Endine riigikogulane Üllar Saaremäe tänasest valitsusest: Isamaa kainemõistuslik vaade aitaks praegu küll

Eelmisel nädalal tähistas oma 54. sünnipäeva armastatud Rakvere teatri näitleja Üllar Saaremäe, keda võib pidada tõeliseks multitalendiks. Teater, kino, poliitika, muusika, ajalugu ja pere käivad kõik käsikäes ning tundub, et Üllari pole elus ükski uks suletuks jäänud. Rääkisime tähtsa päeva puhul mehega elust, riigist, perest ja sünnipäeva mälestustest.

Kuidas tähistad oma sünnipäeva? Kellega?

Küll ma midagi naisega ette võtan. Hommikul hommikusöök lastega, aga mingisuguseid suuremaid plaane ei ole. Selline erutus sünnipäevast jääb ikka sinna lapsepõlve.

Mis on kõige vägevam sünnipäeva mälestus lapsepõlvest?

Need olid kõik tähtsad, aga mul on kõige eredamalt meeles, kui ma viieseks sain. See on mul siiani reaalselt meeles.

Olin vanaemaga kodus ja siis tuli vanaisa kinkis mulle mingisuguse poiste kostüümisärgi ja püksid, millega ma siis hiljem käisin päris palju ringi. Sellest särgist hiljem õmblesin oma mängukarule vist mingisuguse jaki.

Õmblesid täiesti ise?

Ikka! Kuidagi keskelt särgi pooleks, siis õmblesin jalgade vahelt kokku karule ümber. See on esimene konkreetne mälestus sünnipäevast. Kindlasti peeti ju varem ka, aga selleks korraks pandi ilusti riidesse, sest see lihtsalt oli kuidagi tähtsam. Sain viieseks ja vanaisa tõstis viis korda üles!

Mis on olnud sinu elu kõige suurem õnnestumine?

Võib-olla oli kõige suurem õnnestumine on see, et sain õppida seda ametit, mis mind nooruses väga-väga kütkestas ja et ma sellega siiamaani toimetan. Seda tervikuna saab nimetada kõige suuremaks õnnestumiseks. Kui ma 1988. aastal lavakasse ei oleks sisse saanud… Ei tea, kuidas see elu oleks siis läinud. Arvatavasti oleksin ma ajaloolane. Ilmselt oleksin lihtsalt abitus vihas läinud õppima.

Kui rääkida õnnestumistest, siis mis on vastupidi olnud kõige suurem ämbrisse astumine?

Seda on raske niimoodi üheselt öelda. Mõned tahavad kuulda, et eks see sinna riigikokku minek oli, aga ma ei ole ise sellega nõus. Mina otseselt nagu ämbrisse ei astunud millegagi. Kui paljud on öelnud, et “Mis sa sinna ronisid? Sul oli ikka oma rida!”, aga noh… See on nii-öelda teiste poolt peale pandud tõlgendus. Mina seda küll ämbriks ei pea. Pigem vastupidi. Ma arvan, et kolme aasta pärast vaatame uuesti.

Muidu, eks mingeid väikeseid valearvestusi olen ikka teinud või hiljem mõelnud, et võib-olla poleks selle koostööga kaasa pidanud minema, aga totaalset sihukest kollapsi ei ole olnud õnneks.

Sa mainisid riigikogu liikme teemat. Mida sina täna teeksid, et asjad riigis joonele saada?

Noh, hetkel ei ole mul kahjuks muud teha, kui vaadata Isamaa tõusvat reitingut ja mõelda, et kolme aasta pärast ehk? Seda tuleb lihtsalt kahjuks minul kõrvalt vaadata. Kui keegi on viitsinud lugeda mingeid Isamaapoolseid ettepanekuid, siis tegelikult saab aru, et nad väga hullud ei olegi. Selge on see, et kui koalitsioon ütleb, et “Ah, nad hauguvad seal,”, siis tegelikult on see täpselt seesama jutt, mida võiks rääkida ükskõik kelle või mille kohta ja mis hetkel. Kui me nüüd paari sõnaga poliitikast räägime, siis minu meelest selline Isamaa kainemõistuslik vaade aitaks küll praegu. Kahjuks, aga kaheksa kohta Riigikogus on liiga vähe. Okei, nüüd kümme. Kaks tükki tulid juurde, aga see ei ole kahjuks jõujoon, mis seal hetkel midagi nii-öelda kaalukausil muuta saaks.

Läheme nüüd poliitikast eemale ja räägi hoopis, kuidas sa aastatega muutunud oled?

Ma kipun arvama, et olen muutunud rahulikumaks, tasakaalukamaks ja järelemõtlikumaks. Võib-olla ka alalhoidlikumaks, aga see on küll suuresti selle tõttu, et kaksikud on viiesed ja enam päris niimoodi uisapäisa ei torma ennastunustavalt situatsioonidesse, kust ei pruugi tervelt tagasi tulla. See on mulle muidugi loomuomane iseenesest. Selliseid eestlasi, kelle mõistus on ikkagi suhteliselt keevavereline, on vähe.

Ei oskagi öelda, kas need on head märgid, millest ma rääkisin, aga noh, paraku käib see ka sellesama numbriga kaasas, mis kohe kukub.

Rääkides lastest, kuidas sa laste kasvatamisel muutunud oled? Kas sa olid varasemalt palju karmim ja nüüd oled leebem või oled ikka samasugune?

Ma ei arva, et ma selles vallas olen muutunud leebemast karmimaks või karmimast leebemaks. Lihtsalt aeg on teine ja ka kogemus on teine. Esimene kord olin ma 22, kui sündis Karl Robert, sain 23. Marii Ingriini sündides olin 26-27. See on ikkagi selline poisikeseiga. Nüüd takkajärgi mõeldes olin ju poole noorem, kui ma praegu olen. Siis oli ju elus nii palju väljakutseid ja tegemata töid ja püüdmata sinilinde. Kõik see tuli ära teha. Ma nagu ei osanudki võib-olla keskenduda niivõrd isaks olemisele, mis ei tähenda seda, et ma seda ei teadvustanud. Tegelikult ma ei osanud seda ka. Elasin ikka täie rinnaga oma noore mehe loomingulist elu ja maailma vastu huvi tundvat elu. Seda viimast endiselt veel.

View this post on Instagram

A post shared by Karl Robert Saaremäe (@karlrobert.saaremae)

Tänaseks olen aru saanud, et tegelikult see aeg, hoolimata sellest, et kui ta sul käes on, tundub, et see kestab igavesti ja see ei lõpegi ära. Tundub, et imikud jäävadki mähkmeid kandma ja nii edasi. Tegelikult, kui takkajärgi mõelda, on see ainult lühike aeg kogu sellest perioodist ja seda teades suudab inimene ennast kuidagi nii-öelda hetkes maandada ja just see oskus on mul küll märksa tugevamalt olemas, kui mul noore mehena oli. Muidugi täna on ka see, et ma ei kipu kuhugi laste juurest. Mul ei ole hetkel ega ei põleta hingel enam ükski mängimata Hamlet või kestahes või mõni lavastamata lugu, mis ei tähenda, et ma kõik oleksin ära teinud jällegi. Ütleme nii, et täna ma oskan hetkes elada võrreldes selle poisiga, kes ma olin kahe vanema lapse titeks olemise ajal.

Kui sa rääkisid nendest olemata jäänud Hamletitest, siis millega sa täna veel tegeled, kui teater kõrvale jätta?

Ega mul väga palju nii-öelda kõrvalhobisid ikkagi ei ole. Eriti nüüd, kui tegelikult kogu vaba aeg on läinud laste kasvatamise või nendega koosolemise peale. Mul sellist matkamise kirge või triatloni jooksmas käia, nagu sõber Raivo Tamm teeb, sellist ei ole. Eks paraku kirjandus ja ühe või teise suunaga teatrimaastiku teema on. Kui mul hetkel käsil ühtegi uut lavastust või rolli ei ole, millega tegeleda, siis ma loen tulevikuks või mängin peas tulevikuks oma eelseisvaid töid läbi. Vahel loen ka sõna otseses mõttes seda, mis riiulile on aastatega kogunenud. Just nimelt selle teadmisega, et kunagi tuleb see aeg, millal ma selle raamatu siit võtan. Praegu just see aeg tegelikult käes on mul. Suhteliselt rahulik ja suhteliselt rahul olen hetkega.

Kõlab, et su elu on täna lill ja kõik on hästi!

Jah, ikka! Ei tasu endale ise probleeme tekitada ja noh, eks see muidugi on ka teatud etapp. Arvatavasti mingi aja pärast on see kõik jälle topelt või neljakordse kiirusega tagasi kõik see, mis muidu oli. Tuleb osata sellest hetkest võtta kõike ja kui ta on just niisugune, kas nüüd jõudehetk, aga ütleme, rahulikum periood, siis ei tasu ennast maha kandma hakata.

Ma soovin sulle palju õnne ja loodan, et tuleb ilus päev!

Aitäh! Ma otseselt ei oota kunagi seda päeva ja veel vähem ma viitsin seda tähistada, aga aga noh… Ikka tekib ümber inimesi, kellega pokaal veini tõsta!