SUUR LUGU | Mihkel Raud avameelselt isaks olemiseks: liiga täiuslik pole ma kunagi olnud

Keskpäevasele kohtumisele Telliskivis jõuab Mihkel minutitki hilinemata. Kuna minu esimene mälestus temast ongi filmist „Keskpäev“ (1982) siis alustame vestlust sellest, kuidas Mihkli näitlejakarjäär lapsepõlves alguse sai. „Ma olin aasta varem teinud väikese rolli Nukitsamehe filmis ning seega polnud järjekordne prooviesinemine minu jaoks uus asi,“ meenutab Mihkel. „Algselt kandideerisin hea poisi rollile, aga õnneks lasti mul proovida ka paha poisi rolli, mis mulle endale tundus palju lahedam ja õnnestus kohe kuidagi orgaaniliselt. Minu positiivseks üllatuseks selle paha poisi rolli ma endale saingi.“

Lapsepõlv kaamera ees ja teatrisaalis

Põhjust, miks üks laste- ja noortefilm nii igava pealkirja sai, mäletab Mihkel hästi. „Aastal 1981 valitses plaanimajandus ja Eesti Telefilmis oli selle aasta plaanides põllumajanduslik dokumentaalfilm, mille tööpealkiri oli Keskpäev. Aga juhtus nii, et selle filmi režissöör hakkas jooma ja seda filmi ei sündinudki. Seega liigutati lastefilm plaani täitmise eesmärgil selle Keskpäeva plaani alla,“ muigab Mihkel. „Ma mäletan, et mu isa, kelle tekstide ainetel film loodi, veel helistas filmi toimetajale ja küsis, miks selline pealkiri ja siis hakati jahuma, et selle filmi tegevus ju toimubki valdavalt keskpäeval jne. Täiesti jabur!“ Filmivõtted toimusid suvel, filmiti Vändras ja ööbiti lähedal asuvas koolimajas. Mihkel meenutab seda perioodi nagu üht toredat pioneerilaagrit, kus päeval tehti tööd ja muul ajal veedeti mõnusalt koos aega.

Vaatamata lapsepõlve filmirollidele näitlejat Mihklist ei saanud, kuigi huvi oli suur. „Ma isegi pigem tahtsin lavastajaks saada,“ tunnistab Mihkel. „Tundsin sügavat huvi teatri vastu ja ma veetsin teatris ka väga palju aega. Kui mu isa haigeks jäi, siis tollane Draamateatri lavastaja Mikk Mikiver võttis mu oma hõlma alla, lubas käia proove ja etendusi vaatamas. Seega, suure osa oma lapsepõlvest ma veetsin Draamateatris.“ Paraku tuli ühel hetkel muusikahuvi peale ning teater jäi tagaplaanile. Täiskasvanuna pole Mihkel filmides väga palju kaasa teinud ja kui ongi, siis on tulnud kehastada iseennast, eks ikka karmi kohtuniku rollis. Lavastamise kirg pole samuti tagasi tulnud, kuigi Mihklile on pakutud ka teatris lavastamise võimalust. „Ma olen küll edev ja puha, aga nii palju mul mõistust on, et lennukit ma ei juhi ja teatris ma ei lavasta,“ ütleb Mihkel veendunult.

Näosaate kriitikaks valmis

Ega asjata öelda, et kogemus maksab ka midagi. Mihkel ütleb, et on tänaseks vanuses, kus tal ei ole vaja enam midagi tõestada. Ja usub, et vähemalt viimased 10-15 aastat on tema kui kolleegiga olnud väga lihtne töötada. „Igasugu projektide puhul on mulle olulisem selle projekti tulemus kui minu särav roll selles,“ lisab Mihkel ega mõtle hetkegi kui uurin, kas mõni pakkumine on olnud ka selline, et sellest lihtsalt ei saa keelduda. „Paar korda tõesti on olnud nii, et projekt ise pole minus mingit tunnet tekitanud, aga siis on tehtud pakkumine, millest oleks lihtsalt rumal ära öelda.“

Mihkel tunnistab, et Näosaates osalemise peale oli ta varemgi mõelnud ja ta polnud selles saates osalemist enda jaoks kunagi välistanud. Aga nüüd, kui pakkumine tuli, võttis ta siiski alguses mõtlemisaja. „Tahtsin kindel olla, et ma olen ikkagi õige inimene sellesse saatesse. Ajaliselt ka kõik sobis ja nii ma lõpuks oma jah-sõna andsingi,“ tunnistab Mihkel ja lisab, et kindlasti hakkab tema suunas palju kriitikat lendama. „Ma ei ole ju näitleja, ma ei ole ka maailma parim laulja, tantsimise oskusest rääkimata. Nii et ainest kriitikaks on. Aga mind see kuidagi ei morjenda. Mul on hea meel, et ei pea olema kohtunike laua taga.“

Kui küsin, milliseid artiste Mihkel kõige enam parodeerimise mõttes pelgab, siis pikalt pole tal põhjust mõelda. „Piitspeenikesed, seksapiilsed, napis rõivastuses naised – see oleks minu puhul üsna keeruline,“ muigab ta. „Seelikus, sukkpükstes ja kontsakingadega pole ma kunagi varem ringi käinud. Võib-olla olen kleiti kandnud lapsena, kui saadeti kadrisanti jooksma, aga see on ka kõik.“ Mihkel rõhutab, et läheb saadet nautima ja püüab olla nii meelelahutuslik, kui suudab. „Ega ma mütsiga lööma ei lähe, aga mu eesmärk pole ka saadet võita. Finaalsaates tahaks pigem ikka teiste higistamist kõrvalt vaadata.“

Rollid isiklikus elus

Kui küsin, mida Mihkel arvab oma kaasvõistlejatest, tunnistab ta, et kõiki osalejaid ta alguses ei tundnudki, mõnda nime olevat kuulnud lausa esimest korda. „Piinlik küll, aga eks meil ole eri põlvkonnad ju ka,“ tõdeb ta. Et Mihkel ise mõne saate võidaks, seda ta ei usu või siis ei taha tunnistada, kuid vähemalt ta teab, keda võimaliku võidu korral toetada soovib. „Kuna ma olen Pärnu elanik, siis soovin tuge anda sealsele loomade varjupaigale,“ ütleb ta. Mihkel ise peab end kassiinimeseks, kuid kodus on tal hoopis elukaaslase koer, Jack Russelli tõugu. „Ütleme nii, et see ei ole mina, kes koeraga varahommikusi jalutusringe teeb, aga loomulikult, kui on vaja, siis ma mõistagi hoolitsen ta eest.“

Koer on küll inimese parim sõber, aga Mihkel tunnistab, et oma lähimate sõprade jaoks on tal väga vähe aega. „Ma olen kohutavalt kehv sõber. Tööd on mul kriminaalselt palju ja kui siis tekibki hetk vaba aega, mida võiks sisustada sotsiaalsete tegevustega, olen ma füüsiliselt nii väsinud, et lihtsalt ei jõua,“ tõdeb ta. „Poja ja vennana on sama seis, ma võiksin olla palju parem poeg, vend ja isa samuti.“ Mihkel ütleb, et on suur vahe, mis vanuses isaks saada, vanemas eas oskad rohkem hinnata ja väärtustada lapsevanema rolli. Kuid alati sellest ei piisa. „Minu lastega on erinevatel põhjustel läinud nii, et mina ei ole neist kedagi üles kasvatanud. Nad on jäänud kõik emade kasvatada, selles mõttes ma liiga täiuslik isa pole kunagi olnud.“

Rääkides erinevatest rollidest elus, jõuame jutuga suheteni. Kui isarolli osas oli Mihkel enda suhtes kriitiline, siis kuidas on lood tema kui partneriga? „Aastatega ma olen kindlasti õppinud, kuidas olla parem kaaslane,“ tõdeb Mihkel. „Oskus paremini suhet hoida tekibki küpsemas eas. Mida valusam kogemus, seda targem ja parem järgmine kord oled. Ma tahaks loota.“ Hobidest rääkides tunnistab Mihkel, et on kunagi olnud ka tsiklimees, aga loobus sellest hobist kahel põhjusel. „Esiteks, mul sündis tütar ja teiseks, enam-vähem samal ajal sai üks mu sõber mootorrattaõnnetuses surma.“ Enamat polnud loobumisotsuse tegemiseks vaja.

Rahulolev pärnakas, keda tõmbab Aasiasse

Kui rääkida reisimisest kui hobist, siis sellel on Mihkli elus kindel koht olemas. „Reisida mulle meeldib. Ameerikas käin sageli, mu nooremad lapsed elavad seal. Istanbul on linn, mis mulle väga meeldib. Kui teha kiire suts, siis isegi Helsingist piisab, oled paar ööd, käid teistmoodi restoranides. Või hoopis Riias või Vilniuses, mis mulle ka väga meeldivad,“ alustab ta oma lemmiksihtkohtade loetelu. Aasia meeldib Mihklile samuti, eriti sealne toit ja kliima, inimesed mõistagi ka. Ta meenutab Taid, Vietnami, Kambodžat ja Hongkongi, kaugemalt Jaapanit. Kirjelduste järgi on selge, et Mihkli reisikirg pole töökoorma all kusagile kadunud.

Kuigi Mihkel viitab, et tööd on tal palju, ei paista suurem osa sellest välja. Pea kaks aastat Pärnus elanuna jagab ta end siiski pidevalt suvepealinna ja Tallinna vahel. „Tallinnas on üks väike korter, kus me peatume, aga kodu on siiski Pärnus,“ ütleb pärnakas Mihkel. „Alguses ma ikka mõtlesin, et kuidas see väikelinna elu välja näeb, eriti madalhooajal. Et äkki hakkab igav. Aga ei ole hakanud.“ Üks häda, naljaga pooleks, siiski on. „Normaalset sushit kahjuks ei saa ka Tallinnast mitte, Pärnust rääkimata. Selle järel ma pean käima Riias ja see on õnneks Pärnule lähemal,“ naerab Mihkel. Pärnu vaatest pole vahet, kas lennata Tallinna või Riia lennujaamast, lihtsalt Riiast väljub rohkem lende.

Plusse on Pärnul veelgi. „Mulle meeldib see, et ma ei pea autoga sõitma pool tundi ühest kohast teise. Meeldib see rahu. Pärnu on mõnusalt elatav linn.“ Kriitikat saab Mihklilt hoopis Tallinn-Pärnu maantee. „See on väga keeruline maantee, palju raskeliiklust. Mina ei saa aru, miks pole esmajärjekorras panustatud kõige suurema liiklusega maanteele, mida Pärnu-Tallinna maantee on,“ ütleb ta ja lisab, et sõidab ise sageli kaarega ehk teisi teid mööda, kuigi sõit kestab siis kokku kauem. 

Looming lavalaudadele

Kel raamaturiiulis Mihkli teosed, tahab kindlasti teada, millal ilmub järgmine raamat. „Hetkel pole mul ühtki raamatut pooleli. Praegu kirjutan hoopis ühe filmi stsenaariumit ja mingeid kirjutamise töid on veel,“ ütleb ta raamatusõprade kurvastuseks, kuid jõuab siis jutuga tagasi teatri juurde. „Ma oma ideid sageli analüüsingi alguses nii, et püüan aru saada, millises formaadis see võiks kõige paremini õnnestuda,“ selgitab Mihkel. „On see siis näitemäng või filmistsenaarium või hoopiski romaan. Ja tuleb tunnistada, et mõned sellised ideed mul on, millest võiks saada täitsa hea näidendi.“

Mihkli erinevad ametid ja ohtrad tööd-tegemised paneb küsima, kellena ta ise end esimeses järjekorras määratleb, milline roll on see kõige olulisem. „Ma olen see, kes ma parajasti olen,“ kõlab lihtne vastus. „Mul on palju rolle, hetkel olen ma intervjueeritav.“ Tõsi on see, et võimaluste jões on Mihklil palju erinevaid õngi, avalikkusele aga paistavad kõige paremini ikka välja need tööd, mis jõuavad teleekraanile.

Ka mulle tundub intervjuu lõpus, et kuigi Mihkel on hea suhtleja ja otsekohese jutuga, teab ta täpselt, millist osa endast varjul hoida. „Avalikkus tunneb mind umbes 20% ulatuses,“ kinnitab Mihkel omaltpoolt. „Varjatud 80% minust on see kõige ebameeldivam, aga samas muidugi ka kõige põnevam osa,“ lisab ta kerge muigega. Mulle jääb siiski tunne, et sügise suursaate „Su nägu kõlab tuttavalt“ uus hooaeg avab Mihklit just nendest külgedest, mis siiani varjul olnud. Päris kindlasti on, mida oodata.