TV3 uudised: Setomaa rahvarõivad hoiavad elus sajanditevanuseid oskusi

Litvina küla asub Saatsest veelgi lähemal Eesti-Vene piirile. Just siin, oma vanavanemate talus, on Ingrit aastaid taastanud vana seto talukeskkonda, kasvatanud köögivilju ja lilli ning hoidnud alles eluviisi, mis on Setomaal kestnud põlvest põlve.

„Meil siin inglise muru ei ole ja ega kõik ka päris lihvitud siin pole. Ikka talu majapidamine siin maailma lõpus,“ ütleb ta muigega, viidates sellele, et siin hinnatakse rohkem pärandit kui moodsat aiakujundust.

Kõige südamelähedasem on Ingritile siiski seto rahvarõivaste valmistamine. Tegemist ei ole pelgalt käsitööga, vaid teadmiste kogumiga, mis on sajandite jooksul edasi antud emalt tütrele. Iga rõivaese sünnib käsitsi ning nõuab sadu töötunde.

„Me oleme viimaste aastate jooksul teinud väga palju selle nimel, et need oskused säiliksid, kuid ikka tuleb välja, et mõni oskus pole säilinud, sest üht või teist tehnikat pole sada aastat tehtud,“ räägib Kala.

Samas tunnistab ta, et meistreid jääb järjest vähemaks.

„Praegu on siis üks meister, kes veel oskab teha, aga kui tema tööd üle ei võta, pole seda oskust kuskilt võtta.“

Seto rahvarõivad on Eesti rahvarõivaste seas erilised. Nende põhivärv on valge ning alles 19. sajandi lõpus hakkasid seto kaupmehed Riiast tooma sügavpunast peenvillast lõnga, mis muutis rõivaste ilmet. Kõik detailid – tikandid, pitsid ja kaunistused – valmivad käsitööna.

„Seto rõivaid poest osta ei saa, ei ole nii, et ripuvad siin kõik eribnevates suurustes stange peal. Kõik tehakse ikka inimese järgi ja tellimise peale,“ ütleb Ingrit, rõhutades, et iga komplekt sünnib konkreetsele inimesele ning seda ei saa masstoodanguna valmistada.

Sama oluline kui rõivad on ka vana seto taluarhitektuur. Ingriti suguvõsa Kriisa talu on ehe näide kindlustalust – hooned paiknevad ümber õue ning kogu õu on suletud iseloomulike seto väravatega. Selline ehitusviis kaitses kunagi nii loomi kui ka inimesi ning pakkus turvatunnet rahututel aegadel.

Ka talu sisemus erineb oluliselt Põhja- ja Kesk-Eesti taludest. Toa kõige tähtsam koht oli ikooninurk, kus asusid pühapildid ning põles õlilamp või küünal. Maja südameks oli suur ahi, millel tehti süüa ja mille peal sageli ka magati. Toole oli vähe – pere kogunes laua ümber pikkadele pinkidele.

Kuigi Ingrit tegeleb igapäevaselt rahvarõivaste ja pärandkultuuriga, pakub talle rõõmu ka tavaline taluelu.

„Mulle meeldib ka põldu pidada - see on selline pingemaandamine,“ ütleb ta.

Koduaed annab perele peaaegu kõik vajaliku.

„Enda jaoks on piisavalt ja tead, kuidas on kasvatatud - parim, mis olla saab.“

Möödunud laupäeval algas Ingriti elus aga täiesti uus peatükk. Setode kuningriigipäeval valiti ta ülemsootskaks – setode iga-aastaseks kogukonna juhiks ja sümboolseks eestkõnelejaks, kelle ülesanne on esindada Setomaad ning hoida elus setode keelt, kultuuri ja traditsioone.

Värske ülemsootska tunnistab, et uus roll pole veel päriselt kohale jõudnud.

„Ega viil kohale ei ole jõvvdnu, eks mä loodä, et ello lää ilusti edesi,“ ütleb ta tagasihoidlikult.

Ingrit Kala lugu näitab, et Setomaa pärand ei püsi ainult muuseumides. See elab edasi inimeste igapäevatöös, käsitsi valmivates rahvarõivastes, vanades taludes ja neis, kes peavad oluliseks oma esivanemate keelt, kombeid ja oskusi ka järgmistele põlvkondadele edasi anda.