TV3 uudised: kes päästab vanuri? Politsei ja päästjad ei pea kukkunud eakat enam aitama

Uut toimivat lahendust pole seni kokku lepitud ning Eesti Linnade ja Valdade Liit haaras seetõttu ise initsiatiivi. Liit kutsus Siseministeeriumi, Sotsiaalministeeriumi, Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumi ning Häirekeskuse kiiresti ühise laua taha.

Eesti Linnade ja Valdade Liidu tegevdirektori Veikko Luhalaidi sõnul valitseb ka tänasel päeval olukorra ümber endiselt liiga palju segadust.

„Siiamaani, ka täna hommikuse seisuga, ei ole meil tegelikult selget pilti. Me ei tea, kuidas see süsteem päriselt toimima hakkab,“ ütles Luhalaid.

Kõige keerulisem küsimus on, mis saab siis, kui inimene helistab häirekeskusesse ja teatab, et on kodus kukkunud, kuid tal puudub võimalus ise püsti tõusta. Tegemist ei pruugi olla meditsiinilise hädaolukorraga, mis nõuaks kiirabi, kuid inimene vajab sellegipoolest kiiret füüsilist abi.

„Oletame, et häirekeskusesse tuleb selline kõne – kes siis tegelikult reageerib? See ei ole lihtsalt küsimus, mille saab suunata omavalitsusele ja öelda, et nüüd peab tema sekkuma,“ selgitas Luhalaid.

Tema sõnul saavad omavalitsused pakkuda inimestele sotsiaalabi ja ennetavaid teenuseid, kuid kohalik omavalitsus ei ole ööpäevaringselt töötav operatiivteenistus.

„Isegi kui me täna räägime, et omavalitsusel võiks olla mingi roll, jääb ikkagi küsimus, kes on see viimane reageerija, kes inimese juurde päriselt kohale läheb,“ ütles Luhalaid.

Tallinna Sotsiaal- ja Tervishoiuameti sotsiaalteenuste ja -toetuste osakonna juhataja Perit Rohtjärv rõhutab, et omavalitsuse võimalused on selgelt seotud sotsiaalteenustega ning iga kukkumise puhul ei ole võimalik eeldada, et kohalik omavalitsus saadab kohe kellegi sündmuskohale.

„Kui Sotsiaalministeerium ja Siseministeerium jõuavad ühise lahenduseni, siis tuleb väga täpselt kokku leppida, millistes olukordades on tegemist sotsiaalabi vajadusega ja millal vajab inimene hoopis meditsiinilist sekkumist,“ ütles Rohtjärv.

Tema sõnul tuleb lahenduse leidmisel arvestada ka sellega, et sarnaseid olukordi on juba varem ette tulnud ning praktikas ei ole piir erinevate asutuste vastutuse vahel alati sugugi nii selge.

„Me oleme nõus, et selliseid juhtumeid on olnud ja neid tuleb ka edaspidi ette. Küsimus on selles, kuidas tagada, et inimene ei jääks nende süsteemide vahele,“ lisas Rohtjärv.

Siseministeeriumi kriisivalmiduse ja elanikkonnakaitse asekantsleri Tuuli Räime sõnul mõistetakse ka riigi tasandil, et omavalitsused ei saa lihtsalt üleöö võtta enda kanda ülesandeid, milleks neil puudub vajalik ööpäevaringne võimekus.

„Kohalikud omavalitsused peavad loomulikult oma inimeste eest seisma, eriti siis, kui inimene on haavatavas või abitus seisundis,“ ütles Räim.

Tema sõnul soovib riik nüüd jõuda võimalikult kiiresti selge lahenduseni, et hädaolukorras teaksid nii inimesed kui ka häirekeskus täpselt, kelle poole pöörduda.

„Mida meie soovime teha, on jõuda sellise lahenduseni, kus inimesel oleks selge, mida ta peab tegema ja kelle poole pöörduma,“ selgitas Räim.

Asekantsleri sõnul ei tohiks süsteemi muutmine tähendada seda, et inimene jääb päriselt abita.

„Kui tõesti omavalitsus ei saa mingil põhjusel reageerida või olukord nõuab teistsugust sekkumist, siis tuleb tagada, et inimene siiski abita ei jääks,“ kinnitas Räim.

Ametnikud otsivad nüüd lahendust sellele, kes peaks edaspidi kodus kukkunud inimesele appi minema. Kuid paljude eakate jaoks ei ole see lihtsalt järjekordne arutelu ministeeriumide ja ametkondade vahel.

Paljud neist tunnevad juba praegu, et nad on oma igapäevaste muredega üksi ning vanemaks jäädes muutub ka kõige tavalisem olukord vahel suureks probleemiks.

„Mina isiklikult elan üksi ja ma mõtlen sellele küll. Minusuguseid inimesi on väga palju,“ rääkis 91-aastane Tiina.

Üksi elavate inimeste jaoks võib kukkumine tähendada tunde kestvat abitut ootamist. Eriti keeruliseks muutub olukord siis, kui telefon ei ole käeulatuses või inimene ei suuda pärast kukkumist enam ise liikuda.

99-aastane Astrid teab omast kogemusest, kui kiiresti võib täiesti tavalisest liikumisest saada olukord, kus abi on hädavajalik.

„Väliskoridoris kukkusin ja siis oligi nii, et püsti enam ei saa, kopsisin vastu seina ja seal õnneks naaber kuulis, aga oleks kaugemal olnud, siis ei tea, kuidas püsti saanud oleksin. Aga nüüd ei aita isegi see, kui telefon käepärast,“ nentis ta.

Eakate jaoks teeb olukorra veelgi murettekitavamaks teadmatus. Kes tuleb appi? Kuhu helistada? Ja mis saab siis, kui häirekeskusest öeldakse, et tegemist ei ole enam politsei ülesandega?

Need küsimused vajavad nüüd kiiret vastust.

Sest inimese jaoks, kes on kodus kukkunud ega suuda enam ise püsti tõusta, ei ole oluline, millise ministeeriumi või asutuse vastutusalasse tema mure kuulub. Tema jaoks on oluline vaid üks – et häda korral tuleks keegi appi.