Kuue Klubi: OSA 8. McTegija lugu

See algas täiesti süütult. Ta oli sõbral külas, kui too küsis justkui nagu muuseas, et kuule... kas sa ei tahaks Simpsonitega tutvust teha... Jube hea asi, tahad proovime?  

Ta kehitas õlgu, ta oli näinud ainult Siil udus multikat ETV pealt ja ei osanud multifilmidest seetõttu üldse midagi rohkemat arvata ja ütles, et ah ei taha... ma pigem vaatan märulit või ulmekaid..  

Sõber aga õhutas edasi, et camoon ära ole mingi nohik, et mis sa kardad, davai vaatame ikka!  

Ta küll kõhkles, kuid samas tundis ka uudishimu selle uue asja vastu, mida sõber niivõrd kõvasti pushis ning lõi siis käega, "no ok, proovime ära, mis see üks multikas ikka täismehele teha saab!"  

Sõber pani siis Simpsonid käima. Alguses ei saanud ta üldse pihta, et mis toimub aga siis hakkas vaikselt mõikama ja muigama. Peale 6 minutit oli ta aga juba kõht kõveras maas pikali ja tahtis veel ja veel seda imelist asja saada. Siis vaatasid nad kaks osa ära ja seejärel juba ühe ööga Simpsonite kolm hooaega järjest. Ja kui hommik tuli, siis väljusid nad toast, silmad punased ja väga väsinud.  

Ta haigutas ja ütles sõbrale, et, see on kõva värk aga äkki aitab küll praegu, et ta peab muid asju ka elus tegema.   Sõber vastas, et kui sul Simpsonitest küllalt sai, siis ega see pole ainuke lahe kraam, on ka teisi sorte - Perepea, siis American Dad, South Park. Tahad? Ma tean, kust neid saab?  

Ta vaatas kella ja arvas, et peaks tööle minema aga South Parki kirjeldus kõlas sõbra suust nii lahedalt, et vastas... ok, üks osa, siis on kõik. Rohkem ei vaata. Ever.  

Järgnevad päevad, kuud ja aastad möödusid aga sarjade uusi osi taga ajades, netist tellides, sõprade käest saades, althõlma allalaadides või keelatud saitidelt tsekkides... nüüd on ta nii lõksus omadega, et ei saa enam päevagi mööda, mil ta ei vaataks mõnda multikat või nendest ei räägiks. See on raskekujuline sõltuvus, ta lihtsalt peab iga päev oma doosi Perepead kätte saama.