Värske stand-up debüüdi teinud Franz Malmsten: osad inimesed otsivad võimalusi, et solvuda

Franz Malmsten teeb oma stand-up-lavastuses „Unelmate elu” nalja lisaks muule ka iseenda üle, mis aitab tema sõnul vältida kerget solvumist ja haiget saamist. Etendus on tema sõnul publiku poolt väga hästi vastu võetud ning kriitika osas ütleb ta, et kellegi solvamise asemel püüab ta panna inimesi sügavamalt mõtlema ning lahendusi otsima.

Franz Malmsten stand-up-lavastuse „Unelmate elu” läbivaks motiiviks on erinevad pettumuse alaliigid, mida ta esitab läbi kõverpeegli. Etendus on mõeldud kontrasti ja paradoksina. Pettumuse erinevatele alaliikidele keskenduv esinemine räägib Malmsteni sõnul tunnetest ja nägemusest, kus unelmate elu on kas kusagil mujal või et seda elab inimese eest keegi teine.

Etenduse ja kontseptsiooni ettevalmistus võttis alates ideest umbes pool aastat. „Hakati kaardistama ideed ja üldiseks teemaks oli pettumus ja pettumuse alaliigid: pettumus iseendas, pettumus teistes ja pettumus maailmas. Hakkasime enda seest otsima lugusid, mis vastaksid nendele samadele liikidele. Kui ma midagi uut loon, teen alati hästi põhjalikku taustauuringut, minu töömeetod on selline. Vaatasin nii neid stand-up’i tüüpe, kes mulle meeldivad ja ka neid, kes mulle ei meeldi. Üritasin lahata, miks mulle midagi meeldib ja mida ma teha tahan. Ma tean, mis huumor mulle enam-vähem meeldib, aga läbi selle tulid ka otsused, et kuidas seda rohkem enda jaoks kehtestada,” kirjeldab Franz.

Peamiseks motivatsiooniks üleüldse stand-up-etendusega välja tulla oli Franzi jaoks väljakutse. Varasemad õhtujuhtimised on andnud talle enda sõnul hea kogemuste pagasi, sest stand-up on sellega mitmes mõttes väga sarnane – pead hoidma rahvast kõrgendatud meeleolus. „Mulle tundus, et tahan saada samale asjale suurendatud väljundit ja sellest see isu tekkis.”

Franz oli juba ette arvestanud, et tema naljad võivad tekitada lahkhelisid. Samas toob ta pärast kaheksat etendust välja, et 200-300 liikmeline publik on alati meeleolukalt naernud. „Minu etendustel on esindatud läbilõige tervest ühiskonnast, on päris noortest kuni vanemate inimesteni välja. Hästi vahva on ka see, et sain kokku sõpradega, keda ma ei teadnudki, et mul olemas on,” ütleb Franz ja toob välja, et tema kui näitleja toob võrreldes teiste koomikutega lavale ilmselt rohkem „teatrit”.

Nalja viskab Franz laval ka iseenda üle ning peab seda väga oluliseks. „See aitab mul hästi tervena püsida. Ma olen terve elu seda teinud. Ma arvan, et kui iseenda üle nalja ei tee, siis võtame ennast liiga tõsiselt ja siis ongi lihtne haiget saada ja solvuda. Mulle tundub, et see on hästi oluline asi. Seda peab tegema ja see hoiab meid kainena.”

„Ka mu sõbrad ütlevad ausalt.”

Kriitikast rääkides toob Franz välja, et ausat tagasisidet annavad talle ka tema tuttavad ja sõbrad, põhjuseks paljuski „teatriinimeste värk.”

Näiteks ütles üks tema sõber, et ta pole ammu nii intelligentset stand-up-lavastust näinud, küll aga ei pruugi see suurele massile täpselt kohale jõuda ja kinnistuda. „Mitte, et suur mass oleks rumal, vaid et seal on väga palju referentse nii minevikust kui poliitikast jne, et äkki oleks pidanud tegema veidi üldisemalt. Samas on mul tunne, et sellega on publikut alahinnatud. Mida kaugemale pealinnast olen esinema läinud, seda rohkem saavad inimesed asjadest aru. Tallinnas jäid mõned naljad võib-olla seetõttu kaugeks, et meil on nii suur meediavoog. Koguaeg tulevad uued uudised ja ka väiksed asjad jäävad kõrva, aga kaugemal Eestis jäävad suuremad asjad paremini kõrva.”

Kas Franz tunneb pärast kaheksat etendust, et on millegagi üle piiri läinud või et mõni nali ei tundu tagantjärele enam nii naljakas? „Ei tunne. Ma arvan, et ma ei lähe üle piiri. Ma teen nalja kõige, ka iseenda üle. Kui raskete ja negatiivsete asjade üle nalja ei tee, siis nad jäävad lihtsalt rasketeks asjadeks. Ma ei tee haiget, ma nendin fakte. Kui inimesed haiget saavad, siis neil on tunne, et faktid käivad nende kohta. See on juba isiklik asi ja ilmselt tulebki astuda kõrvale ja mõelda, miks ma tundsin ennast haavatuna. Räägitakse, et komöödia on kõige ühiskonnakriitilisem žanr, sest seal saab öelda asju kõige otsesemalt,” ütleb Franz ja lisab, et laval räägitu on vaid 10% tema n-ö hulludest mõtetest.

Kriitiline Postimehe artikkel

Postimehes ilmunud arvustuse „Franz Malmsten, ära tee rohkem nalja” kohta märgib mees, et tema teada oli see meedias ainus kriitiline artikkel ning publiku reaktsioonid on risti vastupidised. „Kõik muu on olnud ülipositiivne. Ma näen enda ümber laval, et inimesed naeravad end sodiks.”

Kõige üllatavam positiivne tagasiside tuli Franzile teatrikriitiku ja lavastaja Jaak Alliku sulest, mida ta poleks osanud oodata. „Ta on vanakooli tegija ja kirjutas väga ägeda arvustuse. See liigutas ja läks korda. Postimehe artiklist on hästi aru saada, et see oli hästi isiklik ja oli tunda, et loo autor Tuuli Põhjakas sai haiget. Ma ei tee kellelegi teadlikult haiget, vaid inimene saab haiget, kes otsib põhjust haiget saada,” ütleb Franz.

Haiget saamisega seoses meenutab ta üht lugu, kui töötas vanalinnas Caffeini kohvikus Baristana. Baari sisenes mustanahaline mees ja küsis inglise keeles, millist kohvi neil pakkuda on. „Ma lugesin menüüst inglise keeles: „We have cappuchino, espresso, black coffee.” Tema ütles: „Alright, you could have said it other way”. Ta solvus ja lahkus. Ma mõtlesin, et mis asi see on... black coffee on igal pool sellisena nimetatud. Siis ma kogesin sama asja, et inimene otsib võimalust ja tahab solvuda, aga ta ei julge seda endale tunnistada. Mul on tunne, et sama juhtus Postimehe artikliga.”

Kriitika Franzi ei riiva ning ta möönab, et kindlasti leidub nii neid, keda see eemale peletab, kuid keda ka juurde meelitab. „Kui publik annab teistsugust tagasisidet, siis mul pole muret.”

Üheks Postimehe artiklis kõlanud süüdistuseks oli, et näitleja pisendavat seksuaalvägivalla olemust. Mehe sõnul ei tegele ta millegi pisendamisega, vaid heidab sel puhul iseenda üle nalja.

„Põhimõtteliselt räägin ma isiklikust kogemusest ühe stalker’iga. Oli üks naisfänn, kes tahtis sisuliselt minuga kokku minna. Ma iga kord üritasin seletada, et ei soovi ja ära tule mulle lähemale, ära helista. Tema ikka helistas, ka öösel. Tema jaoks oli kõik tagurpidi – iga „ei” tähendas „jaa”. Siis ma räägingi, et olen targem ning „ei” asemel tuleb öelda „jaa”, siis saad kiiremini lahti. „Ei” on nagu keelatud vili. Ma teen iseenda kohta nalja, kus ma olen rumalasti käitunud. Ma ei pisenda sellega mitte kedagi. See seletab absurdset situatsiooni, mis saab inimese elus tekkida ja mida ma ei soovi mitte kellelegi. See on tõlgendamise küsimus.”

Millist mõju soovib Franz oma stand-up’iga laiemat anda? Kas midagi püsivamat või lihtsalt ajutine meelelahutus? „Minul on iga asjaga – ka filmidega – nii, et sellel peab olema mingi mõte juures. Ma loodan, et see paneb inimesi enda elu peale teisiti mõtlema. Eriti praegustel keerulisematel aegadel on oluline aru saada, et kõigest hoolimata on elu päris vahva. Räägin kõiki enda elus kogetud olukordi läbi kõverpeegli ja naljana, mis võiks aidata meil edasi minna. Ma loodan, et mingi mõtlemine sealt tekib. Ma ei taha, et see oleks lihtsalt meelelahutuslik.”