ARVAMUS | Taavi Libe võimupöördest: kas Tallinna "uute luudade" uljus jääb püsima?

6706 päeva läks 2005. aasta novembri keskpaigast, kui 27-aastane Jüri Ratas taasiseseisvumisjärgse perioodi noorima Tallinna linnapeana ametisse astus kuni 26. märtsi hommikuni, kui Tallinna linnavolikogu 41 liiget Mihhail Kõlvartile umbusaldust avaldas. Kuigi Keskerakond polnud nende 18 ja poole aasta jooksul pidevalt ainuvõimul, oli partei igas pealinna koalitsioonis veenev dominant ja suunanäitaja.

Kõigepealt sellest, mis on lõppenud. Viimaste aastate jooksul on korduvalt erinevate Keskerakondliku linnavõimu sümbolite hääbumist nimetatud Edgar Savisaare ajastu viimaseks reliktiks. Olgu selleks siis mingil hetkel eakate telelegendide pansionaadiks muutunud Tallinna Televisioon või Nõukogude aegsest riigimajanduse nostalgiast kantud Tallinna linnapood.

Tegelikult on Keskerakondlik linnavõim tervikuna Savisaare viimane relikt. Mis sellest, et tunamullu meie seast lahkunud poliitkorüfee jõudis oma karjääri loojangul ise vähemalt näiliselt selle linnavõimu vastugi võidelda, kui kandideeris Keskerakonna võimupöörde järel 2017. aasta kohalikel valimistel omanimelise valimisliidu ridades ning pääses isegi volikogusse.

Vaatamata Savisaare taandumisele (või taandamisele) on selge, et suurem osa Tallinnas toiminud juhtimisstruktuurist ning võimul püsimise kultuurist on Savisaare käekirjaga kehtinud kõik need ligemale 19 aastat. Kuigi tõsi on seegi, et Eesti poliitreklaami kullafondi kuuluvatele kaasustele, alustades K-kohukesest ja lõpetades viiekorruselise Ülemiste vanakese kujuga, Savisaare järeltulijad võrdväärselt vastata ei suutnud või ei soovinud.

Tõenäoliselt on lõpukorral ka Keskerakonna viimanegi staatus eestlastest valijate seas. Mihhail Kõlvarti valimine Keskerakonna juhiks tõi kaasa sellise tipp-poliitikutest koosnenud pereheitmise, mille sarnast lähiminevikust ette ei tule. Vaatamata sellele, et Keskerakonnas endaski on väiksemas mahus pereheitmisi regulaarselt ette tulnud, mille tulemusena on teised erakonnad saanud enda ridadesse isegi tulevasi erakonna esimehi.

Riigikogus selgelt opositsiooni surutud Keskerakonna jaoks oli all-linna võim üks viimaseid märkimisväärseid võimalusi üleriigiliselt reaalsete tegudega pildil püsida, sest paratamatult kajastatakse Tallinna plaane ja tegevusi kordades rohkem kui mistahes teise kohaliku omavalitsuse omi.

Aga mis seisab Tallinnas linnavõimu vahetusega seoses ees? Esiteks tuleb arvestada tibatillukese võimalusega, et uued koalitsioonikõnelused jooksevad totaalselt liiva ning kõige pikema kõrre tõmbab tekkivast segadusest Keskerakond koos mõne järjekordse pisipartneriga. Tõsi, selle juhtumise tõenäosus on erakordselt madal, sest vaevalt tahaks ükski erakond ajaloolise saavutuse lihtsalt maha mängida.

Aga siiski! Esiteks tuleb meenutada, et uues võimalikus võimuliidus on isegi ebamugavalt suure osapoolte arvu puhul tulevase opositsiooni vastu õhkõrn jõuvahekord, mis võib ühe-kahe volikogu liikme “ärarääkimise” puhul pea peale pöörduda. Ja teiseks on tulevased partnerid koalitsioonikõneluste alguses küllaltki erinevatel stardipositsioonidel.

Juba pikemat aega Tallinna linnavõimu kukutamist oma südameasjaks pidanud reformierakondlane Pärtel-Peeter Pere on lubanud linnajuhtimise revisjoni ja üpris radikaalseid muutusi. Ei maksa aga unustada, et näiteks Sotsiaaldemokraadid on alates 2021. aasta sügisest linnavõimu juures oma väikest revisjoni teinud ning tõenäoliselt välja selgitanud need müürid, mille purustamine on lihtsam ja need, mille peale kuvalda ei hakka.

Ka TV3 uudised uurisid Kõlvarti umbusaldamise järel esimeste asjadena põhjalikumalt seda, mis saab edasi linnameediast ning tasuta ühistranspordist. Aga vaikselt tekkinud omapäraseid hüvesid on ju veel! Näiteks Tallinna pensionäride niinimetatud sünnipäevatoetus, mis tähendab ühekordset 200 euro suurust toetust sünnipäevakuule eelneval kuul.

Järgmiste kohalike valimisteni on kahetsusväärselt vähe aega ning olen pisut skeptiline, kas uue koalitsiooni liikmed esimese uljuse lahtumise järel on valmis harakiri sooritama ning potentsiaalseid valijaid millestki reaalsest ilma jätma. Kurb õppetund pärineb ju nendest samadest 2005. aasta kohalikest valimistest, millele eelnenud aastal suutsid konkurendid Edgar Savisaare linnapea kohalt kukutada, kuid aasta võimul päädis sellega, et opositsioonis istunud Keskerakond kogus ligemale pooled tallinlaste hääled ning alustas teisipäeva varahommikuni kestnud hegemooniat. Aga vahest on minu skepsis asjatu ning uute luudade uljus püsib!