Laulja Marten Kuningas avameelselt isadusest: see on üks kestev kannatlikkuse õppetund!

2009. aastal „Eesti otsib superstaari“ kolmandal hooajal kolmanda koha saavutanud popmuusik ja laulja Marten Kuningas rääkis intervjuus TV3 portaalile oma loomingulistest tegemistest ja ambitsioonidest, meenutas staarisaadet ning jagas mõtteid selle kohta, miks otsustas perega pealinnaelu seljataha jätta ja millist rolli koos lastega kasvamine tema elus laiemalt mängib.

Marten tunnistab, et seisab artisti ja loomeinimesena hetkel silmitsi olukorraga, mil ühel ajal on väga palju valikuid laual ning mitmed ideed on alles teostamisel. Võimalusi on erinevaid, kuid kõik on südamelähedased. „Iga asi tuleb omal ajal,“ ütleb ta, kuid ei tegele lihtsalt ootamise ja mõtete veeretamisega, vaid valmistub samal ajal ka esinemisteks ansambliga Miljardid.

Kuigi tiitleid ja oskusi on Martenil rohkem kui vaid laulmisega seonduv, toob ta karjääriga seotud tegevuste kõrval esile enda rolli pereinimesena ning ütleb, et üritab leida ka enda kodusemat mina.

Marten, kuidas sul viimasel ajal läinud on?

Tänan küsimast, vaheldusrikkalt! Vaheldusrikkus tähendab seda, et lastega koos kasvamine on alati vaheldusrikas ja üllatusi täis. Mul on kuue- ja kohe nelja-aastane poeg ning nendega on elu väga huvitav. See on üks kestev kannatlikkuse õppetund.

Kas tunned, et pere ja lastega koos kasvamine inspireerib ka teisi loomingulisi tegevusi ning annab uusi ideid?

Jah, see sunnib leidma praod selles ajas ja võib-olla rohkem koondama ja teistmoodi kasutama enda oskusi, võrreldes varasemaga, kui ei olnud lapsi ja peret.

Pere inspireerib mind välja tulema meelelaadist, nagu oleks „loominguline tegevus“ mingi asi iseeneses. Pere ongi loominguline tegevus. Arendav loominguline tegevus.

Oled öelnud, et jõudsid muusikani suuresti läbi oma venna.

Jaa, mul on kuus aastat vanem vend, kelle kaudu õppisin muusikat kuulama. Ta on kirglik melomaan ja lugude kirjutaja ning tema kõrval kasvades oli see mulle loomulik asi, mida teha. Võtsin lihtsalt kõik üle, mida vend kuulas ning tasapisi kujunes isiklik maitse.

Kui vend sai 20, kingiti talle akustiline kitarr, aga ta ei haakinud sellega, jäi klaverile truuks. Nii jõudis kitarr minu kätte ning algas põnev retk lugudekirjutamise maailmas.

Meenuta enda osalemist superstaarisaates 2009. aastal, kus saavutasid kolmanda koha. Milliste mõtete ja ambitsioonidega saatesse osalema läksid?

Varasemaid hooaegu jälgides tekkis mõte, et saates on ideaalsed tingimused laulda lugusid, mis mind sütitavad. Bänd õpib lood ära – muudkui tulista! Ühtlasi tundsin, et ilmselt sooritan „paremini“ kui enamik osavõtjaid. Kui teekond oli juba ette võetud, sai ambitsiooniks peaauhind 100 000 krooni. Nii et teatud mõttes kannustas edevus ja ahnus. Protsessi arenedes läks tähelepanu pigem koostööle saate tiimiga ja partneritega, sest asja eesmärk oli siiski toota meelalahutust meediatarbijale.

Mis sind saates osalemises kõige rohkem üllatas ja mis õpetas?

(Mõttepaus). Üllatas võib-olla see, et muusikat ja musitseerimist oli mingis mõttes vähem, kui ma arvasin. Tõsieluseriaali tootmine oli olulisem. Mul oli idealistlik ettekujutus, et seal on bänd, kellega saab kõvasti mängida. Aga tegelikult – ma ei tea kuidas nüüd on – oli toona ühe loo peale 1,5-2 minutit eetriaega, ei esitatud täit lugu.

Õpetas võib-olla koostööd inimestega. Huvitav oli näha, kui palju erinevaid inimesi oli saate tegemisse kaasatud. Graafik oli väga tihe, kogu see meedia pool: intervjuud, raadiosaated, klippide salvestamised. Ilmselt aitas ka äsjane ülikoolist tulek ja ajakirjanduse õppimine, ma sain seda hästi intervjuudes ja koostöö mõttes rakendada. Toona tegi meiega saate poole pealt intervjuusid toimetaja Kaidi Klein, kellega oli meil ladus ja nauditav koostöö.

Mis sind enda arvates teistest superstaarisaate osalejatest kõige paremini eristas?

Minus oli kaua aega tähelepanu nõudnud keegi, kes tahtis maailmale näidata, milleks ta tegelikult suuteline on. Seda toetas asjaolu, et olin äsja lõpetanud ülikooli, mis tegi mind julgemaks, pea oli lahti. Minust oli tegelikult hulganisti paremaid lauljaid, aga just see valu leida oma situatsioonile lahendus eristas mind teistest.

Kohtunik Rein Rannap väljendas saate lõpupoole heameelt selle üle, kuidas sa saates vastu pidasid. Ta viitas sellele, et laval ainult klaverisaatjaga esineda oli sulle palju raskem kui koos bändiga, milles tunned end kui kala vees. Maarja ütles tema järel, et oled lavale sündinud. Kas sulle tundus ka, et olid bändiga rohkem kui kala vees?

Vist küll (naerab). Tartus sai ju Leegitseva Sidruniga mitu aastat rokitud, Genklubi oli nagu teine kodu. Tagasi mõeldes oli jah lihtsam saates bändiga esineda.

Kas ja kui palju sa saates konkurentsi tundsid? Kas see saate jooksul ka muutus?

See muutus jah. Alguses ma eriti selle peale ei mõelnud. Ma arvan, et lõpuvoorudes hakkas põlv rohkem värisema ja asi läks pingelisemaks ning hakkasin liiga palju mõtlema ja märkama seda, kui tehniliselt tugevate lauljatega ma seal koos olin. Alguses ma ausalt öeldes ei võtnud seda liiga tõsiselt. See oli minu jaoks rohkem eksperiment.

Kui pingsalt jälgid selle hooaja superstaarisaadet? Kas sinu jaoks on kujunenud mõni kindel favoriit või suurim üllataja?

Ei ole üldse jälginud. Vaatan üldse telekat harva.

Praeguse seisuga on alles viis finalisti. Mida enda kogemuse pealt neile soovitaksid?

Ma millegipärast arvan, et praegune noor on juba palju teadlikum, kui toonane. Nii et ma ei oska öelda muud kui – naudi!

Superstaarisaade oli 2009. aastal ning veidi pärast seda võtsid osa „Eesti Laulust“. Mida huvitavat sellega seoses praegu meenub?

Pärast superstaarisaadet hakkas tõeline tööelu pihta. Tuli ohtralt pakkumisi ja projekte ning ma eriti ei mõelnud, vaid lihtsalt tegin. Ilmselt, kuna laulsin saates „Mägede häält“, kutsus Heini Vaikmaa mind laulma Mahavoki lugu „Oota mind veel“, et sellega Eesti Laulule minna. Kui ma õigesti mäletan, siis Eesti Laulu formaat oli äsja loodud. Meenub, et selle loo videovõttele eelneval õhtul olin Epp Maria Kokamäe sünnipäeval, millest johtuvalt möödus osa võttest keskmises pohmakas. Kui tulemust vaadata, siis tõepoolest – üks pundunud olekuga mehehakatis on karikatuuri ära eksinud. Mahavokiga sain ma selgi suvel üle pika aja ühe kontserdi mängida, aga olen ka varasemalt nendega mitmeid kontserte kaasa teinud. Oleme Heiniga (soolokitarrist Heini Vaikmaa – toim) head sõbrad ja kihvt on nendega aeg-ajalt mängida.

Mida pead enda muusikukarjääri kõige olulisemaks saavutuseks ja miks?

Ei ole ühte kõige olulisemat saavutust. Kõik erinevad etapid on olulised, alates esimestest lugudest läbi superstaarisaate oma sooloplaatideni ja bändi Miljarditeni ning sinna vahele veel hulganisti koostöid erinevate projektidega ja muusikutega. Olen saanud muusikat komponeerida, aga samal ajal ka lavalaudu kulutada ja kuulajais tundeid käivitada.

Samal aasta, kui staarisaatesse astusid, lõpetasid Tartu Ülikoolis ajakirjanduse ja suhtekorralduse eriala. Milliste eesmärkidega seda õppima asusid?

Põhiline eesmärk oli kolida Tartusse ja astuda ülikooli. Sisuliselt olid mu eesmärgid hägused.

Vahepeal hakkas tunduma, et akadeemia pole minu jaoks, et pigem tahaks laulda ja kitarri mängida. Siinkohal tänan oma lõputöö juhendajat, professor Peeter Vihalemma, kellega koostöös tekkis tegelik arusaam ülikoolist ja teadustööst. Õppisin viimase poole ülikooli aasta jooksul sama palju, kui kolme esimesega kokku. Lõputöös uurisin põhjalikult ajakirja „Looming“ publitsistikat aastail 1979-1991. Kõrvaleriala oli kunstiajalugu, tõuke andis ilmselt asjaolu, et käisin 21.koolis humanitaarklassis, kus meid haris ja inspireeris õpetaja Tiina Meeri.

Sul on mitmeid erinevaid tiitleid, lisaks muusikas sooloartisti kui bändimehena ka poeet, näitleja, saatejuht, modell. Kas sind ennast tiitlid huvitavad ja kellena iseennast eelkõige määratled?

(Muigab). Tiitleid tuleb vahetada ja olla rollides paindlik. Saan aru, et avalikkuse jaoks on teine kord oluline mingi tiitel, et inimestel oleks lihtsam luua seoseid. Hetkel määratlen end peamiselt pereinimesena. Katsetan enese erinevaid versioone.

Millega praegu veel tegeled? On sul ka mõni n-ö tavatöö?

Põhiliselt olen hõivatud pere ja koduga. Suviti esinen ohtralt, hetkel vähe. Tasapisi tüürin ka erinevate muusikaliste koostöödega. Enda väljendamine on see, mis mind huvitab ja mis on mulle vajalik, õpin ja kasvan sealgi.

Muusikaliselt on praegu olukord, kus on palju valikuid laual. Sügis on möödunud peamiselt Martin Laksbergiga uute Doktor Normali lugude kallal töötades. Suvel oli palju esinemisi duol Linna&Kuningas ehk mina ja Robert Linna. Ühel ilusal päeval ilmub ehk selgi tandemil album. Samal ajal on suur hulk ideid, mis nagu ootaksid sooloplaadile pääsemist. On palju võimalusi, mis on mulle kõik südamelähedased. „Miljarditega“ me kontserte iseenesest anname ning siingi on ootel võimalus luua uut suurepärast muusikat. Selgub, millega ja mis ajahetkel rohkem gaasi anda ja kuidas seda koordineerida. Töötan vaikselt ja lasen praegu „veel selgineda“ - peagi näeb ja kuuleb, missuguseid huvitavaid elukaid pinnale ujub.

Oled varasemas intervjuus öelnud, et sulle ei piisanud lihtsalt olemisest, vaid sinu enesehinnang oli sõltuv sinu loodust.

Jaa, nüüd olen seda meelt, et kõige tähtsam on lihtsalt olemine. Vastasel juhul on see meeletu taak, kui hinnata ennast ainult läbi loomingu. Siis tekib mingisugune hierarhia või vale väärtuste ahel, mille põhjal end pidevalt võrdled. Ma arvan, et see ei ole õige tee. Õpin tundma rahulolu ja rõõmu lihtsalt olemisest. Nii on palju tervem midagi luua, selle asemel, et manada loodu põhjal identiteet, sest tegelikkuses me oleme juba muutunud enne, kui midagi „valmis“ saame.

Kas see võib olla ka selles mõttes parem, et kui peaks tulema loominguline kriis, siis see ei kandu üle teistesse eluvaldkondadesse?

Just, just! See oleks vale vundament, millele oma elu laduda.

Paar aastat tagasi kolisid perega Tallinnast Lahemaale. Algselt plaanisite majja kolida, aga siis leidsid paraja korteri. Kas oled oma valikuga endiselt rahul?

Oli sündimas teine poeg ja saime aru, et Tallinnasse igal juhul jääda ei taha. Tallinna isu oli elukeskkonnana täielikult ammendanud ja oli selgeks saanud, et tahaks kusagil rohkem maal olla. Eks alguses olid jah maja unistused, aga siis saime ikkagi aru, et maja on liiga kallis ning mul puudub see peremehe pealehakk, mida majapidamine pidevalt vajab. Küllap ühel päeval jõuan ka sinna.

Leidsime korteri Vihasoo külas, täiesti looduse keskel. Tegu on sellise kohaga, kus üks osa külast vanade majadega ja teine osa külast on selline sohvoosiaegne. Leidsime sinna nõukaaegsesse poolde korteri, mis sobis meie vajadustega. Vihasoo lasteaed on meil kohe lähedal. Kogukond on ka tore ja toetav ning teisi lapsi on ka. Kõik oli kuidagi väga loogiline meie jaoks. Loomulikult olen rahul. Siin on vaikne ja roheline, lastel on hea sirguda.

Kuidas sa seda täpsemalt mõtestad, kas soov ja vajadus Tallinnast maalähedamasse kohta kolida on vanuse kasvamise ja pere loomisega midagi universaalsemat või just sinu isikliku maitse järgi?

On näha, et paljud noored kolivad linnast ära, mõeldes eeskätt lastele. Minu meelest on selliseid inimesi päris palju, aga võib olla, et märkan just omasuguseid. Rääkides Tallinnast, siis siin hoolitakse rohkem autost, betoonist ja asfaldist kui inimesest. Ei taha talviti mööda libedaid tänavaid lumevallide vahel ukerdada, liiatigi veel lastega. Ei taha ka pool elu ummikutes passida. Eelistan vaikust ja puhast õhku… Kõik sellised asjad on olulised ja võib-olla tõesti, kui vastates küsimusele, siis need saavad ajaga üha olulisemaks, kui pere tuleb. Praktiline ja vaimne pool käivad käsikäes, need on ühe medali kaks külge. Looduslähedus hoiab enesega autentsemat sidet, inimloom on ju loodusest.

Millised on sinu plaanid ja ambitsioonid lähitulevikuks?

Sügisel ja talvel tulevad Miljarditega kontserdid, 17. novembril Tallinnas Kinomajas ja 28. detsembril klubis D3. Hilisema lähituleviku kohta on veel vara öelda, aga kindlasti hõlmab see uut muusikat.

• TV3.ee
• Sisuturundus

Välikohvik – näpunäiteid külalistele hubase õhkkonna loomiseks nii päeval, kui öösel

• TV3.ee
• Sisuturundus

47-aastane naine unistas kuid kiirest uinumisest ja rahulikust unest. Nüüd on see võimalik!