Hendrik Sal-Saller avameelselt bändimehe elust: minu pere ja sõbrad on need, kes ohverdama peavad

Istume koos Hendrikuga maha TV3 kontoriruumis, kaaslaseks kohvitassid. Kuigi muusikul on seljataga tavapärasest varajasem äratus, on mees muhedas meeleolus ja jutukas. Ei paista sugugi, nagu tegemist oleks juba 30 aastat lavalaudadel esinenud bändimehega, vaid Hendrikul paistab energiat ja teotahet veel ülegi olevat.

Smilersi viimane uus lugu "Tee, mis sa tahad" tuli välja juba kaks aastat tagasi!

Aeg läheb, nii et sa ei saa aru ka! Mõtled kogu aeg, et peaks nüüd hakkama seda uut lugu kirjutama. Meil on mõni lugu, mis kuskil ootab seal stuudios, kui me ta paar aastat tagasi salvestasime. Mingid paarid põhjad oleme veel sisse mänginud, aga kuidagi ei saa aru, kuhu see aeg kaob, kui sa koguaeg tee peal oled. 

Tõepoolest, 30 aastat on väga pikk aeg. Kui te Smilersi lõite, kas te ise ka uskusite, et teete seda nii kaua?

Kindlasti ei mõelnud. Ega sa nooremana ju ei mõtle üldse aja peale, tahad kõike kiiresti, kähku ja nüüd ja sel hetkel sa ei mõtle, kuidas tulevikus on. Selge oli see, et bänd oli vaja teha ja ma ei olnud ka ju tead mis poisike enam selleks hetkeks. Noorena sa ei sea endale mingeid piiranguid ette ja tuled kõigest läbi pea ees. See on uljuse tulem, aga siis saabki asju tehtud, mida võib-olla hiljem ei teeks.

Me olime kindlad, et edu tuleb ja polnud kahtlustki, oli vaid aja küsimus, et millal. Kui bänd sai tehtud, siis me käisime ja mängisime Eestis korra aastas tänu minu vanadele tutvustele. Eestlased väga ei teadnud meid, minu nime võib-olla mõned, aga 1997 oli see aeg, kui meil oli tõsisem tuur. 

Ma saan aru, et sa vaatad ikkagi positiivselt nendele aastatele tagasi?

Absoluutselt, muidu seda ei teeks. Ma olen mitu korda mõelnud ja öelnud ka, et kui mulle see enam ei meeldi, siis maailmas tööd on, mida võib teha, sa ei pea seda bändi vägisi tegema. Inimene, kes ei tea ja ei peagi teadma, mida tähendab bändi tegemine, vaatab ja mõtleb kõrvalt, et mis kuradi töö see on - vaid lust ja lillepidu! Aga sellega kaasneb väga palju igasuguseid asju ja tavalisel inimesel polegi vaja teada, kuidas see kõik temani jõuab ning millist pingutust see nõuab. Tema tuleb, saab ja tahab meelelahutust ning meie asi on seda talle pakkuda. 

Mulle meeldib, et ma saan selle kohta öelda töö, sest ma olen seda teinud päris mitu aastat oma elust. Kui see mulle ei meeldiks, ma kindlasti ei teeks seda hambad ristis, sest selle hammustab inimene kohe läbi. Kui keegi tuleb kontserdile ja näeb, et tüüp tõesti ei taha laval olla, siis ta teinekord ei tule neid vaatama.

Ilmselt ongi paljudel raske mõista tööd, mis ei tähenda üheksast viieni kontoris istumist

See töö ongi selline, et ta on 24/7. Mul ei ole niimoodi, et ma panen oma läpaka kinni ja ei vasta emailidele või ei tee seda, teist ja kolmandat. Kui on vaja teha, siis ma teen selle ära sõltumata kellaajast ning päevast. Tegelikult oled sa kogu aeg tööl ja need puhkusehetked, mis me endale võtame, need ongi reaalsuses paika pandud ning kaks korda aastas. Siis me teeme pausi ja lepime selle aasta alguses kokku ka. Tavaliselt on üks selline hetk kevadel ning teine sügisel, kus me vahepeal ei mängi. Inimesed võib-olla ei pane seda kõrvalt tähele, aga me mängime ikkagi üsna palju ja oleme alati mänginud. Kui me ei viitsiks seal tuuribussis istuda, siis sellest midagi head ei tuleks ka.  

Ma kujutan ette, et selline elustiil võib olla tegelikult väga kurnav ja eriti just siis, kui sinu instrumendiks on su hääl?

Mida aeg edasi, seda rohkem tuleb tegelikult olla valmis puhkuseks ehk et see kuvand, justkui sa lähed peale igat mängu kuhugi ja pummeldad hommikuni, niisugust asja ei ole. Selleks, et olla järgmine päev vormis, tuleb puhata korralikult. Eile näiteks läksin hilja magama, sest ma vaatasin eile õhtul jalkat ja pidin täna andma Star FMile intervjuu, aga ma täiesti teadlikult luban endale seda nädala sees. Kui mul on nädala lõpus aga esinemised, siis ma tean, et ma pean minema õigel ajal magama.

See mõjub inimestele erinevat moodi, osadele ei sobi üldse öine üleval olemine. Ma õnneks vist olen õhtuinimene, sest ma ei kujuta ette, kui oleks teistpidi. Minu isa näiteks, kes on ka eluaeg olnud muusik, mängis samamoodi õhtuti ja nooremana oli palju öist üleval olemist, aga mida vanemaks ta sai, siis jäid esinemised "normaalsematesse" aegadesse. Ta just rääkis mulle üks päev, et tal oli eluaeg üliraske niimoodi õhtul üleval olla. Minul õnneks niimoodi ei ole. 

Smilers on ka ju üks nendest bändidest, kes pooldab, et kontserdid algaksid varem

Meie alustasime selle liikumisega. Pull on see, et enne koroonat kõik hakkaski minema normaalseks ja kui viirus tuli, siis lükkusid esinemiskellaajad veelgi varasemaks. Kõik nagu nihkus õigesse suunda, aga nii, kui koroonapandeemia läbi sai, oli kõik vanaviisi tagasi ja ma ei saa sellest aru! Ma pidevalt kuulen, loen ja näen, et inimesed tahavad tulla varasemaks kohale ja et bändid esineksid varem, aga siin me nüüd oleme täpselt samas kohas, kus vanasti. Ma ei tea, kui vanaks peab saama, et kellaajad normaalseks muutuksid.

Kuidas teil bändis omavahelised suhted on? Kas on olnud ka mingeid suuremaid lahkhelisid?

Meil on koosseis korduvalt vahetunud, aga see on alati alguse saanud sellest konkreetsest inimesest, kes on ise tahtnud elus midagi muud teha. Lahkuminekud on olnud ikkagi sõbralikud ja me suhtleme omavahel kõik edasi. Iga päev küll ei helista, aga seda ei tee me isegi nende bändiliikmetega, kellega me praegu mängime. Kõigil on omad elud ja me saame piisavalt koos olla.

Bändimehe elu on äärmiselt ebasotsiaalne, sest kõik su sõbrad, kes on muudel elualadel, kaovad tasapisi ära. Nendel on vabad reeded, laupäevad ja pühapäevad, ent sina oled siis ju tööl. Mul ongi niimoodi, et kui ma tahan mõne sõbraga kokku saada, siis on väga keeruline seda päeva leida, sest neile ei sobi nädala sees ja minule ei sobi nädala lõpus.

Kui palju sul jääb üldse bändi kõrvalt aega suheteks? Olgu need siis pere- või romantilised suhted

Kodu jaoks peabki aega võtma. Kui ma olen kodus, siis ma olen kodus ja ei käi ega lehvi mujal ringi. Mulle meeldib kodus olla ja siis on kõik hästi. Seal bussis saad istuda küll ja veel ning siis sul ei olegi huvi minna kuhugile. Ma ei mäleta, millal ma viimati oleksin käinud vabatahtlikult kuskil niisama. Vahel ikka satud mingisugusesse klubisse, aga seda, et nüüd on vaba õhtu ja läheks kuhugi välja, ei ole. 

Eks need on muusikuks olemise eripärad. Inimene, kes seda elu ei tea ega tunne, tema jaoks on see suhteliselt arusaamatu. Miks me teeme seda või milleks seda vaja on? Mul on vedanud selles osas, et ma olen saanud teha seda, mida tahan. Selle nimel on palju muid asju jäänud tegemata, mida minu eakaaslased ja sõbrad ehk samal ajal tegid. 

Kas on ka midagi konkreetset, mis sul siis tegemata on jäänud muusikukarjääri kõrvalt?

Keeruline öelda, et mis need asjad nüüd lõpuks olid, mis tegemata jäid.  Ma olen lihtsalt üdini tänulik ja õnnelik selle üle, mis mul on ja ei mõtle, et nägin hullult vaeva ning pidin midagi ohverdama. See elukutse on selline, et see nõuab ka sinu ümber olevatelt inimestelt väga palju. Sinu sõpradelt, lähedastelt ja perelt. See elu ei ole tegelikult normaalne, mida sa elad. Sa eladki nagu koguaeg vastupidises rütmis teistele ja see on nende jaoks üliraske. Kõik, kes selle ära kannatavad, on pigem need, kes ohverdama peavad. 

Ma ütlen kõikidele tulevastele bändimeeste elukaaslastele, et sa pead olema valmis selleks, mis tuleb. Kõik, mis alguses tundub, et on üliäge, ei ole üldsegi ilus. Pigem tasuks esile tõsta neid inimesi, kes suudavad sinuga hakkama saada. 

Kas sinu lähedased on alati olnud sinu elukutse suhtes mõistvad või on keegi esitanud ka ultimaatumi?

Nooremana oli selliseid hetki, et kas mina või bänd, aga mida aeg edasi, siis sa õpid sellest rääkima, et asjad on niimoodi ja seda mõistvamaks lähevad ka teised inimesed. Pigem on mul vedanud, et ma olen osanud ise seletada ja on aru saadud, aga eks ikka on vaja korra läbi mõelda, et kuhu sa tormad ja milleks. See ongi valikute küsimus.

Ma ei ütle, et meie elukutse on kuidagigi kõige hullem asi maailmas. Samamoodi on raske nendel peredel, kus mees töötab Soomes. Nad on veel vähem kodus kui mina, sest mina olen ära mõni reede ja laupäev, aga nemad võivad nädalate kuni aastate kaupa ära olla. See on palju raskem kui meie elukutse. 

Muusiku elukutse on olnud mulle väga selge juba pisikesest peale, sest mu vanemad on eluaeg seda tööd teinud ja ma olen nendega kohvri otsas sõitnud ühest kohast teise. Mõnele võibki tunduda, et kuulsus tuleb nii, et sa teed ühe laulu, sind tõstetakse pjedestaalile või sa võidad mingi telesaate. Korraks on jube möll ning vägev, aga kui kõik see feim su ümbert ära kaob ja sa pead päriselt ise midagi tegema hakkama, tekib tunne, nagu sa oleksid üksi raudteejaamas ja ei tea, millise rongi peale hüpata.

Kui sa alguses küsisid, kuidas me omavahel läbi saame ja nii pikalt oleme viitsinud koos olla, siis selle taga ongi see, et me oleme kõik alustanud nullist ja teinud selle teekonna läbi. Mitte nii, et põmm tulid mehed põõsast ja nüüd on Unibet Arena laval. Teekond on pikk ja koguaeg õpib. 

Mis sa arvad, mis on Smilersi edu saladus?

Me ei lähe kunagi mütsiga lööma ja ei ole kunagi allahindlusi teinud. Vanasti oli ütlus, et kui mindi kuhugi esinema, siis kutsuti seda haltuuraks, millel on juba eos halb maik juures. See mentaliteet on tänaseks kadunud ja nüüd kasutatakse soomekeelset sõna keika, mis ei ole nii halvakõlaline. Samas, kui sa vaatad, mismoodi paljud neid keikasid teevad ehk võtavad kidrakoti, jooksevad kohale, teevad kolm lugu ja jooksevad edasi, siis on näha, et nad ei süvene ega panusta.

Meie edu valem on see, et me ei tee niisugust asja. Me oleme väga keskendunud ühele asjale, et kui inimene tuleb meid kuulama, siis ei ole nii, et ah teeme midagi suvalist ja jookseme edasi. Oluline on see, et inimese meel on lahutatud ja ta on saanud, mida ta tahtis. 

Kas sul on ka mõni selline lugu, mida sa üldse ei viitsi enam mängida?

Ei ole tegelikult. Isegi, kui mõni on, siis me jätame selle kavast välja. Näiteks, kui sa oled mänginud "Käime katuseid mööda" viimased 150 korda järjest igal õhtul, siis sa mõtled, et nüüd nagu ei tahaks enam seda lugu mängida. Ent siis inimesed saalis lihtsalt nõuavad seda su käest ja siis ongi sinu koht otsustada, kas sa mängid seda või ei mängi. 

Kuidas sa ise selle 30 aasta jooksul muutunud oled?

Ma loodan, et ma ei ole väga palju muutunud halvemaks. Rahulikumaks kindlasti ja igast väikesest asjast enam niimoodi ei sütti. Mind ei morjenda enam pisiasjad, mis ei lähe täpselt nii, nagu ma tahan. Ma loodan, et olen saanud natuke targemaks ja et ma olen rohkem õppimisvõimeline. 

Mis puudutab muusika tegemist, siis varasemalt oli lugude tegemine kergem. Iga kord, kui sa muusikat lood, sead sa enda jaoks lati kõrgemale. Tahaks veidi tagasi saada seda muretumat suhtumist ja mõtlen, et ehk peaks selle lati jälle allapoole tooma korraks. See on selline kummaline asi enese sees ja ma ei räägi suurvormidest, aga ma tahan, et kui ma teen mõne loo, siis see meeldib mulle ja see on hästi oluline kogu protsessi juures. Teinekord nikerdan ühe või teise asja kallal kauem kui peaksin, ent lahendused on lihtsamad ja ma ise mõtlen üle. Aastatega kipub see ülemõtlemine tekkima, ent kui sellest lahti saad, saad rahulikult kirjutada. 

Smilersil täitus 30 aastat - mis saab edasi? Kas bänd kuni surmani?

Jube keeruline vastata, sest mulle tundub, justkui alles eelmine aasta sai Smilersil 20 aastat täis. Minu käest küsiti ka siis sarnane küsimus, aga väga keeruline on ennustada, sest me ju ei tea, mis tuleb homme. Kui see vähegi tundub mõistlikuna ja mõni inimene saab sellest õnnelikumaks, siis me ikka teeme seda edasi. Ennekõike peab see lähtuma meist endist ja siis oleks palunud natuke publikut ka.

Alati võime me ka harrastajate moodi kuskil keldris proovi teha ja mängida ning eks seda on kunagi tehtud ka. Praegu ma muidugi ei oska ette kujutada, mismoodi see võiks välja näha, et me käime kõik mingil teisel tööl ja siis tuleme korra nädalas kokku ja mängime lugusid. See tundub väga kauge minu jaoks, aga tehakse ka nii ja see pakub nendele inimestele suurt rõõmu ja naudingut. Kui me peaksime ühel hetkel otsustama, et me ei tee enam bändi, siis ma arvan, et see kestab natukene aega ja varsti oleme me ikka prooviruumi ukse taga. Meie bändi käekäik sõltub palju sellest publikust, kes meil on. 

Smilersi suur juubelikontsert toimub 18. märtsil Unibet Arenal, kus on müügis viimased piletid!

• Sisuturundus

Kuidas hoolitseda silmaümbruse õrna naha eest?

• Sisuturundus

Köögi planeerimine – ole loov, jää praktiliseks