Reklaam sulgub sekundi pärast

Iga kolmas mees on kogenud paarisuhtes vägivalda

Kadri Pikhof

Lähisuhtevägivald puudutab ühiskonda sügavalt, kuid selle üks tahkudest – meeste vastu suunatud vaimne ja füüsiline vägivald – jääb sageli avalikkuse eest varju. Häbimärgistatus, valesüüdistuste hirm ja ühiskondlikud ootused tekitavad olukorra, kus vägivalla all kannatavad mehed eelistavad pigem vaikida. Ohvriabi statistika ja kannatanute vahetud kogemused näitavad aga, et tegemist on tõsise probleemiga, mille lahendamine nõuab suuremat teadlikkust ning õigeaegset psühholoogilist tuge.

Tartus elav kahe lapse isa talus oma eksnaise vaimset vägivalda aastaid. Et kaitsta oma lapsi, annab mees intervjuu seljaga kaamera poole. Tema igapäevaelu kujunes kooselu ajal pidevaks kontrolliks ja süüdistuste jadaks. Kui mees kodust ära läks, pani naine tema liikumisi kirja ning filmis või pildistas teda. Piisas vaid väikesest hilinemisest töölt kojujõudmisel, kui mehele esitati süüdistusi võõraste naistega olemises. Ühel õhtul televiisorit vaadates ründas naine teda heast peast, võttes kätega kõrist kinni ja hakates kägistama. Alguses naljana tundunud olukord muutus kiiresti ohtlikuks, kui pigistus kõvenes, ning mehel õnnestus vägivallatseja alles eemale lükates pääseda. Politseisse mees sel korral ei pöördunud, sest naine ähvardas teda valesüüdistusega vägistamises.

"Ta ähvardas politsei poole pöörduda ja teha avalduse, et ma vägistasin teda, ning see sinna paika jäigi."

Ohvriabi peaspetsialist Toomas Erikson toob välja, et meeste puhul on abi küsimine sotsiaalselt rohkem häbimärgistatud – mees läheb sõpradega sauna, aga ei lähe ometi abi küsima.

Ohvriabi andmetel registreeriti läinud aastal kokku umbes 4000 pöördumist. Nendest vaid viiendik ehk 20 protsenti pärines meestelt, mis näitab selget lõhet abivajaduse ja tegeliku abi otsimise vahel.