SUUR LUGU | Marek Lindmaa uue saate filmimisest Ukraina sõjakeerises: ma pole sellist asja elus varem kogenud!

"TV3 uudiste" ankru ja saatejuhi Marek Lindmaa kahest Ukrainas käigust jõuab sügishooajal tele-ekraanile uus saatesari, mille eesmärgiks on näidata Ukrainas toimuvat sõda läbi kohalike inimeste lugude. Marek jagab TV3 portaalile saatesarja filmimise käigus kuuldud traagilisi lugusid ja seiku rindejoonelt!

"Teeme saadet koos Mart Reimanniga, kes on Tallinna Ülikooli õppejõud ja loodusturismi ettevõtja. Ta on käinud täiemahulise sõja algusest saati ukrainlasi toetamas. Mart on viinud läbi NAFO organisatsiooni "võtmed kätte paketina" autosid sõduritele otse rindejoonele. Kuna Mart on Ukrainas nii palju käinud ja tal on seal palju tutvusi, siis otsustasime, et teeme Ukraina elust telesaate," räägib Lindmaa, lisades, et ta on küll ise projekti juures saatejuhi rollis, kuid ka Reimann jutustab seal oma lugusid ja viib võttemeeskonna kokku kohalike elanikega. 

Lindmaa sõnul veedeti Ukrainas saate filmimise raames kahe reisi peale kokku kuu aega. "Lisaks on Mart seal korduvalt varem käinud ja erinevatel kordadel olen talle kaamera kaasa andnud ning ta on teinud sealt erinevat kultuurset korjet. Mart Reimannile siit suur-suur tänu. Tema inimvõrgustik ja kogemus, on asjad, mis meid läbi Ukraina viisid: tervelt Ukrainasse ja koju tagasi," kinnitab Lindmaa.

Eesmärgiks tuua inimesteni tavaliste ukrainlaste lood

Marek selgitab, et filmimise jooksul sai Ukrainasse rindejoonele viidud ühtekokku kolm masinat, kuid see oli ainult killuke päris eesmärgist. "Meie eesmärk oli tuua Eesti televaatajateni tavaliste ukrainlaste lood, kuidas nemad oma elu sõjatingimustes elavad, kuidas nad hakkama saavad ja kuidas nemad näevad kogu seda sõda ja Venemaad. Meil on seal (lugusid - toim) põllumeestest kuni rindel käinud naisteni," kinnitab ta.

Marek lisab, et saatesarja jooksul vesteldakse ka 2012. aastast alates Ukrainas elava eestlasega, kel on seal ukrainlannast abikaasa ja kaks last. "Ta räägib, miks tema sõja ajal Ukrainasse jäi, kuigi nad oleksid saanud Eestisse tulla. Ta räägib ja põhjendab oma valikuid. Loomulikult käime ära ka rindel."

Mareku sõnul külastatakse saates näiteks rindelinna Hersoni, kuhu ta sattus kümme aastat tagasi "Volgadega ümber Musta mere" saate filmimise raames. Herson tänasel päeval ja kümme aastat tagasi erinevad Marek sõnul nagu öö ja päev.

"Herson oli meeles kui rõõmus ja ilus ning toredate inimestega rikastatud linn. See pilt, mis ma nüüd kümme aastat hiljem nägin, oli nagu öö ja päev. 75 protsenti inimestest on linnast lahkunud ja jäänud on ainult need, kes ei suutnud sealt ära minna või kel ei ole rahalisi võimalusi, et sealt lahkuda ja siis need, kes on terve elu seal elanud ja otsustanud, et ei põgene sõja eest kuskile," jagab Marek.

Ukrainas valitseb näiline rahulikkus

Mareku sõnul valitseb Ukrainas justkui näiline rahulikkus, kuid valmis tuleb olla ka selleks, et käimasolev sõda võib sind ootamatult kätte saada. "Kohati on minu jaoks Ukrainas selline näiline rahulikkus. Mart (Reimann - toim) vaidleks mulle kindlasti vastu ja ütleks, et Ukraina on turvaline. Jah, ongi turvaline, kuni selle hetkeni, kuni see sõda sind kätte saab ja kuskilt tuleb rakett."

Lindmaa sõnul võib näiteks Lääne-Ukrainas olles täiesti ära unustada, et viibid sõjas olevas riigis. "Inimesed käivad päevasel ajal väljas, istuvad kohvikutes ja elavad oma igapäevast elu edasi. See sama eestlane Jan, kelle juures me viibisime ja keda esimeses saates näha saab, ütles, et selline "krambi" aeg kestis pool aastat, kui sõda 2022. aastal pihta hakkas. Pärast seda on inimesed oma igapäevase eluga edasi läinud. Jah, sõda on ka, aga selle sõja tingimustes tuleb elada."

Lindmaa lisab: "Sa võid olla seal kasvõi suusakuurortis ja täiesti ära unustada, et käimas on sõda. Saad seal suusatada ja lumelauatada ja samal ajal tegelikult tead, et 1500 kilomeetri kaugusel on rindejoon, kus sõditakse."

Kõhedusttekitav moment rinde lähedal

"See sõda ei ole selline, nagu me siin Eestis ette kujutame, et oled kuskil linnas ja siis sinust jooksevad mööda sõdurid, õla peal Vene riigilipud. Sellist asja ei ole ja tegelikkuses sa väga vastast ei näe. Kui sa vastast näed, siis oled sisuliselt kaevikus või drooni monitori taga," räägib Lindmaa.

Tema sõnul oli Ukrainas ringi sõites kuulda õhuhäireid ja mürskude plahvatusi. Lisaks satuti Zaporižžja linnas ühe kõheda momendi keskmesse. "Zaporižžja linnas tehti meile nii-öelda ekstreemturisimi, et veeti mööda linna ringi ja näidati puruks pommitatud maju. Jäime minutiks ühe nurga peale seisma, seal olid tõkked ette pandud, et siit edasi minna ei saa, sest all oli jõgi ja kohe teisel kaldal venelased," meenutab Lindmaa.

"Minutikese seisime seal kaitsevärvides autoga ja siis ei kusagilt ilmus välja üks vanem Ukraina härrasmees, kes ütles, et sõitke ruttu siit ära, teid on juba niikuinii märgatud ja kui te siin veel kaua istute, siis tuleb mürsk teie peale," lisab ta.

Samuti kinnitas võttemeeskonnaga kaasas olnud kohalikust elanikust giid, et tuleks kiiresti edasi sõita. "See oli see koht, kus sa reaalselt ei näinud, aga tundsid, et sul on silmad peal. Eks see info oli selline, mis tuli kogemuse pealt. Kas keegi meid ka reaalselt märkas või ei märganud, seda ma ei oska öelda, aga inimene, kes seal elab, teab täpselt, et kui mõni kaitsevärvides auto seisma jääb, siis varsti leiab oma tee sinna ka mingisugune lõhkekeha."

Rahvas peidab ohutunde musta huumori taha

Marek räägib, et lisaks kohtutakse rindelinnas Zaporižžjas naistega, kes räägivad oma kogemustest seoses käimasoleva sõjaga. "Üks naine ütleb, et näe, ma ostsin endale ilusa siidist pidžaama ja igal õhtul, kui magama lähen, meigin endal näo ära, et kui öösel rakett minu maja tabab, siis vähemalt leitakse mind ilusana üles: naisterahvas peab igal ajal ilus olema, ka sõjas."

"Kuulad neid lugusid ja saad aru, et inimesed on mõnes mõttes sõjaga harjunud. Oma ohutunnet või hirmu peidetakse musta huumori taha, ilma milleta sa tegelikult ei suudakski tervet mõistust säilitada," lisab Lindmaa.

Tema sõnul saab musta huumori tagant hõlpsasti välja lugeda hirmu ja mure, kuid samas on mõistetav, et inimesed, kes sellises keskkonnas elavad, teistmoodi hakkama ei saakski.

Noore kunstniku sõnad on siiani meeles

Mareku sõnul kuulis ta uue saatesarja tegemise jooksul palju lugusid, mis tõeliselt hinge puudutasid. Ta toob välja loo noortest Ukraina aerutajatest, kes sõja puhkedes Euroopasse ja ka Eestisse treeninglaagritesse saadeti, kuid on nüüdseks jõudnud tagasi kodumaale.

"Mõned neist lastest olid sellised, kes sõja puhkedes ei teadnud oma vanemate ja nende saatuse kohta mitte midagi. Nad tulid ka siia Eestisse ilma, et neil oleks olnud kontakti ema või isaga. Saime nende lastega kokku ja küsimuse peale, et miks te tagasi tulite, et sõda ju endiselt kestab, öeldi vastuseks, et see otsust oli tehtud südame, mitte peaga," sõnab Lindmaa.

Marek lisab, et Zaporižžja linnas kohtuti lisaks ühe noore naiskunstnikuga, kelle öeldud sõnad saadavad meest siiani. "Kui täiemahuline sõda oli alanud ja kõigest mõni kuu mööda läinud, siis ta ütles, et ei viitsi enam kodus kükitada ja helistas sõpradele, et lähme kohvikusse ja käime linnas ringi. Sõbrad ütlesid selle peale, et kuidas sa julged, meil ju sõda käib, et äkki tuleb mõni rakett. Kunstnik lausus seepeale, et võid oma kodus sama hästi raketiga pihta saada kui kohvikus. Mis seal vahet on, kas oled kodus või kohvikus, elu tuleb edasi elada. Me ei saa jätta oma elu elamata ja peame edasi elama sellistes tingmustes, nagu need on täna."

"Minu jaoks oli sel ka üldises kontekstis väga sügav tähendus, et ela täna, nüüd ja praegu, hoolimata sellest kõigest, mis parajasti toimub. Isegi sõda ei saa olla selline, mis sind täielikult rivist välja lööb: sa võid sama hästi oma kodus ukselävel surma saada," sõnab Marek.

Eestlased võeti vastu suure tänutundega

Marek räägib, et Ukrainas käies said nad alati väga sooja vastuvõtu osaliseks. "Kui külastasime kohalikke ärisid Bukoveli suusakuurortis, siis tänati ette ja taha. Meid kutsuti restorani sööma ja tahtsime maksta, kuid meil ei lubatud seda teha ning pidime jätma raha salaja (laua - toim) ääre peale. Külalislahkus ja kuidas inimesed vastu võtsid ja võõrustasid, kuuldes, et me oleme Eestist: ma pole sellist asja varem oma elus kogenud."

Ukrainlased tõid Mareku sõnul välja just Eesti kui väikeriigi panuse Ukraina abistamisse. Samuti oli rindel olevate sõdurite põhiliseks küsimuseks, kuidas on nii väikesel riigil nagu Eesti siiani võimekust ja tahet Ukrainat aidata. "Ütlesime, et vastus on tegelikult väga lihtne: see on meie kõigi sõda. Eestlased teavad väga hästi, et kui see sõda siin ja praegu ei lõppe, siis on seda varsti oodata meie enda koduõuel."

Mareku seiklustest Ukrainas valmib kokku kaheksa episoodi. Esimene osa jõuab TV3 vaatajate ette juba 10. septembril kell 21.35!

Loe lisaks, millised emotsioonid olid Lindmaal jaanuarikuu lõpus Ukrainas viibides!