Silvia Ilves pidupäeval: sellel aastal saan aastapäeva tunnet tunda vaid oma esimese lapsega

Silvia Ilves rääkis lähemalt, kuidas tema ja ta pere tavaliselt Eesti Vabariigi sünnipäeva tähistab ja milliseid emotsioone temas see päev tekitab.

Kuidas sinu pere tavaliselt vabariigi aastapäeva tähistab?

Sellele küsimusele on mul nelja lapse emana ja seejuures nõutud muusikuna raske vastata, sest loomulikult näen ma 24. veebruari ideaalses olukorras nõnda, et oleme kõik perega koos, eriti, kui tähistada saab lausa mitme põlvkonnaga. Mu ema on suurepärane kokk, kes oskab peolauaga tähistada kõiksugu tähtpäevi.

Sel aastal paraku on mul pere nii harali kui üldse olla saab. kui 23. veebruaril andsin Märjamaal laulja Sandra Nurmsaluga Vabariigi aastapäeva kontserdi, siis täna sõidan oma vanima poja Stefaniga Karksi-Nuia poole, kuhu olime juba pool aastat tagasi tellitud esinema. Saan aastapäeva tunnet tunda vaid oma esimese lapsega. Kõik teised lapsed on kas oma isa või vanavanema hoole all.

Seejuures püüan mõelda positiivselt, andes sel aastal võimaluse laste isadel olla vabariigi sünnipäeval lapsega koos. Üle-eelmisel aastal käisin perega Vabaduse väljakul sõjamasinaid uudistamas. Noh, peres ikkagi neli poisslast kasvamas ning neil oli väga põnev! Mis puutub traditsioonidesse, siis tõesti mul on olnud igal aastal rõõm võtta kavasse Eesti muusikat – Arvo Pärt, Lepo Sumera, Kaljo Raid jpt. Siinkohal meenub veel üks traditsioon – meeldib poistega mõni tore kodumaine film ära vaadata! Kas siis “Nukitsamees” või “Kevade”.

Kas see on tähtpäev, mida rohkem pere seltsis või pigem sõpruskonnas tähistada?

Mina leian, et seda päeva tasub kõikidega tähistada. Kõikidega peolauda ei jõua, paratamatu valik tuleb teha ning eks see sõltu paljuski ka sellest, kui lähedased on omavahel pereliikmed. Minu ema ja isa on mulle väga lähedased ning olulised, saan nendega hästi läbi ning võimalusel tähistaksin igal aastal vanematega vabariigi sünnipäeva, sest ega neil on põnevaid lugusid ka juurde rääkida. Seejuures sõbrad on ka väga olulised, keda meeles pidada. Õnneks on vabariigi sünnipäev nii suur ja oluline sündmus, et seda võib lausa mitu päeva tähistada. Minu jaoks algas tähistamine juba 21. veebruaril pihta.

Mis katab sinu pere pidulauda? Kas teil on ka mōni huvitav retsept, mida on peres pōlvest pōlve edasi kantud?

Piinlik tunnistada, et toiduretsepti pole kujunenud – lisaks olen iseendas pettunud, et mulle ei istu kiluleib! See on “must have” igal aastal ja seejuures tunnen end pisut “ebaeestlaslikult”. Ma tean, et mu ema teeb suurepäraseid heeringa ja kiluroogasid, ta oskab ka sülti valmistada, mis jällegi pole minu maitsele. Kuid tanguputru söön iga kell! Need aastad, mil olen saanud olla perekeskne, olen püüdnud kartuliputru valmistada näiteks hakkliha kastme ja värskekapsa salatiga ning must leib korraliku ehtsa Eesti või ja juustuga. Rohkem pole vaja, et tunda end hästi toidetud eestlasena.

Kas sul on mōni vahva mälestus lapsepōlvest, mil perega vabariigi aastapäeva tähistasite?

Mäletan õdedega kontsertide andmist. Muusika on tähtsal kohal kõiksugu oluliste sündmuste tähistamisel. Kuna mu emal ja isal oli kuus last, siis nad ei hakanud rahvamassidesse trügima. Ema valmistas hõrgud road ja asetas küünla lauale, isa pani televiisorist ülekande käima ning kõige armsam ja toredam päev kujunebki siis, kui saad lihtsalt rahulikult elu üle järele mõelda oma lähedastega. Veeta koos aega, mida hiljem mäletada.

Kas sul on mõni mõte või soovitus, mida sooviksid eestlastele südamele panna?

Viimasel ajal tundub, et pole sugugi nali ütlus “eestlase parim toit on teine eestlane”, kui mõelda hetkel väga aktuaalsele riigikogu valimiste teemale. Mõni ütleb, et see ongi paratamatus – erakonnad kisuvad üles teemasid, millega konkurentide mainet hävitada. See valimiste aeg on üks hirmus aeg minu jaoks. Vahel ei oska ma aru saada, kui vähe on meile eestlastele antud empaatiavõimet.

Eestlased on nii väike rahvus, me peaks iga hinna eest üksteist hoidma. Tegelikult on Eesti üks maailma parimaid riike, kus elada. Olen üksjagu reisida saanud, aga olgu siin kodumaal kuitahes kõrged elektrihinnad, kibe poliitikaelu või torisevad kaasmaalased – siin on miskit, mis mind hoiab.

Meile, eestlastele, on antud üks imeilus maa, kus oma rahvust kasvatada ja hoida. Soovin, et ajaga suudame üksteist siiski rohkem mõistma hakata ja koolikiusu asemel üksteist rohkem aktsepteerida. Mina püüan igatahes endast parima anda Eesti naise, ema ja muusikuna.