Intervjuu! Eestlane peab Itaalias edukat kohvikut: küpsetan siin saiakesi vanaema retsepti järgi

Robert Marrandi kolis aastaid tagasi Itaaliasse ja peab täna pisikeses Firenze linnas armastatud pagariäri. Ta on läbi tulnud tulest ja veest, kuid ainult see on aidanud teda tõelise eduni.

Roberti päevad on kirevad ja kiired, kuid selle kõige keskel leiab ta aega, et oma tegemistest lähemalt rääkida. Intervjuu käigus lülitub ta vahepeal justkui muuseas üle itaalia keelele, et oma kohviku töötajaid valvsalt juhendada. ‘’Nii palju on tööd ja see on täiesti pöörane, aga olen väga õnnelik,’’ ütleb ta alustuseks.

Kuidas kõik alguse sai?

Esimest korda läks Robert Itaaliasse 2014. aastal, et minna lihtsalt ringreisile. ‘’Eestis tegelesin Mila Studioga, mis on ka minu loodud ja üks hetk tundsin, et vajan midagi oma ellu midagi muud. Nii ma ennast Itaaliasse sättisin ja esialgu mõtlesin, et vaatan, mis saab. Seega oligi plaan, et tulen aastaks, et õppida lihtsalt keelt ja kultuuri,’’ meenutab Roberto. Kuid tagantjärele tunnistab, et tegelikult alguses oli oma elu sisse sättida päris keeruline. ‘’Keerulised olukorrad ja seejärel lahenduste leidmine on tegelikult minu lemmik tegevus,’’ põikab Robert vahele.

Ta alustas oma karjääri Itaalias brunch kokana. ‘’Viimane koht, kus ma enne kohvikuga tegelemist töötasin, oli üks võileivakohvik. Pärast seda mõtlesin küll, et nüüd on kõik ja rohkem ma itaallaste jaoks ei tööta. Minu kui immigrandiga, olid nad ka tunduvalt ebaviisakad, ehk ei maksnud palka, ei teinud lepinguid ja nii edasi. See kõik andis mulle tegelikult jõudu, et mitte alla anda ja teha päris enda koht. Ma tulen ettevõtlikust perekonnast ja tundsin, et ma ei saa Itaalias oma latti alla lasta,’’ räägib ta oma teekonna algusest.

Kogu bürokraatia on samuti kõik kohalikus keeles ja Roberti sõnul ei räägi inglise keeles mitte ükski raamatupidaja, seetõttu on ka oma äri alustamine hulga keerulisem. ‘’Kui ma midagi ette võtan, siis ma teen selle lõpuni. See on fakt, ma tahan iseenda üle uhke olla ja ma tegin midagi ära ja tulin nii-öelda tulest läbi. See teekond on olnud väga kreisi, kuid see sisemine jõud juhtis mind,’’ märgib Robert.

Kohvikus müüdavad saiakesed — FOTO: Erakogu

Vanaema retseptid on võitnud Itaalias kõikide südamed

Pärast mitut keerulist aastat avas Robert mõned aastad tagasi Itaalias, täpsemalt Firenzes oma pagariäri nimega Wild Buns Bakery. ‘’Alustasingi sellega viis aastat tagasi, kui oli kõige madalam hetk. Alguses küpsetasin neid ainult oma koduköögis ja üks hetk kasvas nõudlus väga kiiresti. Nüüd on see aastaga võtnud ikka väga suured mõõtmed, ehk mul on kuus töötajat ja järjekord on kogu aeg uksest välja,’’ räägib ta.

Eestis elades õppis Robert Tallinna Teeninduskoolis kokaks. ‘’Kuid küpsetamise osas on tulnud kõik minu vanaemalt. Tema oli pagar-kondiiter ja meil on tugevad küpsetamise traditsioonid ning ma alustasin sellega juba 10-aastaselt. Tema on kindlasti üks suur mõjutaja, kes andis mulle selle jõu, et üldse midagi teha,’’ tõdeb noormees tänaseks.

Nii lõimib ta skandinaaviapärased saiakesed Lõuna-Euroopa kultuuriruumi. Tema hubases kohvikus on küll vaid mõned toolid, kuid kogu äri on suunatud pigem kaasa ostmisele. Kahtlemata on kaneeli- ja kardemoni lõhn külalistele garanteeritud ning ajapikku on ka itaallased sellega kodusemaks muutunud.

Kaneeliasaia eest küsib Roberto kohvikus 3.50. ''Soolased saiad maksavad 5 eurot. Hinnad on tõusnud väga hullumeelselt. Iga nädal, kui ma midagi tellin, siis on paar senti juurde pandud. Tegelikult mul oli sellise hinnaga inimestele väga keeruline alguses saia müüa, kuid see on paratamtu. Kardemoni kilo on ainuüksi 100 eurot ja see tuleb Rootsist,'' sõnab Robert.

‘’Ma alustasin kaneelisaiade tegemist esmalt oma sõpradele, sealt tekkis ka mõte, et sellest võiks äri teha. Lõin pop-up bakery ja müüsin saiakesi erinevates suuremates kohvikutes,’’ meenutab Robert. Nii kutsuti teda ka ühele kahenädalasele festivalile. ‘’Ma töötasin öösel, küpsetasin saiu ja päeval müüsin neid. Ma tegin seda ainult reklaami pärast ja tagantjärele mõeldes oli see kõige õigem asi üldse,’’ tõdeb ta nüüd.

Tänu sellele sai Robert rohkelt kontakte ja kõik parimad kohvikud Firenzes tahtsid hakata temaga koostööd tegema. ‘’Näiteks endised restoranid, mis olid suletud, võtsin need kolmeks kuuks üle ja tegin seal enda asja. Samal ajal küpsetasin terve öö saiu,’’ meenutab Roberto kibekiiret algusaega. Pärast seda avas ta 2022. aasta septembrikuus päris oma koha.

‘’Unistus tõesti täitus ja meie menüü on päris mitmekesine. Pakume ka hapusaia, mis on vaikselt tituleeritud Firenze parimaks. Keegi siin ei tee seda ja seetõttu tullakse teiselt poolt linna saia ostma ja öeldakse, et on paganama hea. Pakume ka musta leiba, mis on vanaema retsepti järgi tehtud ja Tartu Milli jahuga, mis läheb siin täitsa hästi peale. Mul on mõned Itaalia püsikliendid, kes ainult ostavadki musta leiba,’’ ütleb Robert muigega.

Nädalavahetusel on kohvikus kindlasti 30 minuti pikkune järjekord ja päevas käib läbi nii 150-200 inimest. ‘’Ma tegelikult alguses kartsin neid skandinaavia maitseid siia tuua, sest itaallased ei teadnud kardemonist mitte midagi. Harida itaallast uue tootega oli suur katsumus, aga tundub, et sain hakkama. Kui ma nägin, et hakkas käima ka vanem generatsioon, siis mõtlesin, et oluline töö on tehtud ja kõik on hästi. Välisõpilaste seas on see muidugi väga populaarne, kuid nüüd on ka kohalik itaallanne mind hästi vastu võetud,’’ sõnab Robert rahulolevalt.

Ta märgib, et koha rajamisel ei võtnud ta mingit laenu. ‘’Mu ema andis mulle mingi osa ja ise panin teise, samal ajal kogu aeg töötades. Kõik tegin suuresti üksi ja oma sõpradega. Praegu kõik toimib ja ma olen valmis renoveerima. Ma tegin seda väga väikese rahaga, ehk sisustuses on siin kõik taaskasutus,’’ kirjeldab ta. ‘’Mul on kuus töötajat, mis võtavad mul väga palju kuus raha, sest maksud on siin töötaja kohta sama palju, kui ta näiteks palka saab. Pluss ülejäänud maksud, raamatupidajad ja inimene, kes teeb töölepinguid, aga hetkel ma elan küll hästi ära,’’ vastab ta küsimusele, kas sellise äriga ka rikkaks saab.

Eestisse tagasi tulla veel ei mõtle

Vaatamata katsumustele on midagi Robertit siiski Itaalias nii kaua hoidnud ja Eestisse tagasituleku peale ta ei mõtle. ‘’Ma olen saanud siin aastate jooksul head kontaktid. Firenze mulle meeldib, sest see on parajalt pisike. Tunnen, et siin on kõik hästi. Samuti on inimesed head ja toredad ning loomulikult on mul siin ka selle ajaga väga lähedasi sõpru tekkinud,'' avaldab Robert ühe põhjuse, miks ta hetkel kodumaale ei kipu.

Samuti on ta selle ajaga selgeks saanud ka itaalia keele. ''Ma kolm aastat ei rääkinud üldse ja nüüd viimased kaks aastat on pigem nii, et ma saan hakkama kõigega. Näiteks ma vahel avastan ennast mõtlemas ka itaalia keeles,'' avaldab ta. Ühtlasi rõhutab ta, et äri on teha seal pea võimatu, kui kohalikku keelt üldse ei oska.

Kuid Itaalia on võitnud tema südames kindla koha ja tema jaoks on seda tööd tehes kõige olulisem see, et töötaja tuleks kohale hea tujuga. ''Mulle meeldib ka see, et mu koht on väga pisikene. Suurema pinnaga kaasneks ka rohkem vastutust, kuid eks ma keerutan ka selles osas mõtteid. Mulle tegelikult meeldiks avada kuskil veel ühe koha, sest see bränd on välja töötatud päris hästi. Oleks tore seda teha Roomas või Milanos,'' viskab Robert lõpetuseks õhku ühe unistuse.