Katkine pere ja hüljatud laps: Brigitte Susanne Hundi raamat paljastab valusa tõe tema mineviku kohta

Brigitte Susanne Hunt on viimastel päevadel ja nädalatel käinud läbi tulest ning veest oma raamatuga “Ärahellitatud printsess”. Kas see raamat on siis tõesti nii halb, nagu meedia seda kirjeldab või on see lihtsalt vimm Hundi vastu? Otsustasin selle skandaalse raamatu ise kätte võtta, sest oma silm on ikkagi kuningas.

Ma lubasin endale, et kui ma hakkan Brigitte raamatut lugema, siis teen seda nii, nagu ma ei tunneks teda Eesti esiskandaalitarina ja siiani olen ma oma lubadusest kinni pidanud. Ta on hetkel minu jaoks üks suvaline neiu, kes andis välja oma elulooraamatu vaid 28-aastaselt. Eks see natuke naljakas ole, aga kui mul oleks sama vanalt selline pagas taga, siis teeksin ka mina vist sama.

Raamatu esimene peatükk räägib arusaadavalt Brigitte lapsepõlvest ning tema suhtest oma perega. Lapsena läbielatud haavad ja valud tihti loovad meist sellise inimese, nagu me täna oleme ning usun, et ka hinges oleme igavesti need samad lapsed ja käitume vastavalt lapsepõlves kogetule. Raamatust lugedes ei ütleks ma üldse, et Brigitte on ärahellitatud printsess. Pigem Lumivalgeke, keda armastati valedel tingimustel ja saadeti kurja kasuema (siin kontekstis oleks õigem kasuisa) tõttu iseenda eest seisma. Ta on endiselt printsess, kes on elanud läbi korraliku lapsepõlvetrauma. On jäänud puudu armastusest, kiidusõnadest ja tervest kodust. Öeldakse ju, et “kõik saab alguse kodust” ja usun, et see kehtib ka Brigitte puhul.

Brigitte vanaema on ja oli juba paras frukt. Raamatus kirjeldab Brigitte teda tugeva ja iseseisva naisena, kes ütleb, mida tahab, kellele ja millal tahab. Natuke nagu Brigitte täna ja neiu ka võrdleb end temaga. Vanaema pöörab tänaseni tohutut tähelepanu välimusele. Kohe nii palju, et ei vii prügi välja ilma huuli värvimata. Brigitte aga tõdeb, et tema vanaema märkab alati, kui tema välimuse juures midagi “valesti” on ja usub, et oma lastele ta sellist ebakindlust tekitada ei tahaks. “Mina ilmselt oma lapse või lapselapse välimust niimoodi ei kommenteeriks,” kirjutab Brigitte, mis on igati õige mõte.

Brigitte ema jätab juba esimesest lausest minule kui lugejale kergelt “pahalase” tunde. “Oeh. Ema.” kirjutab Brigitte ja mõtleb, kuidas vanemast üldse rääkida. Hunt nägi lapsena oma ema kuningannana, mida vast iga laps tunneb. Tema jaoks oli tema ema ilus, särav täht ja hea jutuvestja, kes teda kunagi lapsena ei kohelnud, kes kaasas teda vestlustesse ja õpetas teda olema tugev, majanduslikult iseseisev, haritud ja lööma neid, kes teda löövad. (Brigitte tõdeb, et täna ta enam ei viitsi võidelda ja lükkab kogu “löömise” oma mänedžeri või advokaadi kaela.) Ma ei näe, et selles peres oleks ema ja tütre vaheline suhe päris õige. Mul on tunne, et ema pani end alati esimeseks ja õpetas lapsi iseenda eest seisma, mida peab muidugi tegema, aga vahel peab ka lihtsalt lohutama ja laskma lastel tunda emotsioone. Seda tundub Brigitte peres vähe olema. Emotsionaalset tuge, mis on iga tervisliku suhte alustala.

Brigitte ja tema ema suhtlus muutus, kui tema vanemad lahutasid. Toona 14-aastane katkine teismeline elab endiselt Brigitte hinges. Ta raamatuski kirjeldab, kuidas ärevus lahutusest mõeldes hinge poeb. “Mul kerkib praegugi üles ärevus, kui sellele mõtlen. Ma tunnen üksindust ja hüljatust. Ma tunnen, et olen üleliigne. Paha laps. Oleks parem, kui mind ei oleks,” kirjutab Brigitte. Mitte ükski laps ei peaks elus nii tundma. Lahutuse käigus peaks ikkagi esmakohal olema lapse vaimne heaolu. See, mida Hunt kogema on pidanud, ei ole okei.

Peale lahutust koliti ema ja uue mehega Mustamäele, kus Brigitte ei pidanud kaua vastu. Neiu kolis vanaema juurde, kuna tülid kasuisaga ületasid piiri. “Tundsin, et olen mina versus kaks väga tarka täiskasvanut ehk mina versus mu ema ja kasuisa.” Brigitte on ilmselgelt sellest siiani katki. Kõnemaneer, mida ta raamatus kasutab, peegeldab inimest, kes on haiget saanud. Ta ka väljendab justkui mingisugust viha, et ema ei ole kunagi vabandanud kogu selle raske pagasi eest, mida Brigitte endaga kaasas peab kandma. “Mu ema ei ole kunagi minu ees vabandanud, ega võtnud vastutust selle ees, kui ta on mulle teinud haiget. Tema jaoks haiget tegemine tähendab, et süüdi on see, kes end ise halvasti tunneb, sest tema ju ei teinud haiget.“

Brigitte isa ajas mind lugedes ausalt öeldes närvi. Mees armastas, hoidis ja hellitas teda kuni teismeeani. Sealt ka raamatu pealkiri “Ärahellitatud printsess”, aga mida rohkem Brigitte suureks kasvas, seda vähem isa teda armastas ja aina rohkem omakasupüüdlikult ära kasutas. Kui äri läks tuksi ja sai keelu, kirjutas isa oma ärid tütre nimele, mis Brigitte ka hiljem lasi n-ö kinni panna. Sellega sai isa ja tütre suhe põhimõtteliselt läbi. Aastate jooksul on isa proovinud leida kontakti, kuid seda vaid selleks, et raha saada. Ma ei kujuta ette, kuidas inimene saab nii drastiliselt muutuda, armastada ja siis enam mitte. Eriti omaenda liha ja luud.

Brigitte, jättes KÕIK skandaalid, draamad ja avalikud jagelemised kõrvale, on väga katkine inimene. Väga katkine laps väga katkisest perekonnast. On kindlasti raskemaid juhtumeid ja traagilisemaid perekondi, kuid lugedes raamatust kogu seda kurbust, viha, vajadust lihtsalt leida lähedust, hakkas mul siiralt Brigittest kahju. Esiskandaalitar või mitte, on temagi inimene oma tunnete ja oma mõtetega ning see, mida ta on läbi elanud, ei vääri keegi.