Kuuuurija: invaliidi Raivo ja pimeda Avo lugu

Rõngu vallavanem pimedale: väetite koht on hooldekodus ehk invaliidi Raivo ja pimeda Avo lugu   Liigutav lugu kahest parimast sõbrast, kes elavad Rõngu alevis. Üks neist on viimased 30 aastat aheldatud ratastooli, teine on viimased 17 aastat pime. Ometi on neil üks ühine mure. Mõlemale tundub, et vallal pole nendesuguseid sante tarvis. Raivo sattus 30 aastat tagasi istuma autosse, mille ta tuttav purjus peaga sodiks kihutas. Juht pääses ehmatusega, aga Raivo jäi alakehaks halvatuks ja istus mitu aastat sügavas depressioonis kodus, kuni avastas enda jaoks fotograafia. Raivost sai Elva linna legendaarne fotograaf – kõik pulma-, matuse-, koolilõpu- ja lasteaiapildid pildistas Raivo, kellele uus töökoht andis tagasi ka elujõu. „Kuuuurija“ poole pöördus Raivo murega, millist ebaõiglust peavad nad kohalikus vallas taluma. Raivo arvates said kõik probleemid alguse sellest, kui tema Elvas asuva fotostuudio vastas asuvas kohvikust puudus ratastooli jaoks vajalik kaldtee – ratastooliga ta ise järsust trepist üles ei saanud ja on palunud sõpradel aastaid lõuna ajal endale süüa tuua. Ühel päeval mõtles Raivo, et palub majaomanikul siiski ehitada invaliididele kaldtee, kuid peagi tundis, et ühe sandi pärast pole mõtet söögikoha sissepääsu teha. Raivo oli nii solvunud – 5000 elanikuga Elvas saab ratastooliga minna ainult toidukauplusesse – ja helistas Maalehe ajakirjanikule. Järgmisel päeval lõpetas linn päevapealt fotostuudio rendilepingu, sest neil oli ruume vaja laste huvikooli tarvis. Raivo väidab, et teda hakati kohaliku võimu poolt kiusama, just seetõttu, et ta julges invaliidina oma õiguste eest seista ja üleriiklikus ajalehes oma muredest rääkida. Raivo sõber, suhkruhaiguse tõttu nägemise kaotanud Avo, tõttas sõbrale appi. Avol on üles öelnud ka neerud – pime mees käib kolm korda nädalas Tartus neerude puudumise tõttu verd puhastamas ehk dialüüsis. Sellest olenemata soovis Avo Raivot aidata ja kutsus appi televisiooni. Kuid ta ei teadnud seda, et ajakirjanduse tähelepanu toob sõbrale kaasa veelgi rohkem muresid. Kuigi Avol oli südikus oma sõbra eest seista, on tal endal suurem murekoorem. 17 aasta jooksul pole sotsiaaltöötaja tulnud kordagi Avo korterisse, et vaadata, kuidas Avo hakkama saab. Ta peab vallale maksma iga kuu transpordi eest Tartusse dialüüsi 163 eurot, mis on ligi pool tema pensionist. Kui Avo verepuhastust ei saa, on ta elu ohus. Ja selleks, et Avo saaks vajalikke ravimeid ja sööki osta, käib ta lisaraha teenimas laatadel ja kohalike poodide ees. Aajakirjanduslik magasin võtab luubi alla Eesti elu varjatud poole, mis peidab endas nii õõvastavalt jubedaid, kui ka inimlikult lõbusaid ja kaasahaaravaid lugusid.