakaal kiiresti. Inimlik ahnus ning soov olla ja näida kõige parem viib katastroofiliste tulemusteni.

Kõike seda kujutatakse vaatajale erakordselt detailselt ja sõna otseses mõttes lähedalt. Võikad kaadrid haavade õmblemisest, purskuvatest organitest ning kiiresti vananevast kehast on ainult jäämäe tipp. Siiski tuleb tõdeda, et filmi süžee ja õhustik jäävad kauaks meelde, tekitades paljudes vaatajates pikki öid kestvaid õudusunenägusid.

Filmi lõpp keeras aga kogu senise loo satiirivõtmesse, justkui tahaks režissöör veenduda, et kui keegi polnud seni mõistnud, kui absurdsed ilu nimel tehtavad ohverdused on, siis lõpuks saab see selgeks.

Hoolimata filmi õõvastavatest ja räigetest kaadritest, tekitas enim ebamugavust hoopis üks tavapärane stseen: Dennis Quaidi tegelaskuju räpane söömisstiil, mida näidati suures plaanis, paneb mind siiani õlgu väristama.

Tegu on erakordse linateosega, mille tunnistuseks on Cannesi filmifestivalil pälvitud parima stsenaariumi tiitel, vaatamata sellele, et dialoogi on filmis vähe. Enne vaatamist tuleks otsust siiski tõsiselt kaaluda, sest tegu on erakordselt õõvastava, kuid omal moel lummava filmiga.

Vaata filmi treilerit siit: