TV3 uudised: kuulus võidusõit tõi Tallinna lauluväljaku pilgeni rahvast täis 

350 meetri pikkune rada viis võistlejad Lauluväljaku nõlvalt laulukaare ette. Mootorita masinad pidid koguma hoo mäest alla veeredes ning seejärel läbima rajal olevad kurvid, hüpped ja muud takistused. Vahepeal tuli sõita ka läbi seebivahtu täis autopesula.

Korraldajate jaoks oli üks suurimaid küsimusi see, kas kõik fantaasiarikkad masinad ka rajale jõuavad ja seal vastu peavad. Red Bull Soapbox Race Eesti kommunikatsioonipartner Raiko Ausmees tunnistas, et esialgu oli põhjust ka veidi karta, kuidas mõned konstruktsioonid sõidule vastu peavad. „Esimene hirm oli ikkagi see, kas need autod üldse sõidavad ja kuidas nad vastu peavad. Aga siin on näha olnud igasuguseid väga ägedaid masinaid, alates Barbie helikopterist kuni täiesti uskumatute lahendusteni,“ rääkis Ausmees.

Võistlusel ei olnud siiski kõige olulisem ainult see, kes kõige kiiremini finišisse jõuab. Kohtunikud hindasid ka masina disaini ja loovust ning seda, millise show' suudab meeskond enne starti ja sõidu ajal publikule pakkuda.

Rallisõitja ja kohtunik Urmo Aava sõnul oli juba rajale ehitatud trass ise omaette väljakutse. „Kogu see trass on ülivinge. Seal on nii palju erinevaid elemente ja samal ajal pead sa suutma tervelt alla tulla,“ ütles Aava.

Ka laulja ja kohtunik Eleryn Tiit leidis, et hea tulemus ei sünni ainult kiirusest. „Ma arvan, et üks hea liug ja korralik sõit annab kindlasti palju juurde, aga täna on siin väga palju muud ka,“ sõnas Tiit.

Kohtunik Kristel Aaslaid rõhutas, et hindamisel vaadatakse kogu meeskonna etteastet tervikuna. „Mida te hindama hakkame? Me hindamegi tervikut – autot, selle välimust, loovust ja seda, mida võistkond suudab publikule näidata,“ selgitas Aaslaid.

Ja fantaasiast tõesti puudust ei olnud. Rajale jõudsid väga erineva väljanägemisega masinad ning mõne puhul oli raske isegi uskuda, et tegemist on sõidukiga, millega peaks mäest alla kihutama. Võistkonnad olid oma ideid terve suve ehitanud ja nüüd tuli lõpuks näidata, kas paberile joonistatud mõte ka päriselt ratastel liigub.

Ühe võistkonna jaoks oli ülesanne algusest peale selge – lisaks sõidule tuli pakkuda ka publikule midagi meeldejäävat. Dmitri sõnul oli nende põhiülesanne ehitada selline masin ja etteaste, mis suudaks rahvast kaasa tõmmata. „Põhiülesanded olid meil see, et teha korralik auto ja pakkuda publikule seda, mida nad ootavad,“ rääkis ta.

Teine võistleja Oliver meenutas, et enne päris starti tuli masinaga ka testirada läbida. See oli vajalik selleks, et aru saada, kuidas ise ehitatud sõiduk tegelikult käitub. „Tere, tahaks uurida, kuidas see masin siin rajal käitub ja mida me peaksime enne päris sõitu veel muutma,“ kirjeldas Oliver oma ettevalmistust.

Võistkond Sammalhabe oli samuti pidanud masina nimel kõvasti vaeva nägema. Nende sõnul ei piisanud ainult sellest, et auto valmis ehitada – enne võistlust tuli ka harjutada, sest mäest alla veeremine ei pruugi sugugi nii lihtne olla, nagu kõrvalt paistab. „Tegelikult oli päris palju tööd ja me oleme kõvasti trenni teinud, et täna siin rajal hakkama saada,“ rääkis Sammalhabe.

Kõige põnevam hetk saabus loomulikult siis, kui masinad ükshaaval mäenõlvalt alla lasti. Mõni pidas rajale vastu paremini, mõni halvemini ning mõne masina jaoks lõppes sõit enne, kui meeskond seda ilmselt ise oleks soovinud. Just sellised äpardused on aga seebikarbiautode võidusõidu loomulik osa – kunagi ei tea täpselt, kuidas omal jõul ehitatud masin kurvi, hüppe või takistuse üle elab.

Korraldaja Raiko Ausmehe sõnul ongi üks kogu ettevõtmise võlu selles, et Eestis sai nüüd lõpuks näha võistlust, mida mujal maailmas on korraldatud juba aastaid. „Üliäge on see, et lõpuks on see võistlus ka Eestis olemas ja nüüd saab öelda, et Red Bull Soapbox Race eksisteerib ka Eestis,“ ütles Ausmees.

Päeva lõpuks selgus ka esimene Eesti Red Bull Soapbox Race'i võitja. Võistluse pani kinni tiim Üksi, Kaksi, Kolme – Sauna!, kes suutis ühendada kiire sõidu, toimiva masina ja meeldejääva etteaste.

Nii sai esimesest Eestis toimunud seebikarbiautode võidusõidust päev, kus kiirus oli ainult üks osa võistlusest. Sama tähtis oli see, kui pöörase idee suutsid meeskonnad päriselt liikuvaks masinaks ehitada – ja kas see masin ka pärast 350 meetrit, kurve, hüppeid ja seebivahtu veel ratastel püsis.