Surmalähedase kogemuse üle elanud mees: sain kogu oma elu pikalt ja detailselt kõrvalt vaadata

“Stuudio” saates käis külas surmauurija ning ka ise surmalähedase kogemuse üle elanud Karl Käsnapuu. Ta ütleb, et selline kogemus mõjub kõige erilisemalt neile, kes on olnud täiesti ratsionaalsed ega pole mitte kunagi varem sellistest asjadest mõelnud.

Karl Käsnapuu on võtnud ülesandeks uurida surma ja surmaeelseid kogemusi ning kogunud selleks kokku erinevate inimeste lood ja kogemused. Mismoodi selline uurimine käib, kus kohast ta need lood ja kogemused kätte saab?

„Üle kümne aasta olen teemale tähelepanu pööranud, kuna endal oli juhtum lähedal ja siis saingi rohkem välismaalt kogemusi lugeda. Eestist ei teadnud, mõnede tuttavate või ülikooli kaudu tuli üks-kaks lugu. Aga siis ühel aastal olid mõned meediakanalid nõus panema minu uurija aadressi ekraanile ja ma sain väga palju kirju. Neid tuli ikka nii palju, et mul läks päris raskeks see töö. Olen siiani 100-150 lugu kogunud. Inimesed ise pöörduvad.“

Karli huvi mõjutab suuresti ka isiklik kogemus. Ta kukkus Indias olles sirge seljaga selili ning kuklaga vastu teravat betoonäärt. “Olin algul kehaga maas, väike vereloik peal. Õnneks oli üks fotograafist sõber kõrval, kes oli just õppinud viimasel aastal esmaabi ja tõi teadvusele. Kui ma sealt teadvusele tulin, siis ma tulin tohutust keskusest, suurest kohast, see läks kõik mul meelest ära. Tundsin sõbra näo ära ja siis uuesti hakkas ükshaaval mälu ära kaduma. Pika aja peale on päris mitu osa, mis on klassikalises surmalähedases kogemuses. Ma jälgisin keha kõrvalt ruumi, läbi seinte. Kadus kogu inimmaailm meelest, aga olin teadval olemas. Ma ei osanud siis sellele nime anda, et see on surmalähedane kogemus. Ma sain hästi pikalt rahulikult vaadata oma elu, kogu olnud elu järgi, ükskõik mis nurka, olin detailselt nurgas ja vaatasin mis toimus lapseni välja. See oli päris huvitav.”

Mis on peamised mustrid surmalähedaste kogemuste lugudel, mida Karl on teistelt inimestelt kokku kogunud? Kas on nii, et inimene vaatab ennast kusagilt ülevalt ja mõtleb, et kas läheb tagasi või ei lähe? „Seda on kõige rohkem tõesti ja see on hästi huvitav, et ükskõik kui ratsionaalne inimene, kes pole elu sees otsinud midagi sellist ebatavalist, kui ta järsku ühel hetkel näeb ennast kõrvalt. Algul lihtsalt vaatab ruumi ja mõne hetke pärast võib aru saada, et minu lamav keha on kas vigastatud või haiglas. Ja väga paljud räägivad, et sellest on ükskõik ja see on okei. Seda suurt kiindumust, mis meil siin elus keha vastu on – et peame nägema head välja, tublid ja terved – sellest on ükskõik. Inimene tunneb, teadvus on eemal, nii hea olla ja polegi vaja seda keha.“

Kas sellisest kogemusest tagasitulek mõjutab kuidagi inimeste elu, et nad näiteks joomise ja suitsetamise maha jätavad? „Sageli täpselt jah. Kui joomine ei tee sulle kahju, siis see pole suur trauma, keeld ega käsk, mis tuleb, aga inimesed jätavad enesekahjustamise ja teiste kahjustamise ja ei taha vastikult käituda. See pole karm reeglistik, aga sa hakkad oma eluga midagi maailmale anda, mitte ei oota, kuidas saaksime midagi. Me kõik teame, et me sureme, ükskõik kui vähe me sellele mõtleme, üldteada asi. Siis sa saad aru, et sul on siin mingi ajutine aeg antud, et sellega võiks midagi kihvti teha, võiks panustada.“

Samuti ütles Karl Käsnapuu, et esimestel aastatel pärast seda juhtumit pole inimestel oma kogemust üldse väga lihtne jagada, sest, see on nende jaoks nii suur ja eriline asi. “Eriti kui sa oled ratsionaalne inimene, see lööb pahviks, sul on imelik seda inimestega jagada, samal ajal sa tunned täitsa uutmoodi.”

Vaata lähemalt päises olevast videost! “Stuudio” kohta saab lisainfot SIIT.