Anett Kontaveit pärast viimast profimatši: olen alati pettunud, kui ma ükskõik milles kaotan

Eile Tondiraba jäähallis oma profikarjääri lõpetanud ja tuneeslanna Ons Jabeuriga lahkumismängu pidanud Anett Kontaveit andis õhtul ligi tunniajase intervjuu Roald Johannsonile, mille jooksul sai räägitud mitmel erineval teemal, mis kõik koonuvad ümber tema elu, lähedaste ja tennisemängu.

"See on uskumatu, et nii palju inimesi on tulnud siia minu lahkumismatšile ja tõesti, selline erakordne tunne," ütles Anett Kontaveit. Roald Johannson ütles Anett Kontaveitile, et teda jäädakse igatsema ning küsis, kas ka tema jääb oma publikut igatsema. "Loomulikult, Kuidas saab mitte igatseda sellist publikut?" kõlas vastuseks.

Muuseas, kui sageli on sul olnud sellist õnne, et sellise pooldava kodupubliku ees märgida? Mõned korrad on seda ette tulnud, eks ole?

Ma ei tea jah, see publik vist ei ole kunagi olnud nii suur, kui täna, aga selles mõttes oma kodupubliku ees on alati olnud eriline ja soe tunne mängida. See toetus oma inimeste poolt, mängida oma lähedaste ees, see kõik annab lisaenergiat ja jõudu juurde.

Mitte alati ei ole sul publikuga nõndamoodi vedanud, et 6 000 inimest on kõik sinu poolt. Kui me vaatame eelmisse aastasse, tegelikult alles 14 kuud tagasi, 2022 US Open, teine ring: Serena Williams ise! Arthur Ashe staadion, see on maailma kõige suurem tenniseareen ametlikult. 30 000 inimest ja kõik need inimesed olid sinu vastu, välja arvatud siis sinu tiim. Kohutav, seda oli nii raske minul vaatajana näha. Kuidas sinul seal platsil oli?

Seda oli ikka küllaltki raske kogeda. Ma lihtsalt olen harjunud sellega, et kui sa mängid mõne mängija vastu, kes on suurest riigist pärit ja sa mängid tema kodus, siis ikka elatakse kaasa oma riigi sportlasele ja kuna Eestis väga palju turniire ei ole, siis tihtipeale mina olen see teine, kellele vastu plaksutatakse. Aga see võttis natukene teised mõõtmed. See oli suur emotsionaalne võit iseendale, et selle kõigega toime tulla. Seal ei olnud ainult isegi võib-olla minu vastu plaksutamine...ühesõnaga ka punkti ajal hakati mingisuguseid asju seal tegema, et selles mõttes, eks see oli selline kogemus (naerab).

Ütle ausalt, täna on viimane intervjuu, täna on see koht, kus sa saad südant puistata. Kas see oli kõige hullem publik su karjääri jooksul?

No kindlasti, päris pika puuga ma arvan.

Sellest konkreetsest intervjuust (vahepeal vaadati Roald Johannsoni ja Anett Kontaveiti Pealtnägija intervjuud 2013. aasta detsembrist – toim.) läks mööda vähem kui kaks aastat. aasta oli 2015, US Open. Sa olid 19-aastane, see oli sinu täiskasvanute esimene US Open kui sa jõudsid kohe pauhti neljandasse ringi ja kes vastu tuli?

Venus Williams

Kui suur see aukartus tollal platsile minnes oli? Venus, seitsmekordne suure slämmi võitja.

Ma arvan, et kogu see olukord üldse minu jaoks...ma olin sinna läbi kvalifikatsiooni, mänginud seal kolm mängu ja siis jõudsin neljandasse ringi. Ma arvan, et siis ma veel ei tundnud ennast võib-olla isegi top 100 mängijana enesekindlalt. See oli mingisugune tee, mille pidi läbima, et sinan jõuda ja seal ennast mugavalt tunda. Tol hetkel ma kindlasti ei tundnud ennast selles olukorras mugavalt ja see tundus natukene sürreaalne, et see kõik minuga juhtub, et ma olen üldse jõudnud sinna neljandasse ringi. Ma kunagi noorena ei arvanud, et ma jõuan nii kaugele, kui ma jõudsin. Sellepärast see võib-olla tunduski sellise, isegi mitte päris hetkena.

Kas nendel hetkedel algusaastatel, kui sa sellise kaliibriga mängijate vastu astusid nagu Venus Williams, kas sul oli nende vastu astudes selline fänni tunne ka? Et oi isver, kes minu vastu siin on, et ei tea, kas peaks pärast pilti tegema või autogrammi küsima?

Ma ei ole selline inimene, kes väga niimoodi läheks küsima pilti või autogrammi. Ma ei ole seda kunagi teinud, kindlasti oleks olnud võimalus. Ma üldse, fännan mingisuguseid asju, aga ma ei ole kunagi fännanud ühtegi teist tennisemängijat...peale Roger Federeri.

Sa tahad öelda, et lapsepõlves sul tegelikult ei olnud sellist iidolit, kelle poster sul seina peal oleks olnud?

Ei olnud kunagi. Lapsena ikka küsitakse, et kelle moodi sa tahad olla, kes on su lemmikmängija. Siis ma mõtlesin enda jaoks välja mingisuguse nime, keda mulle kõige rohkem meeldis vaadata, aga tegelikult ma kunagi ei mõelnud, et ma tahaksin nüüd selle konkreetse inimese moodi olla või mängida. Mul olid seinad tühjad kodus, ma ei tea, kas ema ei lubanud panna postreid üles või miks. Tegelikult ma isegi ei mäleta, et ma oleksin tahtnud seda teha. Ma ei tea, miks see niimoodi on. Ma ei tea, miks see minust kuidagi mööda läks.

Kui sinu emast rääkida, siis tema rolli sinu karjääris on võimatu üle hinnata. Sa olid 5-6-aastane, kui sa oma tennisetreenerist ema Ülle käe all treeningutega alustasid. Ma saan aru, et ka sinu eesnimi Anett on tegelikult pandud ühe teise tennisemängija, Anett Kaasiku järgi. Mis siis tähendab, et sinust on voolitud juba maast madalaast n-ö tipptennisemängijat või?

Ma ei teagi, kas maast madalast. Mu ema on treener, ja ta andis koguaeg trenne ja vahepeal ma pidin teda ootama. Mulle üldse ei meeldinud niisama istuda ja oodata. Ma tahtsin ise hakata proovima. Mul tuli see küllaltki niimoodi kohe...ma lõin pallile pihta ja see ei olnud raske minu jaoks ja siis see hakkas mulle veel rohkem meeldima, see tuli mul hästi välja. Ja mulle meeldib väga teha asju, milles ma olen hea (narab).

Nii et sind sundima kunagi ei pidanud?

Noo, päris nii lihtne see selles mõttes ka ei ole. Mind ei pidanud sundima kunagi punkte mängima või võistlema. Aga vahel, eks ma olen nooremana laisk ka olnud ja ei ole tahtnud minan trenni ja teha neid korviharjutusi raskeid mingisuguseid nurgast nurka jooksmisi. Eks seda on ikka pidanud natuke sundima. Aga ma arvan, et see on õpetanud mulle palju distsipliini ja mulle ongi selgitatud, et kui ma tahan võistlustel võita, siis ma pean ka trennis neid nurgast nurka jooksmisi tegema. Lõpuks mind keegi vägisi vägisi kuskile ei viinud, vaid asi selgitatigi lihtsalt ära ja siis ma sain aru, et ma pean tegema.

Su ema on mulle rääkinud, et sa oled väiksest peale selline puuslik olnud, et koguaeg oled tahtnud võita ja punktide peale mängida. Ma saan aru, et ka tänasel päeval kui sõbranna Keili sind tennist mängima kutsub, siis sina ei lähe, sa tahad ainult punktide peale mängida, jah?

Ma arvan, et see ei oleks aus võistlus, kui ma Keiliga läheksin punkte mängima. Aga jaa, mul on see tõesti sees, et ükskõik mis asi. See ei pea olema tennis, ma olen alati pettunud, kui ma kaotan, ükskõik milles.

Ema on tegelikult sind ju aidanud läbi n-ö esimestest aastatest kuni karjääri lõpuni. Kui sa kuskil teisel pool maakera oled mõnel turniiril mänginud, saanud valusa kaotuse, õhtul võib-olla hotellitoas mõne pisaragi seal puistanud ja tead, et järgmisel hommikul on vaja ära lennata, siis sa helistad kiirelt emale.

Jaa, ema on mind tõesti läbi karjääri aidanud kõikide asjade ja ma saan talle alati loota ja ma tean, et see ei lõppe selle tennisemänguga kindlasti ära. Ma olen kasvanud sellises peres, kus see on minu jaoks loomulik, et kõik aitavad mind ja mina aitan neid ja ollakse üksteisele olemas ja ma olen sellepärast väga tänulik, et mul on nii tore pere ja toetav ja armastav seltskond minu ümber.

Ja loomulikult ema Ülle kõrval ka aastatepikkune mänedžer Tarmo, kes on 15 aastat sind toetanud ja ma saan aru, et see paarisrakend – ema Ülle ja Tarmo – on moodustanud sellise mõnes mõttes ringkaitse või filtri sinu ümber, eksole. Et ka kõik intervjuupalved, mis aastate jooksul on tulnud, on siis läbi nende tulnud.

Ja jumal tänatud, et Tarmo on mind kõikide nende asjadega aidanud, sest ma ise olen jube kehv "ei" ütleja. Nii et tõesti, ma olen nii tänulik Tarmole ja Tarmo perele, et nad on 15 aastat minu karjääri kõrval olnud ja aidanud, absoluutselt kõikide asjadega otsinud mulle treenerit...nagu tõesti, ükskõik millega mul abi on olnud vaja, ma olen saanud nende poole pöörduda. Ma isegi ei tea, millega ma selle olen ära teeninud, aga ma olen neile väga tänulik.

Ja kui sinu lähedastest ja perest rääkida, siis tegelikult on veel üks inimene, Anett, kellest me ei saa üle ega ümber, kes on sinu karjääris väga-väga olulist rolli mänginud. See oli sinu vanaisa Rein. Võib-olla tuleb see paljudele üllatusena, või mõnele äkki, aga Anetti vanaisa Rein Miller oli taasiseseisvunud Eesti kõige esimene rahandusminister. Räägi palun natukene oma vanaisast. Kui oluline oli tema panus ja roll, eriti just algusaastatel?

Jaa, vanaisa roll oli kindlasti väga suur, just eriti kui ma olin väiksem. Me käisime kahekesi koos võistlustel lähemates riikides. Ta alati viitsis minuga tulla ja tegeles minu asjadega. Alati, kui ma koju jõudsin, ta esimesena helistas kell kaheksa hommikul, et Anett, nüüd on vaja tšekid korda ajada ja kõik korda teha. Ta ei lasknud mul midagi niisama teha, ta oli tõesti suureks toeks ja kindlasti väga uhke tunne, et mul on selline vanaisa olnud.

Milline oli tema seos üldse spordiga, tennisega?

Minu vanaisa oli tegelikult jäähokiliidus ja tennisega...minu arust, ma ei tea kui hästi. Vanaisa väga hästi ise tennist küll minu arust mängida ei osanud. Aga ta elas mulle täiega kaasa ja ma arvan, et see olekski nii olnud, ükskõik, mis sporti ma oleks teinud, siis ta tõesti oli minu üks suurimaid fänne.

Sinu vanaisa lahkus meie seast aprillis 2017. See oli sinu jaoks ilmselt üks paradoksaalne hetk. Ühest küljest üks kõige kurvemaid hetki sinu elus. Teisest küljest olid sa täpselt samal hetkel, aprill 2017, jõudnud Šveitsis Bielis, elus esimest korda WTA turniiri finaali tšehhitari Marketa Vondroušova vastu. Räägi palun, mis tunne seal väljakul on olla ja täie rauaga panna, samal ajal kui su vanaisa matused on ja sa tead, et telefon su spordikotis on punane kaastundeavaldustest?

Sellest on võib-olla natuke raske rääkida, aga sellel päeval mul oli väga raske mängida. Tegelikult kõik need eelnevad ringid ka, ma ju olin sellest teadlik ja ma teadsin, et vanaisa oleks väga uhke mu üle, kui ma seal finaalis mängiksin ja täiega endast kõik annaksin. Ma teadsin, et vanaisa pärast ma pean pingutama ja proovima. Eks see emotsionaalselt oli kindlasti väga keeruline.

Kindlasti emotsionaalselt oli keeruline ka siis, kui sa olid umbes 12-13-aastane. See oli vahetult enne, kui sa võitsid läbi aegade kõige nooremana Eesti meistritiitli 2009. aastal. Mulle tuli see päris suure üllatusena, kui ma kuulsin, et mingil hetkel selles n-ö õrnas tundlikus vanuses mõtlesid sa päris tõsiselt tennisest loobumise peale. Ma saan aru, et see oli see hetk, kui n-ö tütarlapsest sirgus naine, reketit tuli teistmoodi käes hoida ja siis hoide vahetus tekitas sulle palju tuska.

Nii oli jah, selles mõttes see oli pikk rutiinne töö, millel tundus, et ei tulegi lõppu. Mitte siis võistluslik, vaid selline rutiinne, pikk ja raske töö. See oli minu jaoks võib-olla kõige raskem. Ja ma arvan, et see oligi see, mis mind pani niimoodi tundma. See hoide vahetus tõesti võtab kuid ja kuid ja kui sa oled 13-aastane, siis see võib tunduda, nagu mitu aastat tenniseväljakul. Ongi selline tunne, et pead uuesti hakkama õppima, kuidas tennist mängida. Jah, selliseid emotsioone see võistlema minemine tegelikult peale neid trenne tekitas, sest ma sain ühe halva kaotuse, mis ma ise arvasin, et oli jube halb ja ma helistasin oma emale ja ütlesin, et nüüd on nii, et ma kindlasti enam ei mängi tennist. Aga siis ma läksin ülejärgmine päev uuesti trenni ja sinna see mõte jäi.

Ema ütles selle kohta, et sinuga on võimatu mitte nõustuda, et võimalik on n-ö tulekahju ära kustutada eks ole, et pigem nagu vaikselt madalat profiili hoida ja vait olla ja siis loodad, et loodetavasti läheb see kõik üle ja ühel hetkel läks üle.

(Naerab.) Nojah, selles mõttes ma arvan, et kui sellisel nii raskel hetkel, mis minu peas too hetk oli – see oli kõige suurem probleem, mis mul oli 13-aastasena – siis jah, ma arvan, et kui sellele hakata võib-olla too hetk vastu võitlema...aga eks ema on mind nii pikki aastaid teadnud ja kasvatanud, eks tal on meetodid selged, kuidas mingil hetkel peab käituma.

Täispikka intervjuud on võimalik vaadata ja kuulata Delfist.