Nukker lugu: Estonia katastroofis oma kasuvanemad kaotanud naine võitleb üksindusega

Sotsiaalmeedia ajastul on meil kõigil küll tuhandeid sõpru, aga üha vähem tõeliselt lähedasi inimesi. Ka oma perekonnas ja inimeste keskel tunneme end üha sagedamini täiesti üksi. Kuidas võidelda piinava üksindusega? 

“Kui me tunneme nii suurt üksindustunnet, kardame lähedust ja tahame selle eest põgeneda, siis peame iseendale otsa vaatama ja küsima, mis on see, mida ma iseendas kardan ja ei suuda vastu võtta? Mis on see varjukülg, mis takistab mind üksi olemast?”

44-aastast Helinit Viljandist on eluaeg painanud sügav üksindustune. “Juba lapsena ma läksin oma tuppa, panin ukse kinni ja lihtsalt nutsin”, on tema sagedaseim mälestus lapsepõlvest. Tal on ka iga põhjus ennast üksildasena tundmiseks, sest teda on elus rohkem hüljatud kui üks keskmine inimene suudab ette kujutada. 

Kuna ta kasvas alkohoolikutest vanemate lapsena, võeti tema emalt-isalt vanemlikud õigused ning 11-kuune Helin paigutati elama lastekodusse. Kogu kasvamise aja ei öeldud talle kordagi, kas tema vanemad on isegi elus või mitte. 

Kui Eesti iseseisvus, hakkas siin käima palju heategevust tegevaid inimesi. Üks Rootsi usklik paar aitas majanduslikult lastekodu, kus Helin kasvas. Helin hakkas paarile meeldima ning nad otsustasid tüdruku lapsendada. Ent järgmise traagilise löögina oli saatusel varuks jätta Helin ka teist korda ilma vanemateta. Rootsi paar oli sellel saatuslikul laeval Läänemere tormises septembriöös 1994. Neiu sulgus üha rohkem endasse. 

“Päritolu lastekodust saab enda jaoks ressursina tööle panna. Lastekodulapsed kasvavad üldjuhul väga tugevaks ja saavad elu olukordadega paremini hakkama kui nad suudavad sellega nõustuda, kust nad on tulnud,” on Ants lootusrikas.  

Vaata Helini lugu videost!

"Uus algus Ants Rootslasega" on TV3s täna kell 21.35!

• Sisuturundus

Mis on kaalul, kui oled ülekaaluline?

• Me armastame Eestit

Suur “Me armastame Eestit” mäng – vasta ja võida auhindu!