Ühe naise esimene kohting võttis ootamatu pöörde: ütlesin, et kuhugi maa alla ma sinuga ei tula!

Naistekuu raames kirjutab naissoost lugeja ühest eriti meeldejäävast esimesest kohtingust, mis tundus esmapilgul kui mõne halva õudusloo algus.

Olin olnud aastatepikkuses suhtes, kui me ühel hetkel enam ühist teed ei näinud ja otsustasime laiali minna. Kuna kõik oli üsna pikalt juba vindunud, ei jäänud ma pikalt norutama ja otsustasin iseenda lõbustamiseks laadida alla Tinderi rakenduse. Kuna ma polnud seda kunagi varem kasutanud, tuli esialgu mõnda aega nokitseda, et seal "ahvatlev" profiil luua. Õige pea aga mõistsin, et kuna sealne meestevalik polnud teab mis Rootsi laud, oli matchide saamine üsna kerge.

Ei läinudki kaua aega, kui hakkasid esimesed kirjad postkasti tulema ja nii mõnegagi sai isegi vestlust arendatud, ent need leidsid sama kiirelt lõpu kui need üldse alata said. Isegi paar vana tuttavat sattus teele, ent need heitsin kiirelt kõrvale. Ühel hetkel keset näpuga nühkimist jooksis ette noormees, keda mäletasin ülikooli aegadest. Me ei olnud samal kursusel ega suhelnudki eriti, ent ma teadsin, kellega on tegu. Kuna ta pole aga sugugi minu maitse, ei raisanud ma tema peale eriti aega.

Päev hiljem - oh üllatus - kirjutas ta mulle ise! Ent mitte Tinderis, vaid Instagramis. Uuris, mida ma kohtinguäpis teen ja kuidas mul läheb. Tunnistasin ausalt, et konto sai loodud vaid naljaviluks, ent paistis, et ta oli minust sellele vaatamata huvitatud. Niisiis kutsuski ta mind välja. Kuigi ma teadsin, et suure tõenäosusega siit asja ei saa, tundis osake minust, et mis mul ikka kaotada on. Äkki muudab ta mu meelt! Leppisime kohtumine vanalinnas kokku, ent tegevuskava jäi esialgu lahtiseks.

Kui päev kätte jõudis, panin ilusa kleidi selga ja läksin kokkulepitud kellaajaks kohale. Esimene kohtumine oli igati sõbralik ja soe, ent endiselt näris mind mõte, et mul polnud aimugi, mis meie plaanid on. Kõndisime sihitult vanalinna munakivitänavatel kuniks jõudsime ühe elamumajani. Ta juhatas mind läbi värava sisehoovi ja valmistus kortermaja ust avama. Uurisin, kuhu ta minna kavatseb. "Siin on üks väga eriline koht, ma tahan näidata sulle seda," ütles ta ning kutsus mind sisse.

Pelglikult astusin üle ukseläve, sees keerlemas vaid mõte, et võõrastega ei tohi tundmatutesse kohtadesse kaasa minna. Teame ju küll kõik neid õuduslugusid, kus esialgu süütuna tunduvad mehed oma kaaslannad ära röövivad või jumal teab mida nendega teevad! Asi läks aga eriti kahtlaseks, kui mu kaaslane keldriust avama asus. "Oot-oot, kuhugi maa alla ma küll sinuga ei tule!" ütlesin ma konkreetselt, peas kõikõimalikud häirekellad löömas. "Tule ikka, kõik on hästi!" püüdis ta mind rahustada. "Ei, kuni sa ei ütle, mida sa teha kavatsed, ei tule ma mitte kuhugi!" raiusin ma vastu.

Tema püüdis mind ikka rahustada ja sisendas, et kõik on hästi: "Mul on bänd ja siin on meie prooviruumid. Sa ei pea midagi kartma!". Ma teadsin küll, et ta mängib bändis ning tahtsin uskuda parimat. Panin telefonil taskulambi põlema ja järgnesin talle, süda endiselt puperdamas. Ühel hetkel paistis koridori lõpus aga valgustatud tuba, kus tõepoolest vedeles hunnik bändikraami, sealhulgas võimendid ja kitarrid. Lisaks olid seal värvituubid ja lõuendid. "Ma arvasin, et me võiksime koos maalida!" naeratas ta.

Hingasin kergendunult - ta ei olegi psühhopaat! Ta andis mulle isegi vana särgi kanda, et ma oma kleiti ära ei määriks. Nii me veetsimegi paar tunnikest seal keldris värvidega möksides ja juttu ajades. Tuleb tunnistada, et kuigi ma pidin oma hirmudest üle astuma ja praktiliselt võhivõõrast usaldama, läks seekord kõik hästi. Oli see alles omapärane esimene kohting!