TV3 uudised: Spordi pahupool: kaotus võib tippsportlasele tuua surmaähvarduse

Tegelikult pole selline käitumine profitennises sugugi haruldane. Mängijate poole pöördutakse vihaselt just pärast kaotusi ning üheks suureks põhjuseks on hasartmängud. Tennisistide sõnul võib mängujärgne sõim ulatuda tavalisest ropendamisest palju kaugemale.

„Tennises tähendab kaotus mängija jaoks tavaliselt lihtsalt seda, et turniir saab läbi. Aga osade inimeste jaoks tähendab see hoopis panust mängule, mille käigus kaotati raha – ja siis liigub panustaja viha otse mängija sotsiaalmeediasse,“ kirjeldas probleemi esikümne mees, Siim Troost.

Troosto puhul ei piirdunud sõnumid pahase kriitika või ropendamisega. Tema postkasti jõudsid ähvardused tema enda ja tema perekonna suunas. Mõnel juhul on tennisistid pidanud kogema sedagi, et nende telefoninumbreid või koduseid aadresse otsitakse välja.

Vihased panustajad moodustavad suure osa sõimust

Rahvusvaheline tenniseliit ITF ja WTA on tennisistide vastu suunatud veebikiusamist ja -ähvardusi juba mitu aastat jälginud. 2024. aastal analüüsiti tehisintellekti abil 1,6 miljonit avalikku postitust ja kommentaari. Neist umbes 8000 sisaldas sõimu või ähvardusi ning sellise sisuga pöördumiste taga oli ligikaudu 4200 kasutajat.

Aasta jooksul langes sellise väärkohtlemise ohvriks 458 mängijat. Umbes 40 protsenti rõvedast materjalist seostus vihaste hasartmängijatega.

Probleem ei ole kadunud ka uuemate andmete põhjal. 2025. aasta kohta avaldatud analüüsis leiti üle miljoni postituse ja kommentaari hulgast taas tuhandeid kuritahtlikke sõnumeid. Hasartmängudega seotud kasutajad moodustasid tuvastatud väärkohtlemisest 42 protsenti.

Oluline on seejuures, et uuringud hõlmavad peamiselt avalikku sisu. Tennisistide privaatsõnumitesse jõudev sõim ja ähvardused sinna ei kuulu.

„See lööks iga normaalse inimese rivist välja“

Eesti tenniseringkonnas on selliseid juhtumeid kogenud ka teised mängijad. Treenerite sõnul algab probleem juba madalamal tasemel, kus mängudele saab panustada ning mängija tulemuse põhjal raha kaotada.

Sageli ei ole kaotatud summa väga suur. See aga ei tähenda, et mängija poole suunatud reaktsioon oleks leebem.

Veelgi tõsisemaks muutub olukord siis, kui mängija kohta hakatakse internetist isiklikku infot otsima. Treenerid on kokku puutunud juhtumitega, kus sportlase telefoninumber või kodune aadress on välja otsitud.

Ühel sellisel juhul saadeti Eesti tennisistile sõnum, milles ähvardati tema perekonda ning lisati juurde pilt relvast. Selline olukord ei ole enam lihtsalt ebameeldiv kommentaar pärast kaotust, vaid võib mõjutada ka sportlase turvatunnet ja keskendumist.

Tenniseliidud on püüdnud probleemi ohjeldada tehniliste lahendustega. Mängijate kaitsmiseks kasutatakse süsteeme, mis jälgivad avalikku sotsiaalmeediat ning aitavad tõsisemaid juhtumeid õiguskaitseorganiteni viia. 2025. aastal suunati õiguskaitseorganitele 35 kasutajakontot ning 66 protsenti tõsiseks liigitatud solvavatest postitustest eemaldati.

Hasartmäng ei jää ainult panustaja probleemiks

Spordipsühholoog Jorgen Matsi sõnul ei saa sellist käitumist vaadata ainult halva käitumise või internetikommentaarina. Hasartmängimisega võivad kaasneda tugevad emotsioonid, eriti olukorras, kus inimene on kaotanud raha.

Matsi sõnul võib probleemne hasartmängimine muuta inimese käitumist ja hinnanguid ning sportlane võib muutuda tema jaoks justkui raha kaotamise põhjuseks, kuigi tegelikult ei ole mängijal mingit kontrolli selle üle, kes tema peale panustas või kui palju raha panustaja mängu alla pani.

Matsi hinnangul on oluline rääkida ka sellest, kus jookseb piir mängu jälgimise, hasartmängimise ja probleemse käitumise vahel. Kui panustamine hakkab mõjutama inimese emotsioone ja käitumist, võib mängija sattuda täiesti põhjendamatult tema frustratsiooni sihtmärgiks.

Mida saab sportlane teha?

Tennisist ei saa kontrollida, kas ta võidab või kaotab. Samuti ei saa ta kontrollida seda, kui palju keegi tema mängule panustab. Küll aga saavad mängijad ja nende meeskonnad pöörata rohkem tähelepanu enda turvalisusele.

Ähvardavad sõnumid tuleks alles hoida ja neist teada anda, mitte käsitleda neid lihtsalt profispordi paratamatu osana. Tõsisemate juhtumite korral võivad mängijad pöörduda oma alaliidu, turniiri korraldajate või politsei poole.

Sest professionaalse sportlase töö juurde võib küll kuuluda võidu tähistamine ja kaotusega toimetulek, kuid sinna ei peaks kuuluma hirm oma elu või perekonna pärast.

Küsimus ongi, kui kaua saab tippsportlasele suunatud surmaähvardusi käsitleda lihtsalt internetisõimana, kui selle taga võib olla päris inimene, kes on mängija kohta välja otsinud tema telefoninumbri või koduse aadressi. Tennisisti ülesanne on mängida – mitte vastutada selle eest, kas keegi teine otsustas tema mängule raha panna ja selle kaotada.