Lahedat lugemist

Praegu tundub mulle loomulik vabandada, selle asemel, et eeskõndijale kandadele astuda ja omaette poriseda, kuid alljärgnev mitme aasta tagune juhtum kinnitab, et vabandamine ei ole minu jaoks alati nii iseenesestmõistetav olnud. Sõitsin ühel õhtupoolikul trammis koju, kui tramm järsku pidurdas ja seetõttu müksasin kergelt üht väikest tüdrukut. Kuna tramm oli puupüsti rahvast täis ja mulle tundus, et kõik müksasid kedagi, siis ei teinud ma sellest juhtumist välja ja sõitsin rahulikult edasi. See aga ei kehtinud väikese tüdruku kohta, kes järsku kõva häälega oma ema poole pöördus: „Emme, aga miks see naine ei vabandanud, kui ta mind müksas?“. Tundsin, kuidas mu […]