Kuue Klubi: OSA 11. Öörahu 23:00-07:00

Sain eelmine nädal korteriühistult märgukirja, et ma pean lõpetama liiga valjusti teleka ja muusika kuulamise - see segavat alumisi naabreid ja ka teine paraadna ei saa magada.  

Minu vastus sellistele ähvardustele… läksin MMA´sse.  

Täna oli koosolek, kus minu personaalküsimus arutlusele pidi tulema. Astun siis ruumi sisse - oks laiali, draakonipildiga maika seljas. Suurema mulje jätmiseks tegin paar kiiret jalalööki õhku ja siis suundusin kohvilaua juurde, kus mu püstaku pensokad kähku vaikseks jäid.  

Tegin veel kaks jalalööki õhku ja silmates laual tühja kohvitopsi, lõin selle tsahhh… ühe hoobiga lömmi. Vaatasin neile otsa, “Noh, kel kobisemist oli? Kui on midagi öelda, öelge näkku”.  

“Issand!”, ahhetas kõrvalkorteri Maimu.  

Võtsin kaks ekstra küpsist laualt ja purustasin need oma rusikas, “Issand sind siin ei aita… kui läheb hääletuseks muusikavaljuse üle... teate küll… kuidas, onju… capisce?”  

“Mis siin toimub?”, kõlas seljatagant ärritunud hääl. Majajuhatajal oli õnnestunud mu seljataha hiilida. Pingutasin lihaseid ja pöördusin. Seal ta oli. Kurjuse kehastus, antikristus, sarviline kes hakkas väiksemagi paarikuise kommunaalmakse hilinemise tõttu ukse taga pusklema ja närviliselt kella andma.  

Ta ei viitnud aega ja pani kohe hääletusele, et kas korter 36 võib kõvasti muusikat kuulata või ei. Ma ei olnud 100% kindel, kas hääletus ikka läheb täpselt nii, kuidas ma soovisin ja segasin vahele, “Mida me siin hääletame...davai teeme parem üks ühele, kui mina võidan, kuulan muusikat kui kõvasti tahan ja kui sa võidad… panen vabsee vaikseks”.  

Ta hindas mind pilguga ja pani siis paberid käest, “OK”  

Venitasin draakonipildi maika peal sirgemaks ja sülitasin maha, “Muti sa ei tea, millega sa jamad, ma olen nädal aega MMA´s käinud, parem anna kohe heaga alla…”  

Ta vastas, et ta on terve elu aiamaal käinud ja valdab täiuslikult AMS stiili ning võttis toolil olevast käekotist porgandi.  

Ma polnud sellisest võitluskunstist küll kuulnud, “Mis see AMS on?”   “Aiamaastiil”, vastas ta, “Äkki aitab nüüd jutust, lets go!”  

Pensionärid moodustasid meie ümber ringi ja kõlas hõikeid:  
“Anna talle, Linda, anna!”
“Anna talle samamoodi tümpsu näkku nagu tema meile läbi seina annab…”  

Hmmmm...kõik tundus kuidagi organiseeritud ja lausa sedamoodi nagu oleksin ma lõksu sattunud ning mulle vilgataski mälupildis ette uurivad pilgud aknal ja ruudulised vihikud/pastakad kui ma trennikotiga MMA´sse jälle läksin.  

Igaljuhul otsustasin majajuhatajat ennetada ja tegin üllatusliku löögi. Ta põikas kõrvale ja kommenteeris, et see ka mõni kiirus või löök… ta vanas lobudikus kasvuhoone laes sajab klaasi alla ning peab seal tomatitaimede ja langeva klaasi eest pidevalt ära põiklema. Vaatasin. Ta jalgade töö oli tõesti päris päris hea.  

“Lenda nagu muruniiduk, kõpla nagu hull”, kriiskas ta ning viskas mulle peotäie mulda silma. Pimedus, ma ei näinud midagi ja protesteerisin, “Keelatud võte! Keelatud võte!”  

Siis rammis ta mind jõuliselt rindu nagu eestlükatav muruniitja rammib kahenädalapikkust rohtu. Leidsin end põrandalt ja miskit teravat oli mul kõril.   “Või keelatud võte, kas öösel lärmav telekas pole keelatud võte?”  

Muld silmas kipitas juba veidi vähem ning sain piiluda… mu kõri kriipis nõelterav porgand...  

“Annad alla?”  
Noogutasin… mul ei olnud muud võimalust… ma ei talu aedvilju, välja arvatud kartulikrõpsud  

…  

Nüüd istungi toas diivanil, silm sinine, kuulan arvutist hääletult Metallicat ja vaatan telekast hääletult McGyverit ning mõtlen, et mida tema oleks teinud?