Pealinna jõuluturgu külastanud tartlane sai tõelise šoki osaliseks: mõtlesin, et kuhu ma ometi sattunud olen!

Olles suur jõulufänn, olen sageli mõelnud, et peaksin ka pealinna kiidetud jõuluturule minema. Sel aastal otsustasin lõpuks Tallinna suure uhkuse ise üle vaadata. Olin meediast lugenud, et glögi olevat väga kallis ja söögi ostmiseks tuleb arvestada märkimisväärse summaga.

Veel enne, kui jõudsin Raekoja platsile, kuulsin valju muusikat. Alguses arvasin, et vali tümakas tuleb mõnest restoranist, millest möödusin, kuid platsile jõudes sain aru, et muusika tuleb jõuluturult. Siis ma küll mõtlesin, kuhu ma ometi sattunud olen! Minu ettekujutuses võiks jõuluturul kõlada rahulik jõulumuusika, mis looks pühadetunde, kuid nähtud ja kuuldud dissonants oli tohutu.

Kui olin natuke ringi kõndinud, mõistsin, et muusika tuli lavalt, kus noored esinesid tänavatantsuga. Platsil oli aga nii palju rahvast ja vaadet varjas suur kuusk, mistõttu ma esialgu lava ei näinudki. Jõuluturul kaupu uudistades ehmatas mind aga valjuhäälne karjumine kõlaritest. Ragisev ja tugeva aksendiga mehe hääl esitas tuntud inglise jõululaule, mille vahele ta hõikas üleskutseid rahvale kaasa laulmiseks.

Esimene mõte oli, et mikrofoni on haaranud purjus turist, kes lõbu pärast laulma hakkas. Minu üllatus oli suur, kui avastasin, et see oli õhtut juhtiv jõuluvana. Olin taas segaduses, kuid otsustasin sellest mitte lasta end häirida ja asusin otsima mõnusat kuuma glögi. Kuigi glögi hind oli kõrge, õigustasin seda kui harukordset elamust. Samas leidsin, et alkoholivaba erilise glögi leidmine osutus parasjagu keeruliseks.

Kui lõpuks glögitops käes, mõistsin, et ei tea tegelikult, mida rohkem jõuluturul teha soovin. Rahvahulga tõttu ei tundunud kuuma joogiga massides liiklemine kuigi meeldiv. Seega otsustasin glögitopsiga hoopis mujale suunduda, sest suur rahvamass ja jõuluturu atmosfäär tekitasid minus jõulurahu asemel hoopis ärevust.