Kuue Klubi: OSA 4. Jääpurustaja lugu

Päev mil Jääpurustaja oma cooli kaotas... peaaegu.  

Jääpurustaja, see sünnist saati alfamees, kes iial oma cooli ei kaotanud - isegi mitte siis kui Kalev Cramo Krasnodari Lokomotiivi vastu enne viimast veerandaega 34 pungaga taga oli, tundis nüüd kuidas kaenla alt tilkuv higi ta särgi märjaks tegi.  

Ei, ta ei olnud mitte tipptunnil Haabersti ringil või Kapos ülekuulamisel, vaid deidil ning tal ei õnnestunud kuidagi üle laua istuvale tšikile läheneda.  

See oli kolmapäev ja Jääpurustaja 5000´s deit. Juubel, kui nii võiks öelda. Kõik eelmised 4999 kohtingut olid läinud hea võiduprotsendiga nagu Mike Tysoni matšid, kus ta oli kõik oma deidid nö. nokateerinud, ehk siis deidile järgneval hommikul oli ta 4999 eri majast, eri paraadnast, erinevast jalgväravast võiduka ilmega väljunud.  

Aga nüüd istus ta vastas kohvikulauas tšikk, kelle kaitsest mitte kuidagi ei õnnestunud läbi murda. Samas tuleb nentida, et seekord ei olnud tal vastas ka mitte kerge tegelane, vaid Kristi - sotsiaalteaduste magister,.... kõige külmem naistüüp üldse universumis. Külmem kui Jupiteri kuu ja kütmata Kohtla-Järve 4 toaline korter detsembri kuus kokku.  

Igale küsimusele ja ettepanekule, mis ta oli teinud, oli ta saanud eitava vastuse.  

Mis muusika sulle meeldib?  
Mulle ei meeldi muusika.  

Võtaks ühe veini?  
Ma ei joo veini.  

Kas sa kinos seda Nüganeni “1994” filmi nägid?  
Ma ei vaata sellised labaseid filme.  

Minu arust on Veidekas kõva mängujuht!  
Sa mõtlen Rein Veidemanni?  

Iga küsimuse lõi magister vindiga tagasi ja kui ise küsis, siis oli see nagu ässpall ja Jääpurustaja ei suutnud servi vastu võtta. No mida sa vastad sellisele küssile nagu, “Mida sa arvad Maximilian Hubolito esseest Poerto Rico kesklassi kirjanduslike eelistuste kohta?”  
… kui siis ainult, “Da Fuq?”  

Jääpurustaja oli tegelikult juba kohtingu alguses aru saanud, et Kristi on tough crowd. Ta oli toonud lilled ja saanud vastuseks, “Lilled? Milleks?”  

Või kui ta oli üritanud ust avada, siis oli võrdõiguslikkuse ideedega kursis olev deit nipsakalt vastanud, et “tal on endal ka käed küljes”.  

Kooki ta ei tahtnud, pasta pidi siin mitte midagi erilist olema ja laud liiga ukse ääres asuma. Ühesõnaga tšikk on täielik jääpank... oleks veel pingviinid ka ta õla peal istumas, võiks teda üheks Briti Antarktika igikeltsaga kaetud saareks pidada. Kristi ainult istus ta vastas, suu kriipsuks tõmmatud ja käed ümber latte tassi.  

“Njaaa… 5000´ndes juubelikohting ja ei mingit edu”, mõtles ta. Jääpurustaja ei olnud isegi selles kindel, et Kristi lubab tal selle sama latte eest maksta ja mingigi meheliku väärikuse sälitada. Jääpurustaja sai aru, et mängu viimased otsustavad minutid on käes, kui magister Kristi oma pruuni kostüümi kohendas, latte tassi eemale lükkas ning moka otsast viskas, “Mul on aeg minna”. Ta viipas ettekandjale, kes saabudes küsis, “Maksate arve kokku?”  

Magister pööritas silmi, “Muidugi eraldi” ja hakkas põlgliku ilmega käekotist rahakotti õngitsema, kuid lõi siis näost valgeks, ”issand, ma unustasin rahakoti raamatukokku, kui foneetika reeglite konspekti paljundasin”.  

“Ahaaaaaaa... ma teen välja!", karjatas Jääpurustaja, hüppas püsti ning lõi viieka lauale, "VÕIT! BUJAAA! 5:0 nagu Barcelona Real Madridi vastu Meistrite Liigas!".  

Vastust ootamata tormas ta trepile ja pani käed puusa. Sügisene tuuleke pani ta keebi seikluslikult ja enesekindlalt lehvima. Võit tuli küll tegelikult selline välja, et nagu kohtunik oleks ära vilistanud aga ikkagi.... Võit on võit!