Kunstliku viljastamise teel emaks saanud naine: ma ei saaks olla täna õnnelikum!

Lapse saamine on sügavalt isiklik teema. Palju on aga paare, kes hoolimata suurest soovist last siia ilma tuua, on hädas selle realiseerimisega. "Kunstliku viljastamise ümber on palju müüte, kuid ma ei saaks õnnelikum olla, et selle tee ette võtsin," ütles meie portaaliga enda lugu jaganud 32-aastane naine.

Meestearst Silver Peeter Siiaku hinnangul on häirunud viljakusega paare kuskil kümme protsenti. See tähendab, et iga kümnes paar vajab meditsiinilist abi lapsesaamisel. TV3 portaaliga jagas oma lugu naine, kes kunstliku viljastamise protseduuri läbinud on.

Mis on kunstlik viljastamine?
Kunstlik viljastamine kujutab endast naise rasestamise eesmärgil kehasiseselt või kehaväliselt sooritatavaid toiminguid, mille käigus kunstlikult kutsutakse esile mehe seemneraku tungimine naise munarakku, sisestatakse mehe seemnerakk kunstlikult naise munarakku või kantakse naisele üle kehaväliselt viljastatud munarakk.

Liisa (nimi muudetud - toimetusele teada) jagas TV3 portaalile enda lugu. Liisa on 32-aastane Tallinnast pärit naine. Lapse saamine tuli teemaks, kui ta oli oma mehega koos olnud kolm aastat. Selleks, et rasestuda, lõpetas Liisa rasestumisvastaste tablettide võtmise. Poole aasta jooksul pärast tablettide ärajätmist Liisa ei rasestunud, kuid arvas, et keha alles taastub pillide mõjust. Läks veel pool aastat, kui Liisa käis tavapärasel naistearsti vastuvõtul, kus ka mainis, et pole aasta jooksul rasestunud.

Arst suunas Liisa viljatusravi osakonda. 2019. aasta mais algas tähtis teekond. Esmalt pidid nii Liisa kui ka tema mees tegema mitmesuguseid analüüse. Liisal avastati selle käigus pisikene kilpnäärme alatalitus, mis elu küll ei seganud, kuid viljastumist küll. Talle määrati ravim nimega L-thyroxin, mida tuli võtta kaks kuud. Pärast ravi tehti uued analüüsid ning olukord oli paranenud. Lisaks eelmainitule, avastati Liisa mehel madal spermatosoidide liikuvus, mis arstide sõnutsi muudab loomulikul teel rasestumise väga keeruliseks. Mehele määrati ravi, mis paraku polnud tulemuslik.

Paar otsustas alustada IVF-i teekonda. IVF kujutab endast munaraku kehavälist viljastamist mehe seemnerakkudega.

Liisa sai ravimid, mida pidi süstima kaks korda päevas, eesmärgiga munarakke stimuleerida. Sellele järgnes punktsioon, ehk pisike operatsioon, mille käigus võeti küpsenud munarakud välja. Need viljastati mehe spermatodoididega ja viis päeva hiljem oli esimene siirdamine. See õnnestus ehk tekkis rasedus, kuid kahjuks toimus Liisal raseduse peetumine ehk lootekotti ei tekkinud loodet. Jaanuaris tekkis iseeneslik abort ja tema keha puhastus ära.

Kuigi Liisa tahtis kohe pärast ebaõnnestumist jätkata, saabus Eestisse COVID-19 viirus ning plaaniline ravi sai häiritud. Liisa sai mõned kuud hiljem siiski oma teekonda jätkata. Liisa jagas, et tegu oli mõneti frustreeriva ajaga, kuna enne siirdamisi tuli päev varem teha koroonatest. Koroonatest oli aga õnneks negatiivne, seega Liisa sai siirdamisele minna. Kuid see katse ei õnnestunud ega ka järgmine katse.

Kolmas katse juuni lõpus viis aga positiivse rasedustestini ning Liisa esimene beebi sündis 2021. aasta märtsikuus.

Tänaseks päevaks on Liisaks kaks ilusat ja tervet poissi. Ka Liisa teine laps sündis tänu IVF-i protseduurile.

Mida soovitab Liisa aga teistele naistele, kes samuti kaaluvad protseduuri? "Kindlasti, et nad ei annaks alla, kui on ebaõnnestumised. Võibki minna isegi aastaid, enne kui IVF õnnestub. Ma olen ise väga õnnelik, et jätkasin peale esimest raseduse katkemist ning ebaõnnestunud siirdamisi."

Liisa kummutab ka müüdi, et kunstliku viljastamise teel sündinud lapsed on haiged või teistsugused: "Seda ei pea kartma! Alates viljastumise hetkest, on IVF rasedus täpselt selline nagu loomulikul teel tekkinud rasedus ning laps on täpselt samasugune nagu loomulikul teel saadud laps."