Hullumeelne või geniaalne? Ettevõtja plaanib ehitada trammidesse kahekohalisi sviite

Mees, kes on õppinud Tallinna Ülikoolis sotsiaaltööd ning elanud nädalaid kodututega tänaval, avas Siidrifarmi ja näitab eeskuju, kuidas unistuste elluviimiseks piisab ettevõtlikkusest ja usust iseendasse. Selleks ei pea elama suuremas linnas, sest ka väikeses kohas on kõik võimalik. Aivar Kuusk räägib oma ambitsioonidest ja ka sellest, kuidas saab mull siidri sisse.

Kunagi Soome sotsiaalmajas Somaalia põgenikega töötanud Aivar Kuusk tunneb heameelt ja ütleb, et on enda lapsepõlve radadel tagasi. Hoone, kus ta intervjuud annab, oli kunagi laut ning mees on seal töötanud karjapoisina alates kaheksandast eluaastast. „Minu vanavanaisa ehitas kunagi sama lauda kõrvale talu, kus kõik minu juured ja minu lugu alguse sai. Kümme aastat tagasi kolisin Tallinnast maale siiasamasse Siidrifarmi kõrvale, kus on minu vanavanaisa talu ja mis on meie kodu, kus me siis [elukaaslase] Mariaga ja meie koeraga elame. Kui ma kolisin nüüd maale tagasi, siis ma sain aru, et sellest vanast hoonest, millega mul on nii tugev side läbi lapsepõlve, et ma tahan seal midagi luua,” ütleb Aivar Kuusk ja lisab, et hoone ise ehitati aastal 1952. ja tehti kanalaks, pärast kanalat oli see hoopis sigala ning pärast seda pullilaut, kus mees ise kümme aastat töötas.

Aivar Kuusk ostis selle hoone 2016. aastal kohalikult farmerilt. Algul ta eeldas, et kui katus on peal ja aknad ees, siis natukene värvikest ja klambripüstolist paar pauku ja kõik hakkabki juhtuma. Ei hakanud. Tegelikult oli hoone väga halvas seisukorras ning sellest vanast hoonest jäi ainult kaks rida vana seina alles. „Hoone investeering oli pisut üle miljoni, ei ole sentigi euroraha. Pool on mu enda investeering ja pool oli toonane Nordea Pank, kes uskus noore mehe unistusse ja tuli meile appi. Nüüd, kus ma sain Siidifarmi valmis, ma tunnen, et mul on vaja järgmist maamärki. Järgmine maamärk tuleb üle tee, ma teen siia uue hoone. Siidifarmi küün, pool hoonest joogitootmise laiendus ja teine pool minu 27 nõukogude autotööstuse isendit, mis moodustavad väga toreda kollektsioon. Ma tahaks kõik enda autod siia kokku tuua. Ja siis on kolmas plaan, kui ma selle hoone saan valmis: ma ripsutan praegu mõtet teha majutust trammidesse. Mul on idee osta Tallinna linnatranspordilt kümme trammi ja teha trammidesse majutusi. Igasse trammi tuleb neli kahekohalist sviiti ja tuleb Siidifarmi trammipark, et seal on veel selline ilus unistus, aga see on teostatav.”

Aivari elukaaslane Maria Martin on turundustaustaga, nii et mehe pöörased unistused teda rivist välja ei löö. „Ma saan aru, et tegelikult on võimalik korda saata kõik ideed, mis pähe tulevad ja Aivar kõrvalt ma olen nüüd õppinud ja aru saanud, et seda veel rohkem kõige hullumeelsemad ideed, neid kõike saab teostuda.”

Reporter uuris, et kas naisele turundajana tundub hullumeelne idee trammipargi loomisest ja sinna majutuse ehitamisest ning kas see võiks müüa. „Kindlasti müüks, aga ma olen ka natuke Exceli inimene teiselt poolt, et mind natukene hirmutab see idee just numbrite poole pealt, aga ideena on see muidugi fantastiline. Et kui vähegi saame, teeme ära.”

Veel on Aivari suureks hobiks kollektsioneerida Nõukogude Liidu autotööstuse isendeid ja tänaseks on tema kollektsioonis 27 masinat. Teine suur armastus on käsitöösiidri tootmine, mille nippe mees ka „TV3 uudistele” näitas.

„Šampanja meetod käib niimoodi, et kõigepealt me teeme õunamahla ja õunamahlal on esimene kääritus kahes suures tankis. Siin on meil kaks 5000 liitrist tanki. Esimene kääritus pool aastat on siis tankides, kus pärm hakkab sööma õunamahlas olevat suhkrut ja nüüd poole aasta pärast on valmis toorsiider. Ehk siis pärm sööb õunamahlas olevat suhkrut ja vastu annab alkoholi. Poole aasta pärast on valmis nõndanimetatud toorsiider, kus ei ole sees mulli, aga on sees alkohol," kirjeldab Aivar Kuusk.

Sellele järgneb aga küsimus, et kuidas saab siidri sisse mull? „Selleks me pumpame toorsiidri ümber šampanja pudelitesse ja lisame igasse pudelisse liitri kohta 25 grammi suhkrut ja paneme talle peale kroonkorgi ja kroonkorgi all hakkab siis järgmine kääritus. Järgmised pool aastat küpseb joogi sisse mull ehk siis süsihappegaas tekib looduslikul moel. Nüüd on aasta möödas ja põhimõtteliselt on jook valmis. Ainukene jama on selles, et sellesse jooki jääb teise käärituse pärmist järgi selline pärmisade või pärmitolm. Kui ma näitan vastu valgust, siis pärm on siin kõik ilusasti pudelikorgist. Selleks tuleb nüüd see pärm kätte saada. Ümberkorkimine käib niimoodi, et pudelid lähevad tagurpidi ja nii nagu šampanja puhul, me keerutame igat pudelit umbes nädal kuni kaks, veerand pööret päevas, nii et see sade vajuks kõik siia korgi sisse ja siis on pudeli valmis ümberkorkimiseks. Selleks me võtame ilusasti pudeleid, kus on pärm korgi sees ja kasutame sedasama seadet, mille nimi on kaela külmutusagregaat, kus on külmaine sees, -28 kraadi, ja me jäätame ära selle pudeli otsa, nii et kogu see sade jääb jääkorgi külge kinni. Siia tekib nagu pisikene jääpulk. Järgmises etapis läheb maha see pudelikork koos jääga ja järgmine etapp on siin, kus me paneme talle peale sellise spetsiaalse šampanjapudeli korgi, mis on korgipuust. Viimane etapp on siin, see masin paneb talle peale traadi ja siis on põhimõtteliselt jook valmis,” kirjeldab mees.

Vaata lähemalt päises olevast videost. Lisainfot TV3 uudiste kohta saab SIIT.