Kuue Klubi: OSA 13. Kadunud diivani müsteerium (osa2)

OSA 2

Pultnaine haaras sahtlist pirni enda kätte ja uuris seda, “Mis imelik pirn see selline küll on…?”

“On see ka hea mahlane...? Ilgelt tahaks täna midagi head mahlast süüa, andke see pirn siia…” ägas hädise häälega POH´MELL ja tuterdas suud matsutades teiste juurde kööki ning üritas pultnaise käest seda ampsata.

“Ei saa… see ei ole söögiks!”, karjatas Pultnaine ning tõstis pirni ta eest kõrgemale.

Alati teravamõistuseline Jääpurustaja sügas mõtlikult oma kuubikuid ja nentis, “Kui on lambipirn, siis see peaks kuhugi sisse käima nagu pall käib korvi…” ning jätkas veidi kurvemalt, “...või siis nagu Klavani pall omaväravasse igas koondisemängus”.

Pultnaine patsutas talle toetavalt seljale ja vaatas ringi. Köögilaual oli väike laualamp.

“Härrasmees, ole nii kena, keera sisse”, ütles Pultnaine ja sirutas pirni tema poole.

Härrasmees kohendas veidi lipsu, köhis hääle puhtaks ning kummardas pirni ees, mida Pultnaine oma käes hoidis, “Kuidas siis kohe nii toorelt sisse keerama, nii ei saa ju…. ma peaks enne temaga veidi juttu rääkima, tutvuma, kohvikusse viima, jalutama, siis tantsule, seejärel oma vanematele näitama, umbes kaks kuud deitima, kohtuma, arutama, pilke vahetama, siis ehk….”.

“Ah, anna siia”, sai Pultnaisel kannatus otsa ja keeras ise pirni pessa ning vajutas lülitit. Tänu mustaksvärvitud pirnile läks köögis pimedaks ja külmkapi uksele ilmus suur kollane küsimärk.

“Oo kollane… nagu juust!”, läksid POH´MELL´i silmad suureks, “Nämm nämm!”

“Ahhh, sust pole täna mingit abi”, nentisid teised ning kupatasid ta köögist minema.

Seni vaikselt köögiuksel seisnud McTegija avas külmikuukse ja vaatas sisse. Õlu, sink, kapsas, kodujuust, viinerid… söögiasjad riiulitel nagu ikka aga tema tähelepanu köitis kõige alumisel riiulil taldrikutäis paksu halli suppi milles lusikas püsti sees seisis. Mctegija võttis taldriku külmikust välja ja pani lauale,
“Kes selle supi keetis?” Kõik raputasid pead.

“Härrasmees sina ehk? Sa teed igasuguseid imelikke peeneid toite?”

Härrasmees raputas pead ja osutas köögikapile,
“Ei, mina sain eile kõhu täis nendele kahele kenale melonile seal riiulil komplimente tehes”.

McTegija piidles supitaldrikult väga lähedalt, “Hmmm, see meenutab mulle Simpsonite kuuenda hooaja 12´ndat episoodi, kus Homer leidis kraanikausist elusa uimedega kalapulga ja see juhatas ta Mister Burnsi omanduses oleva tuumajaama jahutusveetoruni, mis salaja suubus Springfieldi jõkke, kus kohalikud lapsed ujumas käisid...”
“Hmmm…. Heureka, ma tean, kus Kapten Lusikas on… lähme!”, ühe hüppega oli McTegija elutoas, teise hüppega oma koduriietest väljas, kolmanda hüppega oma kostüümis ja neljanda hüppega rõdult all.

“Kus?”, hõikasid teised talle ülalt järele ja vaatasid kuidas McTegija oma päevinäinud Passati rooli istus McTegija tõmbas ukse kinni, keris akna alla ja hõikas, “Õismäel! Let´s go, let´s go!!!”  

Jätkub…