Kuue Klubi: OSA 12. Kadunud diivani müsteerium (osa1)

KADUNUD DIIVANI MÜSTEERIUM  

Ühel hommikul oli see oluline asi kadunud. Pultnaine loivas uniste silmadega elutuppa ja istus diivanile... ei, õigemini ta potsatas maha, sest diivanit ei olnud enam! Seda, et diivan kunagi üldse siin kesktuba oli olnud, meenutas vaid heledam rant laudpõrandal, mõned kommipaberid, umbes 56 eurosenti ja pikakoivaline ämblik, kes ilmselt oli ka oma pehme elupaiga kadumise pärast suht upset ning tõmbas järjest närviliselt tagumikust niiti välja.  

Kuna tegus päev ja põnev TV programm olid kohe-kohe algamas aga diivanit pole, siis möirgas pultnaine nagu emalõvi, "Kus diivan on????"   

Esikuuksest pistis pea läbi Härrasmees, kes peegli ees parajasti lipsu sättis, "Vabandage väga aga mina tõesti ei tea... kas ma olen kunagi üldse sellel istunud? Ilmselt mitte, kui te selle üle järele mõtleksite, auväärt madaam De Remote´. Peaksite ehk juba kursis olema faktiga, et härrasmehed seisavad alati teadupärast püsti... nad ei istu kunagi, isegi siis kui WC´s number kahte teeme!"  

Härrasmehe raudne loogika ja väärikas enesekindlus ei andnud Pultnaisele võimalustki vastu vaielda. Siis aga astus haigutades elutuppa aluspükstes Jääpurustaja, "No mis on, mis eile seis jäi? Cramo sai jälle kotti vä?"  

"Mis seis on?" Näe see seis on, diivanit pole! Kus diivan on?", vehkis pultnaine kätega.  

Jääpurustaja kratsis tagumikku, "Kust mina tean, kui ma eile teine poolaeg ära kustusin ja magama läksin, oli diivan veel alles! Spordimehe ausõna, fair play you know!"  

"Olgu", leebus pultnaine ning jätkas, " Aga kus Poh´Mell on, ta on nii ebausaldusväärne tegelane, alati on temaga mingi jama.... äkki viis diivani koos taaraga kokkuostu?"  

Jääpurustaja niheles veidi, "Poh´Mellil on alibi olemas, ta juba eile õhtul, enne poolaja lõppu tuli minu juurde ja täna koos ärkasime ka".  

Justnagu kinnituseks vilksas ukseavast Poh`Melli väsinud nägu ning viipas kohmetult käega.   

"Selge", mõtles Pultnaine, "Poh´Mellil ei saaks diivani kadumisega midagi pistmist olla, see ikkagi nii raske asi ja ta vaeseke jõuaks tõsta ainult veeklaasi ja 500mg paracetamoli".  

"Mina ka ei võtnud", ütles multikaspets MacTegija, kui ta köögist Homer Simpsoni põlles ja soojade võileibade taldrikuga tuppa astus, "Nii hilja õhtul peale sporti multikaid enam ei näidata... ma olin juba kuuest oma toas... nii, et mina olen puhas poiss!"  

"Aga kes siis viimane oli teleka ees ja diivanil?", küsis Pultnaine justkui endamisi... siis aga virgus, "Kuulge, mis saade eile viimane oli?"  

"Mis päev eile oli?","Mis telekas olla võis?", arutasid korterikaaslased omaette ja siis veidi hiljem konstateerisid üheskoos, "No ilmselt hilisõhtul oli mingi õudukas... kui nüüd meenutada, siis kuulsime veidi karjumist, siis rasket tümpsu ja siis nagu keegi lohistaks midagi".  

"Ahaa... õudukas! Muidugi, Kapten Lusikas! Kus ta on!", raksatas Pultnaine ning kõik asusid teda otsima.   

Aga täpselt samamoodi nagu diivan, oli kadunud ka Kapten Lusikas. Köögis nõudesahtlis, tema tavapärasel asemel, kus ta tavaliselt magas koos kahvlite ja nugadega, oli asetatud mustaksvärvitud lambipirn ja millel omakorda pealejoonistatud kollane küsimärk...    

to be continued...