Reklaam sulgub sekundi pärast

Olav Osolin „Uue Laulu“ finaalist: publik sõidab teerulliga žürii lemmikutest üle!

Olav Osolin saates
Olav Osolin saates "Uus Laul" — FOTO: TV3

Eilse õhtuga sai otsad kokku tõmmatud suursaatel „Uus Laul“, mis kaheksa pühapäeva õhtut TV3s meie meeli lahutas. Küsisime žürii liikmelt Olav Osolinilt tema mõtteid ja kokkuvõtet seoses suursaate lõpuga.

Kuidas võtaksid kogu „Uue Laulu“ saate kokku?
„Uue Laulu“ suurim eripära oli see, et osaleda võisid vaid eestikeelsed laulud muusikažanrist sõltumata. See tekitas väga kirju osalejate rivi, kus rock ja pop võistlesid kõrvu räpi, folgi, jazzi, kantri ja isegi koorilauluga. Sellest virr-varrist eelistas žürii järjekindlalt muusika poolest originaalsemat ja põnevamat helikeelt ning rahvas lihtsakoelisemaid laule.

Kui tavaliselt pannakse lauluvõistlustel eelvoorudes žürii ja publiku hääled kokku, mis lihvib äärmused maha ja saadab finaali keskmised poplood, siis nüüd saatsid nii žürii kui ka publik otse finaali oma soosikud, mistõttu kukkus finaalkontsert välja nagu Tootsi peenar, kus iga laul oli erinevat stiili. Kuna finaalis anti võidu võti televaataja kätte, siis võis eeldada, et publik sõidab teerulliga žürii lemmikutest üle. Seepärast olin ma juba enne finaali potentsiaalsete võitjate osas enam-vähem kindel. 

Kuidas hindaksid finaalis kõlanud lugusid? 
Minu maitse jaoks kõlasid finaalis mitu head laulu: Marianne Leiburi imeilus ballaad „Kohtumisrajad“, Anet Vaikmaa hoogne rockilik pop-hitt „Viimane tants“, Laura mõnusa gruuviga „Lilled jäävadki sulle“, Laikrete ilusa meloodiaga „Ära uinu enne“, Pološywa maagiline „Siiapoole“ ja Valter Soosalu nutikas meeskoorilaul. Merlyn Uusküla diskotümakas oli küll stiilipuhas, kuid minu maitse jaoks liiga traditsiooniline ja Männistete laul meenutas mulle vanu häid lõkkelaule, mis pole just minu maitse, kuid rahvale sellised lood reeglina meeldivad, eriti kui saab neid lauldes veel üksteisel kätest kinni hoida.

Kas sinu arvates rikastas mõni lugu Eesti muusikamaastiku?
Ma usun, et Valter Soosalu kirjutatud „Kel kuube ei ole“ kuuleme me kindlasti mõnel üldlaulupeol ning Marianne Leiburi lugu „Kohtumisrajad“ hakkavad noored vokalistid esitama erinevatel konkurssidel, kui suure ballaadi standardit. Pološywa „Siiapoole“ on aga sedasorti uunikum, et sellise muusikaga võib äkki isegi rahvusvahelisel tasemel läbi lüüa, kui leida õige nišš.

Unustada ei tohi ka seda, et mitmed head laulud jäid pidama eelvoorudesse. Näiteks Lonitseera „Pole tahtmist“ ja ansambli Muster „Suurlinna sära“ olid kindlasti finaaliväärilised laulud, kuid paraku ei mahtunud need napilt žürii valikusse ning laia publiku maitse jaoks olid need liiga omanäolised ja nutikad.

„Uue Laulu“ saate võitsid Merit ja Märten Männiste. „Uue laulu“ finaalis olid kohtunikeks Koit Toome, Maarja-Liis Ilus, Olav Osolin, Anne Veski ja EAÜ esindaja Ewert Sundja.

Vaata uuesti ka Meriti ja Märteni lugu "Kurjad on ajad"!

Näita 5 kommentaari

Olavi kommentaarid on kummalised. Laule kirjutataksegi ju rahvale, mitte žüriile. See et nende arvamused ei ühti, on normaalne. Seda enam, et žüriiliikmed eelistasid igavaid ja 80-90ndate stiilis laule.
Žürii ei ole mingi kõrgemal seisev organ, kes teab täpselt, mis rahvale peab meeldima.

Vasta

Noo-muidugi noortele meeldib nii-nimetatud vaiba kloppimise stiil!

Vasta

Žüriiliikmed võiks järgmine kord välja vahetada, nende kommentaarid olid tendentslikud ja ebakohased.

Vasta

Eriti Osolin…

Vasta

Nüüd siis ka ettekirjutused, mida kuulata,mida vaadata. Reform……

Vasta