"Kolmeka" hurmur ja naljamees René Puura saate kriitikast: see on kasulik isegi siis, kui ajab närvi

Muusikute poolt hinnatud ja naiste poolt ihaldatud klahvpillimängija René Puura jaoks on saates "Kolmekas" osalemine ühest küljest uus väljakutse, samas kukuvad ka erinevad äpardused koomiliselt välja, mistõttu tema sõnul midagi otseselt valesti või halvasti minna ei saagi. Küll aga on kriitikat saanud saade tervikuna, mida René peab kasulikuks isegi siis, kui see närvi ajab.

TV3 sarjas "Kolmekas" figureerivale René Puurale on esiti raske täpset rollinimetust anda. Ta on bändimees, nalja- ja šõumees ning kaassaatejuht ühes, kus erinevad tahud sulavad sujuvalt ühte. Häid klahvpillimängijaid on tema sõnul Eestis küllaga, kuid lobisemishimulisi ja pildil olla tahtvaid mitte nii väga. Nii varasem raadiosaate juhtimine, tihe graafik Terminaatoriga kui ka modellitöö kogemus on andnud selleks tugeva põhja.

Muidugi on selles kõiges vähemalt sama oluline osa ka Renél endal, just sellisena, nagu ta on. Fännidest mehel puudust ei tule ning erinevas vanuses austajate seas on aja jooksul olnud nii tagasihoidlikumaid kui ka natuke agaramaid naisterahvaid.

Muide, ma nägin sind mõni nädal tagasi öösel Prismas.

Jaa, olen tihti see mees, kes käib öösel poes. Ja kõige naljakam on see, et kui käid seal kuskil ühe paiku öösel, siis näed kindlasti seal tuttavaid. Jumala palju on meediainimesi, kellega kokku jooksed, kes on keikkalt või võttelt tulnud. Tol hetkel oli vist juhtunud vaba laupäev ja mõtlesin, et äkki peaks paar džinntoonikut kodus tegema ja läksin toonikut otsima (naerab).

Sa oled muusikuna ja eriti Terminaatori klahvpillimängijana niigi tuntud, kuid tänu „Kolmekale” oled nüüd siiski palju rohkem pildil. Sa pole seal lihtsalt suvaline bändimees, vaid pigem saatejuhtide pikendus ehk kokkuvõttes väga oluline osa.

Jaa, mulle väga meeldib seda saadet teha. Selleks, et seda kohta täita, peab sul olema lobisemisvajadust natuke rohkem kui mõnel teisel. Häid klahvimängijaid on veel, aga neid, kellele meeldib pildil olla, toimetada ja kaasa rääkida, on vähe. Produtsent Ergo Kuld tahtis teha natuke teise kontseptsiooniga saadet ja Andres Puusepp ütles, et hea lihtne, võta Puura. Ma olen Kirsti Timmeriga varem teinud saadet [Star FM „Suhtes”] ja siis oli juba ette ja taha teada, mis mehe sa saad (naerab).

Kui suur on sinu roll oma jutu, naljade jne väljamõtlemisel?

Meil on nii, et saate tiim mõtleb välja, mis lugusid nad vastavalt külalistele umbes tahavad. Kui mõnel lool on eraldi seadet vaja, siis selle ma mõtlen kodus valmis, aga kõik vahekõllid sünnivad kohapeal samal päeval. Vaatame, et kes meil siit nüüd järgmisena tuleb ning mis me talle mängime ja let’s go!

Kommentaarid ja naljad sünnivad ka kõik kohapeal. Seal on veel life hack’i nurk, mida ma vean ja mis koguaeg veidi pekki läheb, see on hästi koomiline. Mitte, et see peaks nii minema, aga vahel lihtsalt ei tule välja. See on ette mõeldud, et millise life hack'i täna teeme. Robin Juhkental näitab, mis tegema peab, siis läheb kaamera käima ja vaatame, mis saab.

Mis oli sinu motivatsioon „Kolmeka” pakkumine vastu võtta?

See oli jälle veidike teistsuguse formaadiga asi ja mulle meeldib panna ennast olukorda, kus ma ei ole varem olnud, kus on korraks n-ö ’’võõras’’ olla. Inimene harjub hästi kiiresti. Huvitav on teha asju, kus ei tea, mis saama hakkab ja panna ennast proovile erinevas kontekstis. See on sama, kui hakkad mingit keerulisemat lugu õppima. Tavaliselt on uute projektidega see, et uut materjali on suhteliselt vähe aega omandada, aga kui hakkad sellega otsast minema, jõuad lõpuks ikka hea lõpptulemuse juurde.

On ka mingeid üllatusi ette tulnud?

Ei ole, seal kõik suhteliselt lihtne olnud ja väga chill. Üldse seda saadet on väga lõbus teha, kogu see seltskond on sattunud kokku nii, et kõik aitavad kõiki ja kõik saavad natuke ropust või sarkastilisest naljast väga hästi aru ja mulle sobib see väga hästi.

Millist tagasisidet oled sa eelkõige võõrastelt saanud?

Alguses sai saade natuke kriitikat ka, aga ma arvan, et see on alati hea. Konstruktiivne kriitika on ikka kasulik, isegi siis, kui ajab närvi. Aga eks ole nii kõige uuega, et asjad peavad õigesse auku kokku loksuma. Kui sa küsid mu enda koha pealt, siis tagasiside on positiivne olnud. Kui teed oma musatööd hästi ja lükkad mingi naljaka vaheklipi või sõnumi vahele, siis seal ei olegi midagi, mis ei saaks otseselt töötada.

Aga kas sa pole mõelnud, et tahaks näiteks Andrese või Jürgeni asemel ise saatejuhitoolil istuda?

(Naerab). Ma arvan, et ma saaks hakkama küll kui tarvis, aga ma ei ole see mees, kes tuleb ja hakkab oksi kodaratesse viskama, et davai, Andres või Jürgen!

Väga huvitav küsimus, kuskilt artiklist käis see läbi, aga pole nii otseselt mõelnud. Kui keegi ei saa või läheb puhkusele, võin paar saadet pulli pärast teha, aga mul ei ole otsest isu selle vastu, et saaks „Kolmekas” saadet juhtida. See ei ole minu n-ö kirg.

Nagu meediast võis lugeda, käisid läbirääkimised sinu Terminaatori klahvpillimängijaks saamisel paar aastat. Nüüdseks oled bändis olnud umbes kolm aastat. Kui oluline see peatükk sulle siiamaani olnud on?

Väga oluline. Ma tunnen ise ka, et jõudsin lõpuks koju. Jassiga (solist Jaagup Kreem – toim) on meil alati inimestena klappinud. Eks Jass mingi hetk märkas mind ja vaatas, et sellist meest oleks tarvis. Taukariga me mängisime koos peaaegu üheksa aastat, mis on üpriski pikk aeg, jõuab kõike higi ja pisaraid koos läbi elada ja kogeda. Bändi vahetus on minu meelest nagu suhte või pere vahetus – samamoodi emotsionaalselt keeruline. Üks puruneb ja uus algab. Eks seda otsust oli ka alguses raske teha. Mõtled, kuidas on uues kohas sisekliima ja asjadest arusaamine. Kuigi nüüd arvan, et oleks võinud varem minna (naerab).

Ma kuulasin Terminaatorit ka lapsepõlves. Kui oled lapsepõlves ise fänn olnud, siis on sinna bändi minek hoopis teistmoodi. Täpselt ei mäleta, kas see oli põhikoolis või algkoolis, aga olin Go Live’il Terminaatorit vaatamas ja nägin, kuidas Jaagup Kreem lendas Elmar Liitmaaga laval ringi ja mõtlesin, et vot see on lahe! Aga tol hetkel ma ei kujutanud ette, et võiksin seal bändis mängida.

Kui palju sul Terminaatori peale aastas umbes aega kulub?

Korralikult. Sel suvel näeme oma bändikaaslasi kindlasti rohkem kui oma pere (naerab).

Terminaatoriga ongi see, et olen nagu natuke laulatatud selle bändiga. Ei saa kõiki asju tulevikus vastu võtta, isegi kui kuupäev on hetkel tühi: kui tuleb Termika kontsert, pean olemas olema. Aga üldiselt jah, ma olen 24/7 bändiga. Tänapäeval on bändiga tegemist nii palju, et väga muud ei jõuagi teha. Trafficus olen vahel käinud asendamas. Jaagup oskab superhästi kõiki oma ümber hoida... Nagu ta ise ütleb, et kuldsed käerauad (naerab).

Kuidas sa Terminaatori publikut iseloomustad? Kas pigem tullakse konkreetselt teid vaatama või üldisema melu pärast?

Olen Termika kontsertidel tähele pannud – kui pole just erapidu stiilis kuskil bemmi esinduses –, siis enamus inimesi tuleb show’d vaatama, Jass jookseb seal 3000 kalorit maha, teeme teineteise üle nalja ja ongi nagu väikestviisi teater. Enamus inimesi ikka jälgib, mis laval toimub. Seda, et keegi chillib niisama või sebib kedagi paar rida eemal, ma seda väga ei näe.

On alati hea tunne minna lavale nii, et kõik on eepiline, tõstad oma kaks sõrme üles ja kõlab rahvamöll. Näiteks Pühajärve jaanituli, kus backstage’i osakond on super lahedalt telkidega tehtud, mitu bändi, kus kõik on tuttavad ja sõbralikud, sööd natuke kohalikku šašlõkki, äge show, rahvas möllab. See on mõnus.

Kuidas sul fännidega lood on? Kas on ka agaramaid, kes end peale pressivad või välja kutsuvad?

Fännid on enamasti väga lahedad, aga osad võivad olla ka üpris pealetükkivad. On väga viisakaid ja on ka väga familiaarseid. Ma ei tea, kas me oleme meestena aastate jooksul harjunud piisavalt korvi saama? Igatahes naiste puhul olen pannud tähele naljakat asja, et kui sa ütled neile "ei", siis paljud lähevad väga endast välja (naerab).

Mis vanuses fännid enamasti on ja millega nad üllatavad?

Fänne on igas vanuses. Kindlat vanuserühma ei ole. Põhifännid on toredad, joonistavad pilte ja repost’ivad asju. Suudan paljusid nägupidi juba tuvastada, kes kontsertidel käivad.

Kohtingule kutsutakse tihti?

Võõrastelt just tihti kohtingukutseid ei saa, aga tuleb ette ikka. Kuidas nüüd öelda, ega jah, austajatest puudust ei tule (naerab).

Kuidas sinu muusikutee täpsemalt kulgenud on? Lapsena sa väidetavalt klaveriõpet alguses just väga ei fännanud.

Mind pandi algul klassikalist klaverit õppima. Kui oled 5-6-aastane, siis sa võib-olla ei saa täpselt aru, mida sa tahad ja kui ülejäänud poisid mängivad jalgpalli ja muid asju, siis see klaver ei ole otseselt cool asi, eriti kui sa mängid klassikalist klaverit. Noorena ei olnud meil Youtube’i ega Spotify’d. Siis kuidagi ei teadnudki muust muusikast. Käisin Narva mnt muusikakoolis ja sinna tuli väike kõrvalaine jazzklaver, siis ma hakkasin leidma vaikselt selliseid artiste nagu Earth, Wind & Fire, Herbie Hancock ja Ella Fitzgerald ja ma mäletan seda tunnet, kui panin esimest korda Herbie Hancocki „Cantaloupe Islandi” mängima. Kohe esimesest noodist kuulates teadsin, et vot see on see! Siis muutusin suuremaks musafänniks ja sealt edasi oli hästi loogiline käik minna edasi otsakooli jazzklaverit õppima.

Kas sellel ajal hakkasidki seadma professionaalsemaid sihte klahvpillimängijana?

Kui sa otsakooli lähed, siis seal on hästi tugev skeene, kes sind edasi juhib, saad uusi tutvusi jne. Enamustel seal õppivatel inimestel ongi idee, et hakkad pillimängijaks. Ma arvan, et esimest korda sain aru siis, kui hakkasin sellega rohkem raha teenima. Kui jõuad mingisse poppbändi, hakkad sellega toimetama, nagu mina tollal 19-aastane poisikena, kes elas veel vanematega koos ja teenis keikkadega raha. Siis tundub meri põlvini, aga siis on see väga roheline maailm kõik. See reality check tuleb alles hiljem, et kui palju ja mida sa pead tegema ja palju sa pead hustle’ima selle ala peal, et mugavalt ära elada. Aga see on võimalik.

Kas ja kui palju oled viimasel ajal veel enda jaoks muusikalisi ambitsioone paika pannud?

Pean veel vaikselt mänedžeri ametit, mis mulle meeldib. See paneb asju veidike teisiti nägema. Olen üht-teist veel oma peas mõelnud, kuid hetkel on kõigega piisavalt tegemist, et pole aega realiseerida. Kui oled juba Eesti A-kategooria bändis, siis teenimise mõttes tunnen vahel, et on saavutatud see koht, kust edasi ainult pilli mängides ei ole võimalik minna. Võib-olla siis ainult, kui soolokontserte anda... Teine variant on lauljaks hakata (naerab).

Rääkides veel sinu teistest tegemistest, siis oled teinud ka modellitööd.

Ma pole seda teinud otseselt teadlikult või professionaalselt. Siiamaani ainult mõningad asjad. Vahel saabki takistuseks aeg. Mul oleks hästi keeruline klapitada, et lähme nüüd kolmeks päevaks Lätti reklaami tegema.

Üks äge asi, mis mulle meeldis, oli Kaubamaja pildistamine. Niiviisi jätad endast ka ajalukku mingis teises kontekstis jälje. Sind pannakse lahedalt riidesse ja tehakse professionaalsed pildid, see on kihvt. Mõned teised reklaamid on jällegi suhteliselt suvalised. Kui on huvitav asi ja pakutakse ja vähegi sobib, siis tulen vastu küll.

Muidugi võib reklaamis ju ette tulla, et kontseptsiooni ülesehitaja võib näha sind hoopis teistmoodi ja öelda, et tõmba endale mingi seelik selga ja vaatame, kuidas läheb (naerab). Sorry, not my thing!

Kui palju sa igapäevaselt enda stiilile ja väljanägemisele rõhku pöörad?

No on mõned korrad ette tulnud, kus olen juba uksest välja läinud ja siis uuesti tagasi tulnud ja riided ümber vahetanud. Mulle meeldib, kui asi näeb kvaliteetne ja omamoodi välja. Niimoodi, et mingi vimka on juures, et ei ole päris halli massi sulanud. Brändiinimene ma ei ole. Tavaliselt otsin seda, mis silma hakkab ja mis on kuidagi omamoodi.

Mingist vanusest hakkasin ma näokreemi kasutama. Hommikul panen alati kreemi peale ja õhtul pesen korralikult näo ära enne kui magama lähen. Käin iga kuu näohoolduses. Artistile on see väga vajalik, just selle töö juures, kui oled tihti öösiti üleval ja kui vahel pidu pikemalt läheb (naerab). Kreeme ostan kosmeetiku käest, kus käin, see on ikkagi endasse investeering.

Kuidas on lood spordiga?

Jõusaalis käin 4-5 korda nädalas. Oleneb, kui palju tööd on, vahel vähem. Mulle meeldib trenni teha, see on hea hetk endaga ka, et paned klapid pähe, jõuad palju muusikat läbi kuulata ja kehale koormust anda. Hea enesetunne garanteeritud.

Kas su tätoveeringutel on mingi konkreetne lugu või tähendus ka?

Mulle on lapsest peale juba tattood meeldinud. Kui olin 7-aastane, ütlesin emale, et teen tattoo, ostan motika ja kauboisaapad (naerab). Mõned tattoo’d on tähendusega, aga mõned täiesti suvalised. On tulnud ette ka selliseid juhuseid, kus olime endise Smilersi kitarristi Martin Jürmaniga peol ja mõtlesin, et just nüüd võiks uue tattoo teha ja nii see siis juhtus, kell kuus hommikul. Tegime vasakule käele ’’Sink or swim”, või nagu mu parimale sõbrale meeldib öelda „kraanikauss või uju” (naerab).

Oled sa täna ka tsiklimees?

Jaa. Küll enda tsikli müüsin natuke aega tagasi maha.

Muide, Jaagup Kreem tegi mulle sellega seoses positiivse karuteene. Mul oli siis kunagi 1994. aasta Suzuki VS 1200. Sumpade sees polnud filtreid ja see oli nii vali, et alati kui nägin lapsevankriga ema, vajutasin siduri alla, et see vähem lärmaks. Jaagup ütles, et tule ükspäev minu juurest läbi, võta minu Harley Davidson ja sõida sellega terve päev ringi. Aga kui sa oled enne 1994. aasta ümberehitatud Suzuki Intruderiga sõitnud ja nüüd sõidad 2004. aasta Harley Davidsoniga, siis see on sama, kui istud vanast Toyotast uuema BMW rooli ja nii ma siis oma mootorratta maha müüsin.

Kui ma nüüd millalgi peaks endale mootorratta ostma, siis arvatavasti Harley Davidson Dyna. See on nii ikooniline tsikkel. Ma pigem ei ole see mees, kes ostaks suure matkamotika, aga nagu öeldakse – kunagi ei või teada.

Oled sa hetkel vallaline või suhtes? Avalikult sa sellest viimasel ajal vist rääkinud ei ole?

Olen suhtes küll. Mulle meeldib alati jätta mingeid asju ka enda teada, kogu eraelu ei maksa välja lobiseda. Jätta inimestele midagi fantaseerida (muheleb). Mulle on paar korda kirjutatud küll sellega seoses ja uuritud, aga pole vastanud.