TV3 uudised: Puude tõestamisel võiks piisata ühest korrast

Annabeli juhtum ei ole aga ainus. Meie poole pöördusid ka teised inimesed, kelle jaoks tähendab puude tõestamine korduvat asjaajamist ja ebakindlust.

Üks neist on Heinrich Keerman, kes sai kümme aastat tagasi insuldi. Tema ema Viktoria sõnul tuli perele üllatusena, kui Töötukassast teatati, et Heinrichi puuet enam ei tuvastatud.

„Kohe teeme ühe …“ rääkis Viktoria oma kogemusest, kirjeldades aastaid kestnud võitlust ametkondadega. Hiljem õnnestus perel Heinrichile raske puue siiski tagasi saada.

Ka Heinrich ise tajub, et tema puude ja igapäevase toimetuleku vahel on asju, mida kõrvalseisja ei pruugi märgata. Kümme aastat pärast insulti on tema taastumine jätkunud, kuid esimestele aastatele järgnenud kiire areng on nüüdseks aeglustunud.

„Esimesed aastad peale …“ kirjeldas Viktoria, miks on poja jaoks oluline just praegu vajalik tugi, et valmistuda iseseisvaks eluks.

Heinrichi juhtum tõstatab ka küsimuse, kuidas hinnata selliste inimeste puuet, kelle seisund võib küll paraneda, kuid kelle taastumine ei tähenda, et nad oleksid jõudnud tavapärase iseseisva eluni.

„Puude taga on päris inimene“
Puudega inimeste õiguste eest seisva Tom Rüütli sõnul võib probleem tekkida just siis, kui süsteem vaatab inimest liiga kitsalt. Tserebraalparalüüsi diagnoosiga Rüütel on aastaid puutunud kokku nii enda kui ka teiste puudega inimeste probleemidega.

„Annabeli juhtum näitabki …“ ütles Rüütel, viidates olukordadele, kus inimene võib jääda erinevate ametkondade ja reeglite vahele.

Tema hinnangul võib väikeses ühiskonnas rolli mängida ka see, kui tuntud on inimese lugu ja kui palju on tal võimalik oma probleemidele tähelepanu tõmmata. Kui inimene ja tema olukord ei ole avalikkusele tuttavad, võib abi saamine olla keerulisem.

Rüütli sõnul ei tohiks aga inimese võimalused sõltuda sellest, kas tema lugu on kellelegi varem silma jäänud. Puude hindamise keskmes peaks olema inimene ise ning see, millist abi ta oma igapäevaelus tegelikult vajab.

Kõik tagajärjed ei ole silmaga nähtavad

Perearst ja neuroloogi väljaõppega Maarja Brause sõnul tuleb puude hindamisel arvestada, et sama diagnoos võib mõjutada inimesi väga erinevalt. Ka neuroloogiliste haiguste ja kahjustuste puhul ei pruugi inimese tegelikud raskused väliselt nähtavad olla.

„Kui me räägime nüüd puude …“ selgitas Brause, et oluline on vaadata, millist kõrvalabi inimesel päriselt vaja on.

Samuti võib inimese seisund aja jooksul paraneda, kuid see ei tähenda tingimata, et kõik varasemad piirangud on kadunud või et inimene enam tuge ei vaja.

„Inimesel võib olla …“ rääkis Brause, miks võib väliselt üsna hästi toime tulev inimene tegelikult vajada igapäevaelus olulist kõrvalabi.

Seega on puude hindamisel korraga kaks poolt: ühelt poolt võib inimene ravi ja taastumise tulemusel muutuda iseseisvamaks, teisalt võivad alles jääda püsivad piirangud, millega tuleb arvestada veel aastaid.

Minister: andmed peavad liikuma

Sotsiaalminister Karmen Jolleri sõnul on oluline, et otsuseid tehtaks võimalikult täieliku info põhjal ning et inimene ei peaks iga kord oma olukorda uuesti nullist tõestama.

„Oluline on teada ka seda …“ ütles Joller, rõhutades vajadust hinnata, millist tuge inimene tegelikult vajab.

Probleem on tema sõnul muu hulgas selles, kui vajalik info inimese terviseseisundi kohta ei jõua erinevate süsteemide vahel piisavalt hästi liikuma. See tähendab, et inimese tegelik olukord ei pruugi otsustajani jõuda kogu oma ulatuses.

Joller lubab, et süsteemi tuleb selles osas parandada. Eesmärk on, et puude hindamisel oleks kasutada võimalikult täielik terviseinfo ning inimesele ei langeks kogu tõendamiskoormus iga kord uuesti.

Annabel Sepa, Heinrich Keermani ja Tom Rüütli lood on erinevad, kuid neid ühendab üks küsimus: kui inimese terviseseisund ja sellest tulenevad piirangud ei ole tegelikult kadunud, kui palju peab ta neid veel kord tõestama?

Puude hindamise mõte peaks olema välja selgitada, millist abi inimene vajab – mitte sundida teda iga paari aasta tagant tõestama, et tema probleemid on endiselt päriselt olemas.