Montenegro reisiblogi | Miks on luksusrestoranis pakutav kohv odavam kui Eestis?

Meie päev sai alguse luksuslikust sadamast nimega Porto Montenegro, mis asus Tivati linnas. Kui esialgu lubati meile ka linna ennast näidata, siis selleni me reaalsuses ei jõudnudki. Porto Montenegro ehitati ühe rikka Kanada ärimehe poolt ja väidetavalt peaks see olema veel ilusam kui Euroopa kõige luksuslikum sadam Monacos. Ei oska siinkohal ei vastu vaielda ega nõustuda, sest ma pole viimases käinudki, ent ilus oli seal küll. Sadamas ilutsesid suured ja uhked jahid ning nende kõrval ka väiksemad paadid, igale maitsele midagi.

Selgelt oli mõeldud jõukamate inimeste peale, kes võisid siis valida erinevate luksusbrändide poekeste vahel, kust endale järjekordne asi soetada. Mina ühtegi poodi ei sisenenud, aga jalutasin seal niisama ringi ja tuleb tunnistada, et ilus oli seal tõesti! Mööda kaid kulges ilus promenaad palmipuudega ja kel kõht tühi või janu piinamas, oli võimalik sisse astuda mõnda peenesse restorani või kohvikusse. Viimast tegime ka meie, sest kõigil oli hommikukohv joomata. Miks? Sest meie hotellis pakutav kohv maitses nagu lennukikütus. Ütlen kohe siin vahemärkusena, et me ei saanud üheski hotellis „head“ kohvi. Parimal juhul oli see keskpärane ehk päriselt maitsvat kohvi on lootust pigem siiski väljas saada.

Vaata fotosid galeriist!

Tulles tagasi selle restorani juurde, kus me hetkeks peatusime, tabas meid esimene suurim üllatus. Klassikaline cappucino maksis seal vaid 2,60 eurot! Kui minu mälu mind ei peta, siis Tallinnas mõnes kohviketis vist nii odavalt enam ei saagi. Ka suviste ilmade lemmikjook jääkohv maksis 4 eurot ehk ei midagi katastroofilist. Küll aga olid muud hinnad juba Eesti omadele sarnasedki – klassikaline Calrsbergi õlu maksis näiteks 5 eurot ja klaas valget veini 7 eurot. Siinkohal tekib siis juba küsimus, et kas ma tahan sellist hinda maksta suvalises restoranis Eestis või imekauni vaatega soojas Montenegro sadamas? Eks siinkohal saab igaüks ise otsustada.

Vaata kõiki hindu galeriist!

Rikkad inimesed ja nende veesõidukid ülevaadatud, kärutati meid Perasti linna. Linnake ise on pisike ja tore, ent põhjus, miks meid sinna viidi, peitus hoopis keset vett. Nimelt ehitati sinna kunagi ammu tehislik saar koos kirikuga, mida kutsutakse hellitavalt „Our lady on the rocks“ ehk meie daam kividel. Selle sünnilugu mäletan ma häguselt, ent kunagi olid kaks kalameest läinud mere äärde ja leidnud kaldale uhutuna ühe pühapildi. Võttes seda kui märki kõrgemalt poolt, ehitasid nad selle veepealse saarekese. Sinna on võimalik täna ka paadiga sõita ja seda tegime ka meie.

Paljud meremehed on ajalooliselt käinud seal kirikus ja tänanud kedagi kõrgemat, et ta neid merel olles kaitses ehk kõik, mida seal kirikus näha saab, on sinna toodud kingitusena. Iseenesest oli seal kaunis ja vaated muidugi lummavad, aga seda kirikut kui sellist ma soovitada ei oska. Ilmselt pole see ka lihtsalt minu tassike teed.

Justkui tellituna algas totaalne padusadu just siis, kui me tagasi paati istusime ja kaldale uhasime, mis tuletas hästi meelde, kuivõrd muutlik võib olla ilm mägede vahel. Välgutas ja müristas nagu homset poleks, nii et ajakirjanikud varjusid restorani. Ma poleks sellest ilmast tohutult heitunud olnudki, ent teades, mis meid järgmisena ees ootas, puges pettumus hinge küll.

Vaata fotosid galeriist!

Nimelt oli peale Perasti linna sõit ajaloolisesse Kotori, mida reklaamiti mulle kui tohutult võluv ning lummavat kassideparadiisi. Väidetavalt pidi Kotori vanalinn olema täis erinevaid kiisusid ja mina kui tohutu kassiinimene olin äärmiselt elevil, ent mida kassid kõige rohkem vihkavad? Vett. Ja seda tuli nagu oavarrest. Paterdasime läbi saju vanalinna ja istusime maha lõunat sööma, lootes, et ehk ikka õnnestub ka ilma totaalselt märjaks saamata seal ringi uudistada. Nagu ma ennist mainisin, siis ilm mägede vahel võib olla üsna muutlik ehk meie õnneks sai see torm siiski läbi, ent jahe oli ikka ja kassid olid kadunud. Olin siiralt nördinud, et see ainus „halb ilm“ terve reisi jooksul meid just siis tabas.

Rääkides Kotorist endast, siis sinna soovitan ma kindlasti kõigil minna! Vaatamata halvale ilmale, oli seal siiski väga ilus ja tore ringi jalutada. Palju kitsaid ja erinevaid poekesi täis tänavaid ning õnneks ma paari kassi siiski nägin, ent see polnud loomulikult võrreldav sellega, mis seal igapäevaselt on. Siinkohal soovitus: kui te plaanite Kotori vanalinna külastada, siis valige selleks päev, kui paistab päike! Ühtlasi varuge aega, sest linna pääseb vaid mööda ühte teed ja reeglina on see totaalselt umbes. Nii jäi meie Kotori külastus pigem vesiseks, ent võtsin seda kui märki, et ju ma siis pean siia lihtsalt tagasi tulema!

Vaata fotosid galeriist!

Ajakirjaniku lennutas Montenegrosse reisifirma JoinUp.