Kogenud tondikütt oma ebamaisest hobist: kui teised käivad kirikus, võin mina käia kummitusi püüdmas!

Endine ajakirjanik ja hetkel kommunikatsioonivaldkonnas tegutsev Dagmar Lamp räägib, mida kujutab endast kummituste jahtimine. Dagmar avaldab, milline nägi välja tema kohtumine ülimalt reaalse vaimolendiga ning millega peaksid alustavad tondipüüdjad arvestama, et tegevus oleks ikka ohutu.

Dagmar Lamp on paljudele paranormaalsete nähtuste fännidele tuttav taskuhäälingust "Külmavärinad". Hetkel teeb ta koos Heidi Ruuliga saadet "Kikimoorid", mis on pühendatud peamiselt Eestis aset leidnud krimi- ja paranormaalsetele lugude lahkamisele. Dagmari sõnul sai tema huvi ebamaisete ilmingute ja kummituste jahtimise vastu alguse juba lapsena.

"Olin umbes 11-12-aastane, elasin Tartus Pargi tänavas ja püüdsime juba seal keldris kassettmaki peale EVP-sid (electronical voice phenomenon ehk termin parapsühholoogias vaimude hääle kohta toim.-) saada. Jätsime maki lindistama ja ise läksime välja. Hiljem kuulasime neid linte läbi, et teada saada, mis seal keldris toimub," räägib ta.

Dagmar sõnab, et professionaalsemal tasemel alustas ta kummituste jahtimisega aastatel 2018-2019. "Ühe esimestest kummituste küttimisest tegime vanas Postimehe majas, kui Postimees hakkas sealt ära kolima," nendib Dagmar, kes töötas perioodil 2015-2021 Postimees Grupis nii ajakirjaniku kui ka saatejuhina.

Ühed kõhedaimad kogemused kummitustega toimusid Postimehe uues majas

"Kõige õudsem oli Postimehe uus maja ehk see osa, mis on vana paekividest maja. Praegu on seal venekeelne toimetus ja Elu24 toimetus," selgitab Dagmar.

"Igal juhul saime seal ruumides täiesti pööraseid vastuseid nii Spiritboxiga (vaimudega ühendumiseks kasutatav seade toim.-) kui ka telefoni teel. See oli väga-väga hull. Ise töötasime seal veel igapäevaselt. Pärast oli küll kõhe tööl olla," ütleb ta.

Dagmari sõnul kohtus ta esmakordselt ülimalt realistliku vaimolendiga Tallinna vanalinnas, kultuuriklubis Winkel. "Olime seal keldris ega olnudki ametlikult filmimisega alustanud. Sättisime kaameraid paika ja seal oli selline pime kordior. Minu taga oli kaameramees ja koridorist väljas, trepimademel oli teine kaameramees," meenutab ta.

Kummituste jahtimisega kaasneb palju kõhedaid seikasid. — FOTO: Lisette Aro

"Mul oli telefon käes ja telefonikaamera avatud, aga ma ei filminud sel hetkel. Kõndisin ühe kaameramehe poole ja vaatasin, et tema taga seisab pikemat kasvu meesterahvas, selline tume kuju. Mõtlesin, et see on äkki omanik, kes tahab läbi tulla. Astusin isegi natuke teelt kõrvale, et ta sealt kitsast koridorist läbi lasta," lisab Dagmar.

Peatselt sai Dagmar siiski aru, et pikka kasvu mehe puhul ei ole tegu kultuuriklubi omanikuga. "Ühel hetkel sain aru, et omanik ei ole nii pikk, ta ei ole kindlasti koos meiega siin all keldris ning see ei ole kindlasti keegi meie meeskonnast. Selle asemel, et vajutada oma käes olev telefon filmima, hakkasin röökima ja jooksin minema." Dagmari sõnul oli vaimolend nii reaalne, et ta pidas seda ekslikult pikka aega päris inimeseks.

Kummituste jahtimisega võivad kaasneda ohud

Dagmari sõnul võivad vaimudega kontakti otsimisega nagu iga spirituaalse tegevusega kaasneda omamoodi ohud. "Siin on "uhhuu-juttu", aga kui me oleme valla ja ise otsime, siis pöörduvad need silmad ka meie poole. Nagu see ütlus, et vahi kaua pimedusse, siis pimedus vahib lõpuks vastu," selgitab ta.

Dagmari kinnitusel tuleb kummituste jahtimisel tegutseda teadlikult. "Alati ütleme, et ärge tulge meiega kaasa, teie jääte siia." Ta lisab, et olenditele tuleb end ja oma eesmärke tutvustada ning kinnitada, et retkele pole tuldud kurjade kavatsustega. "Minu meelest on see elementaarne viisakus. Alguses võib-olla natuke kummaline tunne, et räägid nagu tühjusega," nendib Dagmar.

Dagmar selgitab, et kummituste jahtimise juures peitub suurim oht just inimeste tegevuses, mitte vaimudes. "Ma näen siin pigem seda ohtu, mida inimesed võivad teha kõikidele nendele kohtadele, mis on ajaloolised ja lagunevad ja kuhu minnakse ilma omanikelt luba küsimata."

Muumiate needus või lihtsalt ebaõnn?

Dagmar avaldab, et peale ühe kummitusteteemalise saate tegemist võtsid vaimud temaga ka kodus olles ise kontakti. "Kui hakkasin tegema "Külmavärinate" saadet, mis on nüüd "Kikimoorid", siis üks esimesi saateid oli muumiatest. Nägin unes, kuidas need muumiad tulid konkreetselt ütlema, et ära tee meist lugu, me ei taha, et meist räägitakse."

"Ma ikkagi tegin selle loo ära ja siis oli mul kolm järjestikust suurt ebaõnne juhtumit, mida võiks ebausklikum inimene panna kirja muumiate needuse alla," räägib Dagmar.

Kummituste jahtimiseks sobivad ka kasside mänguasjad ja nutitelefonid

"Võid minna lihtsalt telefoniga ja salvestada heli, et püüda kinni hääled, mida meie oma kõrvaga ei kuule, aga vaimolendid saavad väidetavalt teha häält, mis jääb lindi või faili peale. Telefoniga saab tänapäeval päris palju ära teha," räägib Dagmar kummituseküttide varustusest.

Tondijahiks saab kasutada ka taskulampe ja kasside mänguasju. — FOTO: Lisette Aro

Lisaks kasutab Dagmar spetsiaalset seadet, nimega Spiritbox, mis vahetab kiirelt raadiolaineid ning vahendab kuulajale vaimude sõnumeid. "Mulle Siritbox iseenesest meeldib, sest olen sellega saanud väga häid tulemusi ja teinekord on kuulda sõnu, mis on väga loogilised."

Vaimude jahtimiseks sobivad Dagmari sõnul ka kassidele mõeldud mänguasjad. "Teine asi, mida me veel kasutame on kassidele mõeldud pallid, mis hakkavad helendama, kui neid puudutada. See on asi, mida algaja tondikütt saab kasutada. Pane pall põrandale ja ütle, et nüüd te võite puudutada ja vaata, kas hakkab vilkuma."

Dagmar lisab: "Asi, mida veel kasutatakse, on taskulamp, aga see peab olema selline, mida saab samamoodi puudutuse peale kinni ja põlema panna."

Millega peaks arvestama algaja tondikütt?

"Soovitan salvestada kasvõi enda tarbeks seda seiklust. Alati on hea, kui kellelgi kaamera töötab. Mobiilikaamera sobib selleks suurepäraselt, kuid on eriti hea, kui teil on ka öövaatlusseade. Tavaliselt kipuvad asjad juhtuma, kui keegi parasjagu ei salvesta. Meil on juhtunud ka seda, et faili lihtsalt enam ei eksisteeri või on see kahjustatud," ütleb Dagmar.

Ta lisab: "Tehnikat tuleb alati mitu korda üle kontrollida. Kindlasti ei soovita ma minna kohtadesse ilma luba küsimata. Küsige alati luba, kas te võite seal viibida, eriti, kui lähete öisel ajal. Seal võivad olla ka füüsilised ohud, kui on lagunev maja. Kindlasti tuleb võtta ühendust omanikega ja käige võimalusel see koht valges enne läbi, kui pimedas sinna kondama lähete."

Samuti ei soovita Dagmar tondijahile minna üksi või kahekesi, vaid nendib, et põnevasse ettevõtmisesse võiks kaasata rohkem inimesi. "Üks väga oluline asi, mida ma alati jälgin on, et kui lahkute sellest kohast, siis ärge vaadake tagasi."

Kui teised käivad kirikus, võin mina käia tondijahil

Dagmar selgitab, et on oma professionaalses elus kokku puutunud inimestega, keda paneb tema kummituslik hobi kulmu kergitama. "Kindlasti peetakse seda ka "uhhuu-asjaks" ja mul on sõprade hulgas väga palju skeptikuid. Ma olen ennast alati pidanud meelelahutajaks. Minu podcastid ja saated on puhas meelelahutus," selgitab Dagmar.

"Elame demokraatlikus riigis, kus on usuvabadus ja kui teised käivad pühapäeviti kirikus, võin mina käia reede õhtuti kummitusi püüdmas ja tegelikult ei tohi mulle keegi midagi selles osas ette heita. Mul on õigus ja vabadus sellesse uskuda. Minu meelest teeb see ka elamise huvitavamaks," lisab ta.

Kõige kummituslikumad paigad Eestis Dagmari hinnangul on: