ATH diagnoosi saanud noor eestlanna: kritiseerisin end alati, et ma pole piisav

Aktiivsus- ja tähelepanuhäire kohta internetist materjali otsides võib ekslikult jääda mulje, nagu oleks tegu lastel väljenduva haigusega, mille diagnoosimise teekond on salastatud. Tegelikult on tegu ka täiskasvanutel eksisteeriva häirega, mida naiste puhul diagnoositakse statistiliselt umbes 30ndates eluaastates, mil nad on mitu korda põdenud depressiooni ning võtnud antidepressante.

“Naistel tekib see “hea tüdruku sündroom”, et peavadki kõik ära tegema, sest neile on ühiskonna poolt niimoodi õpetatud. Siis tunnevadki end kogu aeg mitte piisavana ja mõtlevad, et miks nad midagi ei oska või miks teised neist paremini hakkama saavad. Nii lähebki naiste puhul väga palju rohkem aega kui meestel,” kirjeldas naine, kes jõudis oma diagnoosini samuti kolmekümnendatel eluaastatel. “Kui oleksin teadnud oma diagnoosi ja saanud ravi varem, ehk oleks koolis käimine minu jaoks olnud kergem.”

Esimeseks lapsepõlves väljendunud aktiivsus- ja tähelepanuhäire sümptomiks arvab Eliisa enda puhul olnud olevat just huvi puudumist. “Õnneks olen alati väga kaval ja leidlik olnud ehk kuidagi vingerdasin end alati olukordadest välja. Kui oli mingi tähtaeg või kontrolltöö, siis suutsin end niivõrd kokku võtta, et õppisin viimasel hetkel ikkagi ära,” naeris ta ja lisas, et otseselt polnud tema õpitulemustel midagi viga, aga alati oleks võinud olla paremad.

“Kartsin tänaval kõndides, et auto sõidab mulle otsa.”

Naine tunnistas, et on elu jooksul tundnud väga palju ärevust ning ka hirmud seostuvad pigem sellega. Suurt ärevust on tekitanud talle hirm tervise üle. “Suutsin endale mingil hetkel guugeldada erinevaid diagnoose. Kuskilt valutas ja dr Google ütles kohe, et on midagi tõsist,” muigas Eliisa ja lisas, et suur hirm on olnud tal ka hakkama saamise ees. “Halva ende tunne ehk kogu aeg on tunne, et midagi juhtub. Sellised hirmud on olnud mul pidevalt, nagu midagi läheks kogu aeg valesti.”

Lisaks esinesid Eliisal ka füüsilised ärevuse sümptomid. “Ebameeldiv enesetunne, südame puperdamine, käte higistamine ja tunne, et hakkad kohe minestama, kuigi keha reaktsioon on vastupidine ehk adrenaliin on niivõrd kõrge, et sa ei saa tegelikult minestada,” kirjeldas ta. See kulmineerus lõpuks naise jaoks painavate mõtetega, milles ta enam välja saanud ning kuna Eliisa ei suutnud end välja lülitada, oli tal ka raske uinuda.

Mingis osas tekkisid naisel ka obsessiiv-kompulsiivse käitumishäire tunnused, näiteks pidi tema kodu olema alati laitmatult puhas ja korras. “Mingil hetkel kasutasin vaid ökotooteid, sest olin kindel, et saan muidu vähi. Mingil hetkel läks see ärevuse periood mu elus nii tõsiseks, et kartsin tänaval kõndides, et auto sõidab mulle otsa,” meenutas Eliisa ja tõdes, et lisaks oli tema elus ka periood, mil hakkas kartma paaniliselt reisimist ja lendamist. “Kartsin, et lennuk kukub alla või toimub terrorirünnak. Ostsin kaks või kolm aastaid lennupileteid, aga reisile ei läinud.”

Samuti oli tal pidev hirm täiesti suvaliste asjade suhtes, millega puudus igasugune seos või halb kogemus. Ta tunnistas, et paljudel ATH diagnoosiga inimestel, kellega suhtleb, on esinenud sama muster. “Eriti just see, mis ärevusega kaasas käib. See on nagu pinge seisund, sest su peas on kogu aeg kümme tuhat mõtet ja need kogu aeg ketravad. Siis oledki kogu aeg foonis, et midagi kogu aeg toimub või juhtub ning ükski tegevus ei toimuks, kui poleks viimast minutit.”

“Mõtlesin, et mul peab midagi viga olema, sest see pole normaalne.”

Esimest korda kuulis Eliisa ATH-st Malluka blogis avaldunud postitusest. Täpsemalt postituseni jõudmist ta küll ei mäleta, aga meenutas, et teema pakkus talle siiski koheselt huvi. Naine püüdis teemat guugeldada, aga kahjuks see ei andnud väga tulemust, sest infot oli ATH kohta saadaval väga vähe. “Kui rääkida välismaa või näiteks Ameerika kontekstist, siis seal räägitakse ATH-st kui ADHD-st (attention deficit hyperactivity disorder - toim.) ehk hüperaktiivsete laste mingisugune diagnoos. Sel hetkel ma veel ei teadnud, kuidas seda isegi eesti keelde tõlkida ja et see on ATH. Tookord ma kohe ei kahtlustanud, et võiksin samasse gruppi kuuluda või mul võiks diagnoos olla.”

Aastate jooksul tuli ATH kohta aina kohta aina rohkem infot välja ning seda nii meedias ilmunud artiklite või kellegi sotsiaalmeedia postituste läbi. Siis mõtles naine, et see pole normaalne, et tema peas on kogu aeg sada erinevat mõtet ning genereerib mingeid ärimõtteid.

2021. aasta detsembris oli Eliisal tööl pingeline ja väga raske aeg. Sel ajal käis ta ka palju psühholoogi juures, kellest oli naise sõnul talle väga palju abi. Ühel oma viimastest visiitidest tema juurde, ütles Eliisa psühholoogile, et ta kahtlustab enda puhul ATH-d. “Ta oli ehk veidi vanameelsema mõtlemisega, sest mulle tundub, et need psühholoogid, kes praegu kooli lõpetavad, teavad veidi rohkem mingitest teemadest. Ta polnud minu puhul seda kahtlustanud ning ehk maskeerisin end ka ise väga hästi. Aga ütles, et see on huvitav mõte ning võiksin testima minna ja tallegi pärast öelda, kas mul on ATH. Siis testima veel ei läinud, sest mõtlesin, et kujutan endale jälle mingit asja ette ning tegelikult on kõik hästi,” meenutas ta. Kaks aastat hiljem jõudis naine siiski ringiga oma diagnoosini ja see oli talle väga suureks kergenduseks. 

“Kas sul ATH on juba diagnoositud?”

2017. aastal diagnoositi Eliisale esimest korda depressioon kalduvusega ärevushäiretele. Talle kirjutati esimesed antidepressandid ning rahustid, kuigi viimaseid ta ei tarvitanud. Pärast poolt aastat antidepressantide tarvitamist paranes naise enesetunne ning tundis, et pole enam nii ärevil. Käis selle kõrvalt edasi teraapias ning tõdes, et antidepressantide võtmine pole nii, nagu ette kujutatakse. “See pole nii, et võtad maagilist rohtu ja kõik kaob ära. Inimene peab endaga hästi palju tööd tegema,” paneb ta südamele. Kognitiivne käitumisteraapia oli see, mis Eliisat esimesel korral väga palju aitas. Aeg läks edasi ning naine käis pidevalt psühholoogi juures rääkimas. Samuti siis, kui tal elus mingi keerulisem periood oli, aga ravimeid talle ei määratud.

Kuni ühe hetkeni, mil Eliisal oli tööl suurem läbipõlemine ning üleüldiselt oli koroona ajal tema elus pingelisem aeg. Ta läks uuesti perearsti juurde ning ütles, et tunneb taas samasuguseid tundeid, mida tookord depressioonis tundis. “Olin hästi õnnetu ja kogu aeg oli mingi must pilv pea kohal. Kõik oli valesti, halb oli olla ning ei suutnud üldse mingit rõõmu tunda. Olin veidi küüniline ja vastik inimene,” selgitas ta ja lisas, et siis määras perearst talle uue ringi antidepressante, mille kuur kestis taaskord umbes pool aastat. “Taaskord läks paremaks ja tundsin, et päike on uuesti pilve tagant välja tulnud ning mõnus on olla. Siis lõpetasin jälle nende võtmise.”

Selleks ajaks oli Eliisa käinud aastaid ühe ja sama psühholoogi juures. Ta oli otsustanud spetsialisti vahetada, kuna tundis, et on omadega taas halvas kohas. “Läksin psühholoogi juurde ja ütlesin, et ma ei saa enam aru, kuidas on jälle selline olukord, sest mul on elus kõik hästi: katus pea kohal, toit laual, meeldiv töö ja perekond. Uus psühholoog ütles, et see võib olla depressioon või midagi muud, aga saadab mu psühhiaatri juurde.”

Psühholoogi soovitusel läks Eliisa sel korral psühhiaatri vastuvõtule, kus viibis 45-st minutist kõigest maksimaalselt kümme. “Ta kuulas mu ajaloo ära ja küsis: “Kas sul ATH on juba diagnoositud?” Siis ütlesin, et pole, aga olen alati kahtlustanud. Ta saatis mind teste tegema, tegin kõik sammud läbi ja selgus, et oligi.

Eliisa tunnistab, et tema lähedased võtsid naise diagnoosi pigem rahulikult. “Nad ei teadnud alguses ehk mis see täpselt on, sest ega minagi ei teadnud. Hoidsin neid selles mõttes kursis, et lähen testima. Kui diagnoosi kätte sain siis saatsin mõlemale vanemale artikli või lingi, et kuulge mul on nüüd selline diagnoos, et te teaksite,” rääkis ta ja lisas, et otseselt ei muutnud see nendevahelistes suhetes midagi, aga kõik olid väga toetavad. “Nad pigem näevad, et muutus on toimunud pärast diagnoosi saamist, sest olen elu suhtes palju lootusrikkam kui varem. Vanasti mõtlesin, et kõik on nii mõttetu ja elu on nii suvaline.”

Elu koos ravimiga

Eliisa rääkis, et tal on pärast ravimi tarvitamisega alustamist ka kergem toime tulla nende asjadega, mis talle lapsena või teismelisena raskusi tekitasid. “Kui koolielu läbi sai ja hakkasin täiskasvanu elu elama ehk käisin tööl ja õppisin veel midagi, hakkas see väljenduma teistmoodi. Pärast diagnoosi saamist on mul tekkinud arusaam “aa.. See ongi põhjus, miks niimoodi teen või käitun”. Selles on muutus,” tõdes naine.

Kui varem tundis naine, et pole piisav või piisavalt hea, siis tõdes, et nüüdseks on ta enda vastu leebem. “Näiteks kirusin, et miks minul ei ole viite erinevat kõrgharidust ja valge aiaga maja ning kõiki neid asju, millest inimesed unistavad. Kritiseerisin end alati, et ma pole piisav, pean rohkem pingutama ja olema super,” meenutas ta. 

Pärast diagnoosi saamist võttis naine endalt selle pinge maha. Ta ei too diagnoosi kui vabandust, aga naljatleb vahel, et ei saa teatud asju teha, sest tal on ATH. “See aitab mul asjadele huumoriga läheneda ning võtab endalt pingeid maha. Teen endiselt asju aga panen endale vähem ootusi. Olen tänu psühholoogile mõistnud, et ei pea end kogu aeg kõigi teistega võrdlema. Ei sea endale nii suuri ootusi, aga kui soovin midagi saavutada siis mõistan, et see võib mul lihtsalt natukene kauem aega võtta.” 

Suur erinevus seisneb ka selles, et ravimid aitavad naisel rohkem fookuses olla. “Enam pole nii, et tean kuidas peaksin mingi asja ära tegema, aga istun selle asemel hoopis Kaubamaja veebipoes. Nüüd teen pigem asja ära, et see ei kuhjuks mul mingisugusesse lõpetamata asjade nimekirja.”

Oma kogemuse läbi parema maailmani

Oma lugu jagab Eliisa igapäevaselt enda Instagrami kontol ja seda põhjusel, et naine oleks soovinud, et keegi teine oleks sel ajal oma lugu jaganud kui talle 2017. aastal esimest korda depressioon diagnoositi. “Vaimse tervise probleemid olid täielik tabu ning sõna “Seewald” on sellele veelgi halvema maigu juurde tekitanud. Mäletan, et mul oli raske abi paluda, sest mul oli nii piinlik. Käisin enne kolm korda perearsti vastuvõtul, kui talle ütlesin, et mul on vist depressioon. Kuhu minna, mida tegema või kelle juurde ja millisesse kliinikusse minema peab - seda infot lihtsalt polnud,” kirjeldas naine. 

Samuti ei rääkinud diagnoosist ta häbi tõttu ka oma sõpradele, sest tundis piinlikust kuidas ta oma eluga hakkama ei saa ja selliseid tundeid tunneb. “Olen otsustanud oma lugu jagada selle pärast ilma filtrita ja päriselt, et inimesed leiaksid oma tee selleni.”

Küsi küsimusi ja ürita mõista asju ATH-ga inimese perspektiivist.

Eliisa soovitab ATH diagnoosi saanud inimeste lähedastel paremaks toetamiseks end teemaga eelkõige rohkem kurssi viia ehk millega on tegu ja kuidas see väljendub. “Küsida küsimusi ning üritada mõista asju ATH-ga inimese perspektiivist. Kindlasti ei peaks seda alahindama ega pidama välja mõeldud teemaks,” rõhutab ta ja lisab, et kuna sümptomid võivad ATH puhul olla inimestel väga erinevad ning selle paremaks mõistmiseks aitab rohkema huvi välja näitamine. 

Samuti peab oluliseks inimeste teadlikkuse tõstmise üldiselt vaimse tervise probleemide suhtes. “Et ei räägitaks ainult depressioonist, vaid ka muudest probleemidest, näiteks bipolaarsest häirest, millel on selline negatiivne aura ümber tekitatud. Samuti peaks ehk tooma vaimse tervise probleemidest rääkimise sisse ka meie haridussüsteemi sisse, et lapsed saaksid neist varakult teadlikumaks,” pakub Eliisa välja. Lisaks usub ta, et kui inimesed sellistest asjadest rohkem räägiksid, oleks stigmat lihtsam murda. “Nagu oli depressiooni puhul, et öeldi kuidas see pole olemas, aga nüüdseks on ühiskond mõistnud, et see on päriselt eksisteeriv haigus.” 

• Sisuturundus

EKSKLUSIIVINTERVJUU LIMPAGA | Vahel on seda uut raske leida

• Sisuturundus

Aatriumist leiad oma unistuste diivani