SUUR LUGU | Sissi Nylia Benita: ma olen hull õppimise järgi!

Enne Sissi juurde intervjuule suundumist möödun juhuslikult ühest sisustuspoest, mille vaateaknale on sätitud kollases topsis lõhnaküünal. Järgmisel hetkel olen juba poes ning mõnikümmend minutit hiljem ulatan pilgupüüdja Sissile. Selgub, et minu emotsiooniost on tabanud õiget tooni. Sissi kodus on palju kollast, eriti tema enda maalitud piltidel, mis seinu ehivad. Küünal leiab koha aknalaual, meie aga põrandal patjade vahel ning vestlus võib alata.

„Ma praegu kaalun tõsiselt, kas minna ülikooli psühholoogiat õppima,“ ütleb Sissi. „Mitte sellepärast, et ma tahaks kohe psühholoogiks saada, vaid lihtsalt sellepärast, et ma tahan infot. Ja ma tahan seda otse nende inimeste käest, kelle jaoks see on nende elu.“ Sissit on alati huvitanud inimene ja inimeseks olemine. „On hästi palju asju, mis on justkui enesest mõistetavad, et asjad lihtsalt on nii. Aga mina olen väiksest peale küsinud, et kas peab? Eriti kui me pole õnnelikud? Ma juba 16-aastaselt võtsin esimese kursuse selle kohta, mis on alateadvus ja kuidas see mõjutab meie igapäevaseid otsuseid,“ meenutab Sissi. „Nii see lumepall veerema hakkas. Ma lihtsalt olen hull õppimise järele!“

Nähtav ja nähtamatu maailm

Kes on kuulnud süsteemist nimega Human Design ja on tuttav nelja energiatüübiga, see saab Sissi kohta uut infot ainuüks teadmisest, et tegu on Generaatoriga ehk särasilmse loojaga. Sõprade suunamisel umbes viis aastat tagasi Human Design’i juurde jõudnud Sissi võttis kogu info piltlikult öeldes pulkadeks ja tegi endale nii selgeks, et jõudis lõpuks koolitaja staatusesse. Lisaks individuaalsetele konsultatsioonidele tegi ta koolitusi ka ettevõtetes, meeskondadele. „Mulle väga meeldib minna süsteemide keskele ja vaadata, mis seal logiseb. Ja siis edasi vaadata, kuidas süsteem uuesti kokku panna nii, et tekiks sujuv edasiliikumine.“ Kuigi täna võtab muusika Sissi elus enamiku ajast, aitavad kogutud teadmised teda igapäevaselt siiani.

„Mingil hetkel tuli muusika mu ellu tagasi,“ jätkab Sissi. „Mul on selline arusaam, et kui mingi asi seisab paigal, siis mina ei pea seda kuidagi suruma,“ jagab ta üht oma tõekspidamistest.  „Järsku üleöö hakkasid tulema esinemised, muusikarännakud... mul on hetkel neli uut lugu stuudios tegemisel, kaks tükki tuleb ideaalis nüüd juba sügisel välja. See kõik elab täielikult oma elu praegu ja mina olen selle kõige keskel,“ on Sissi õnnelik. Muusikat luues tunneb ta end eelkõige vahendajana. See on üks väike osa kanaldamisest, mida ta on alati kogenud. „Kes ei tea, mis kanaldamine on, siis see on informatsiooni läbitoomine,“ selgitab Sissi. „See tähendab seda, et ma olen vahelüli nähtamatu ja nähtava maailma vahel. Ma olen kanaldaja. Ja kui ma ennast avan, siis ma olen võimeline kuulma, nägema, tundma asju, mida niisama ei koge.“

Sissi kirjeldab muusikalisele kanaldusele eelnevat kui hästi füüsilist tunnet. „See on selline survetunne kuklas ja kui see tekib, siis ma tean, et ma pean jooksma klaveri taha. Panen telefonis äpi lindistama ja kui olen loo ära laulnud ja mänginud, siis alles kuulan, mida ma olen lindistanud. Kirjutan sõnad välja, vahel on vaja neid veidi mudida, aga hästi suur osa mu lugudest lihtsalt tuleb kusagilt ja minu asi on see kinni püüda ning edasi anda.“ Sissi teab hästi, et meie tänases ühiskonnas mõjub see kõik, mis ta jagab kanaldamisest veel kuidagi võõralt. „Me oleme harjunud ennast alla suruma. See, et sul on väga hea kontakt iseendaga, et su vajaduste püramiid on tasakaalus, seda kahjuks täna meie ühiskonnas veel väga palju ei ole, kuna paljudel puuduvad selleks vajalikud tööristad, aga kõik sellised oskused nõuavad seda tugevat vundamenti.“ Sissi vanemad on antud teemal väga toetavad olnud. On ju Sissi isa, Dave Benton ka ise ravitseja, reiki meister. Just isa on osanud Sissit rasketel hetkedel toetada ja õpetada, kuidas oma vaimset ja füüsilist tervist hoida.

Valu kui suurim õpetaja

Tervise teemal on Sissi viimastel aastatel väga avameelselt rääkinud. Valu on olnud  Sissi suurim õpetaja. „Valu on signaal. Ta tuleb midagi teada andma. Esiteks ta ütleb, et su kehal on raske. Mingi koht su kehas vajab tähelepanu, abi, hellust, armastust jne. See võib olla ka signaal, et sa oled liiga pikalt ennast hüljanud,“ ütleb Sissi. „Minu puhul see kindlasti nii oli, et ma olin liiga kaua lükanud eemale iseennast ja oma emotsioone ning see kõik muudkui kogunes minus ning väljendus lõpuks tohutus valus peaaegu kogu kehas.“ 

Aastaid otsis Sissi abi väljapoolt, kuidas oma olukorda paremaks teha. „Kui hakkasin endaga rohkem olema, iseendale rohkem tähelepanu andma, siis hakkas ka valu järele andma ja siis tulid ka imelised arstid, kes oskasid lahendusi leida,“ meenutab ta tänutundega. „Meditsiin koos energeetilise tööga aitas mind lõpuks. Et mu keha saaks olla tubli ja terve.“ Füüsilist valu on väga raske ignoreerida. Hingevalu ja ärevuse saad veel kuidagi ära peita, aga füüsiline valu nõuab su tähelepanu ja ei lase end kõrvale lükata. „Minult on sageli küsitud, kuidas ma nii noorelt nii palju tean. Ma arvan, et suuresti just tänu füüsilisele valule. Ma ei saanud selle eest ära joosta, pidin järjepidevalt silmitsiseisma iseendaga, oma vajadustega, oma uskumustega ja nüüd ma olen väga tänulik selle kogemuse eest.“

Esimene õppetund, mida Sissi oma klientidele õpetab ja oskus mis ta enda elu on sügavalt muutnud, on see, kuidas tunda ebamugavust. Jah, just ebamugavust! „See on ülimalt praktiline,“ teab Sissi. „Igasugune sisemine töö paneb meid väga ebamugavasse kohta. Ja kui me ei oska end hoida läbi ebamugavuse siis kuidas me õpime ja areneme?“ ütleb ta ja täpsustab. „Kui me ei suuda iseenda emotsioone vaadata ja häbistame neid siis tahestahtmata häbistame ka teisi. See ei tule sellest, et me oleme halvad ja tahame halba. See tuleb sellest, et me pole õppinud omaenda emotsioonidele otsa vaatama, neid tunnistama ja siis iga inimene , kes seda teeb peegeldab meile, et me ise ei tee seda.“ 

Lapsepõlv, traumad ja kriitika

Sissi ütleb oma lapsepõlve kohta, et see oli meeletult õpetlik. „Ma ei ole kohtunud mitte ühegi inimesega, kellel pole lapsepõlvest mingeid traumasid,“ tõdeb ta. „Me tuleme ühiskonnast, kus ellujäämine on põhiteema. Meile ei õpetata lastena, kuidas toimida inimesena. Nii, et me jääksime terveks ega teeks liiga teistele ega endale.“ Sissi on veendunud, et kõik kogemused on talle andnud väärtuslikku infot ja teadmisi. „Ühiskondlikud uskumused võivad nii palju haiget teha. Aga kui sa saad aru, et see pole osa sinust, siis sa lased sellest lahti üpriski lihtsalt.“ 

Kommentaare pole Sissi superstaarisaatest alates lugenud. „Ma hoian endal meeles, et see negatiivne, mis tuleb minu suunas, pole isiklik. Aga ka positiivne pole isiklik, seda proovin ka meeles pidada,“ teab Sissi. „Kui mina ei tee kellelegi liiga, aga inimesele miski minus ei meeldi, siis see pole isiklik. See on midagi nendes endis, mis reageerib sellele, mida mina teen. Neil on reaktsioon ja nad panevad minu vastutavaks selle eest.“ Sissi ütleb, et kui keegi tuleb talle otse midagi halvasti ütlema, siis tema esimene reaktsioon on see, et ta vaatan hetkeks endasse, kas on miskit, mille eest pean vastutust võtma. Ja kui ei ole, siis järgmine reaktsioon on: „Aitäh, aga ma annan selle sulle tagasi.“

Üks asi, mida Sissi väga armastab, on üksi olemine. Samal ajal on tema kõrval palju häid sõpru. „Mu ümber on tekkinud grupp imelistest naistest, kes kõnnivad minuga sama teekonda. Meil on üksteise seltskonnas turvaline ja hea olla, eelkõige on meie vahel tohutu usaldus. Igasugune olek ja seisund on selles seltskonnas aktsepteeritud.“ Ka oma partneriga kohtus Sissi läbi ühiste sõprade, tänaseks on nad koos olnud kaks ja pool aastat. 

24 tundi mõtlemisaega

Sissi esimene reaktsioon kutsele osalemaks saates „Su nägu kõlab tuttavalt“ oli kindel „jah!“. Ja kohe otsa tuli järgmine reaktsioon, et kas ikka on „jah“. Tal on tavaks anda endale 24 tundi rahulikku mõtlemisaega ja täpselt selle aja võttis ta endale ka nüüd. Vastus jäi samaks. Kindel jah! „Loomulikult ma küsisin endalt, kas ma tahan tagasi sinna rambivalgusesse,“ ütleb Sissi. „Aga üks minu elufilosoofia on see, et mina ei pea teadma, kuhu ma lähen, mul ei ole mitte kuidagi piisavalt infot, et sellist asja teada. Elu ise juhib. Minu ülesanne on ära tunda, kas midagi on mulle ja kui on siis selle suunas samme võtta. Näosaade kindlasti on.“ 

Kui Sissilt küsida, keda ta kindlasti tahaks parodeerida, oskab ta üllatada. „Tahan hullult teha midagi jaburat nagu multikategelast. See võib täiega äge olla, end heas mõttes lolliks teha,“ naerab ta. Ja tõsineb samas. „Aga ma väga loodan, et ei pea tegema lugu, mis mind ei kõneta. Artist või lugu iseenesest võivad olla imelised, aga kui need mind ei kõneta ja minus ei ole seda õiget tunnet, siis ma tean, et see ei õnnestu. Ma tahan olla siiras ja aus selles, mida ma teen ja kui ma pole siis vaataja tajub seda kohe.“ Keda võimaliku võidurahaga toetada, pole ta veel mõelda jõudnud. „On päris mitu heategevusorganisatsiooni, kellega olen koostööd teinud. Mõtlen kindlasti läbi, keda võimaluse korral toetada."

Näosaates osalemine on Sissile korraliku tempo peale pannud. „Suur osa mu energiast läheb praegu ainult näosaatesse. Aga ma jätan endale ka lihtsalt olemise päevi, sest saatega on tempo hullumeelne, tuleb väga kiiresti õppida selgeks kellegi teise liikumine, olemus, lisaks veel laulutunnid. Ma proovin juba praegu ennetavalt planeerida selliseid päevi, kus ma annan iseendale võimaluse lihtsalt puhata ja olla.“ Eriliselt hea meel on Sissil osalejate üle, kellega hakkab laval mõõtu võtma. „Äge grupp on meil! Huvitav on olla selles saates, mida sai kunagi terve perega koos telekast vaadatud. Õega tegime järgi neid etteasteid, mis meile eriti meeldisid. Siis ei osanud ettegi kujutada, et ma ise saan ka kunagi selles saates osaleda.“ 

Ainult mitte õudukaid!

„Minu vanematele väga meeldisid telesarjad ja filmid, vaatasime neid kogu perega,“ meenutab Sissi, et televisioon on tema elus suurt rolli mänginud lapsepõlvest saati. Küsimusele, mida kõige enam koos vaadati, on vastus lihtne ja selge. „Stargate. Parim sari üldse, kõik hooajad said ära vaadatud. Kosmoseteemad olid täiega meie teemad. Isa vaatas minu ja õega ka kõik Disney sarjad ära,“ meenutab Sissi. „Ainult ühel korral oleme vaadanud õudukat, sest mu vanemad ütlesid meile, et see on romantiline komöödia, aga ei olnud! Siis oli küll selline hetk, kus me õega karjusime ja nutsime,“ naerab Sissi nüüd. „Mulle ei meeldi õudukad!“

Ka täna on telesarjadel Sissi elus oma koht, ainult et nüüd vaatab ta neid koos oma partneriga. „Ma olen väga suur The Umbrella Academy fänn. Ja ilmselt hakkame partneriga millalgi kolmandat korda otsast peale Ted Lassot vaatama. Inimesed, see on nii hea sari, vaadake see ära! Siis veel Severance, mis on ka jõhkralt hea,“ soovitab Sissi. Telesarjad on tõesti tema teema. Kodumaised sarju vaatab ta pigem vähe, aga nähtutest toob esile Kättemaksukontori.

Sissi on ka ise veidikene näidelnud ja tõdeb, et see väga meeldib talle. Inimesena, kes armastab õppimist, suhtub ta ka näitlemisse samamoodi, et tahaks rohkem teada saada ja proovida. Huvi on suur ja küllap aeg näitab, kas elu selleks võimalusi toob. Sissi meenutab, et lapsena tegid nad õega igasugust showd, mida siis ema ja isa pidid publikuna vaatama. Olid need siis sketšid söögilauas, erinevate aktsentide katsetamine või tantsunumbrid, tänulikku publikut koduseinte vahel õnneks jagus. Sissi ütleb, et õega on tal alati olnud väga hea suhe. „Vanusevahe on meil 2 aastat, oleme alati olnud üks tiim. See on nii suur kingitus, kui sul on õde (või vend) ja te saate hästi läbi. Armastan teda tohutult.“

Kodutunne Londonis

Kui küsida, kus Sissi end veel koduselt tunneb, on vastus kiire ja kindel. „Londonis. Ma olen mitu aastat oma tuttavatele rääkinud, et ma tahan Londonisse mina ja kõik arvasid, et mulle ei meeldi seal. Aga kui ma lõpuks sinna läksin, siis mulle nii meeldis, meeletult! Seal oli minu jaoks tõeline kodutunne. Nii et ei tasu imestada, kui ma kolin järgmise paari aasta jooksul Londonisse,“ ütleb Sissi, kerge naeratus näol, kuid mitte naljana. Elu suurlinnas pole kindlasti odav, seega uurin Sissi ja raha suhte kohta. „Minu suhe rahaga on paranemas,“ ütleb Sissi ausalt. „Rahast ja materiaalsest maailmast arusaamine on minu jaoks olnud mingil määral segadust tekitav. Ma pole aru saanud, miks see nii palju pinget loob. Siin aga lööb jälle välja minu soov õppida, mu ellu on tulnud inimesi, kes raha teemadel on väga pädevad ning täitsa õpetavad mind. Tegin omale lubaduse paar kuud tagasi, et alati kui midagi õpin soovin õppida oma ala parimatelt ja täpselt nii on läinud. Suures pildis on mul nii vähe teadmisi ja tahan neid ainult laiendada.“

Materiaalses mõttes hädas pole Sissi õnneks pidanud olema. „Mul on alati olnud olemas kõik, mida ma vajan. Isegi kui ma ette ei tea, kust millegi jaoks vajalikud vahendid tekivad, on need õigel hetkel olemas olnud. Suuresti kuna ma olen alati uskunud, et elu hoolitseb mu eest.“ Sissi usub, et see, mida sa usud, on sinu reaalsus. „Muusika on kõik minu jaoks. Ma olen klaveri taga iga päev, kirjutan muusikat, olen stuudios ja töötan imeliste produtsentidega, kes saavad imehästi aru, mida ma soovin luua. Üks suurimaid kingitusi mu elus on mu manager, kes aktsepteerib mind just sellisena nagu ma olen, käib kaasas mu hullumeelsete unistustega ja aitab neil ellu jõuda,“ on Sissi tänulik. „Isegi kanaldamine on seotud muusikaga. Ma teen muusikarännakuid, kus laulan, kanaldan ja loon ruumi olemiseks. Inimesed on üllatunud, kui palju asju võib muutuda ja vabaneda, kui me lubame endal lihtsalt olla. Mina teen muusikat ja inimesed saavad olla oma rännakutes. Siin hoitakse, jagatakse, nutetakse, naerdakse. See on ilus inimeseks olemise tähistamine.“

Isegi covidi perioodile jagub Sissil häid sõnu. „Mulle meeldisid mu lihtsad päevad. Ärgata üles, minna metsa, laulda, muusikat teha. Mingil hetkel ma ei vaadanud enam telesarju, ei kuulanud enam podcaste, ei vaadanud pool aastat Instagrami, mul oli nii hea olla selles loovas foonis,“ on ta tagantjärele tänulik. „See periood õpetas mulle, kus on minu rahu. Ka nüüd, kui olen aktiivne oma elus, siis ma tean, et mu rahu on vaikuses, loomingus, naudingus ja oma kodus. Covidi aeg aitas mul üles leida minu rõõmukohad ja ma ei loo selles osas kompromisse. Kui ma juba elan ja mulle on mingi arv aastaid antud, siis ma tahaksin neid nautida. Seega need otsused, mis on minu kontrolli all, ma teen eelkõige endast ja oma vajadustest lähtuvalt.“ 

Luba endal olla inimene

Sissi ütleb, et üks kõige suuremaid haavu, mis inimkonnal on, on see, et inimene vihkab seda, et ta on inimene. „Näen inimestes vihkamist enda inimlikkuse suunas ja selles on nii sügav valu. Et me oleme sellised, nagu oleme, et meil on emotsioonid millega peab arvestama, et meil on keha, mille eest peab hoolt kandma, et me peame puhkama,“ kirjeldab ta tänaste inimeste peamist häda. „Üks asi, mida ma tahaksin inimestele kunagi õpetada, on see, et kui äge on olla inimene, kui sa lubad endal olla inimene. Nii kaua kui proovime olla midagi muud elame stressis ja ärevuses.“ 

Sissi on veendunud, et kui saad lõpuks aru ja tunned, kui hea on olla inimene, siis muutub su elu suurepäraseks. Et äkitselt on kõik võimalik, ükskõik kui uskumatult see ka ei kõla siis ärevus, depressioon ja haigused ei ole enam teema. „Ma nii väga tahaksin, et inimesed saaksid aru, et elu ei ole tegelikult raske. Meid on lihtsalt õpetatud valede tööriistadega tööd tegema ja nii on ju kõik keeruline. Mina olen loonud endale elu, mida ma armastan ja ma lõin selle elust, millest ma tahtsin väljuda.“

Miskipärast on mul vestluse lõppedes tunne, et esimene kohtumine Sissiga ei jää viimaseks. Küsin temalt, et kui viie aasta pärast uue intervjuu teeme, siis kus ta oma eluga on. „Mul on vähemalt kaks albumit väljas. Ja sa tuled mulle Londonisse külla. Ma saan rääkida sulle kõigist ägedatest kohtadest, kuhu ma olen reisinud, ägedatest õppetundidest, mis mul on olnud. Saame avatumalt rääkida varjukülgedest, mis on meis kui inimestes, sest me oleme selleks valmis. Saame rääkida mu suurest väljamüüdud staadionikontserdist. Ja mu kassid on rõõmsad ja terved,“ lisab ta lootusrikkalt. „Loodan, et räägin sulle imelistest asjadest, mida ma täna ettegi ei oska kujutada. Ütlen sulle, kui õnnelik ma olen. Ja kui tänulik ma olen, et järjepidevalt usaldasin ennast ja maailma.“

Ma isegi ei kahtle, et järgmise intervjuu teen Sissiga juba Londonis ja kõik läheb täpselt nii nagu ta usub minevat. Sama kindlalt tean ka seda, et Näosaadet läheb Sissi täiega nautima. Andes seal endast maksimumi, sest just nii ta oma elu elab. Iga päev.