Poliitperest lavastajaks pürgiv Kaspar Gräzin: ema kasutas teatrit minu kasvatusmeetodina!

Igor Gräzini ja Maret Maripuu poeg Kaspar (22) lõpetas sel suvel Tartu Ülikoolis teatriteaduse eriala ning on sirgumas nooreks andekaks lavastajaks. "Ema kasutas teatrit minu kasvatusmeetodina," selgitab Kaspar teatrikire sündi.

Poliitikutest vanemad viisid Kaspari esimest korda teatrisse, kui ta oli kõigest kuuekuune. Kaspari sõnul on tema ema suur teatri austaja ning hakkas poega järjepidevalt etendustele kaasa võtma. "Ühel hetkel ta märkas, et kui olin muidu hästi energiline laps, kes ei saanud kuskil paigal passida, siis teatrisaalis ma lihtsalt istusin suu lahti ja suurte silmadega. Nii eeskujulikku last polnud keegi varem näinud. Ema kasutas teatrit minu kasvatusmeetodina."

Kaspar meenutab, et pelgalt 8- või 9-aastasena sai ta rolli teatris Varius. "Nad tegid kultuuriloolisi lavastusi ja mind kutsuti mängima noort Artur Adsonit, kes oli Marie Underi elukaaslane. Mängisin sellist viirastust või kummitust, kus vana Artur Adson meenutab oma lapsepõlve." Kaspar on näitlejana teinud Variuses kolm rolli, samuti astunud üles VAT teatri eriprojektis ja Eesti Noorte Muusikaliteatris.

"Teadsin, et kujutan end tulevikus ette lavastajana."

"Mul on endal sisimas suur soov tegeleda teatriga ja kui lõpetasin gümnaasiumi, oli (Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia) lavakunstikoolis näitlejate vastuvõtt. Käisin proovimas, kuigi teadsin, et kujutan end tulevikus ette lavastajana."

Lavastajaks pürgiv Kaspar on mitmeid kordi ka näitlejana lavale astunud. — FOTO: Erakogu

Kaspar jõudis lavakunstikooli katsetel kolmandasse vooru, kuid langes siis konkurentsist välja. "Ma arvan, et olin sel hetkel väga kogenematu ja ebakindel. Ma siiani ei saa kindlalt öelda, mis on lavaka valem, et sisse saada, aga kindlasti jäi mul puudu enesekindlusest."

"Arvan, et tegin katsetel neid asju, mida arvasin, et tahetakse näha, mitte seda, mida ise sel hetkel tundsin. Samas see on nii pingeline situatsioon, et see joon muutub väga häguseks. Mingis mõttes olen õnnelik, sest näitlejana tegutseda ma ikkagi täiskohaga ei tahaks. Samas saab näitlejaharidusega edasi minna ja teha ka lavastamist."

Kaspari edasisel eluteel seisis kaks valikut.

"Mul oli lõpueksamite tulemuste põhjal kaks valikut: kas lähen õppima arsti- või teatriteadust. Valisin teatriteaduse ja vanemad olid väga õnnetud. Kõigil on ju unistus lapsest kui tulevasest doktorist." Kaspar tundis siiski, et liigub eluteel õiges suunas ning jäi kindlaks oma sisetundele.

Tänaseks on Kasparil teatriteaduses bakalaureusekraad ning sügisel plaanib ta asuda Tartu Ülikooli magistriõppesse. Tööalaselt tegutseb Kaspar Kellerteatris, kus alustas lavastaja assistendi positsioonilt. "Kirjutasin lihtsalt, et: "Tere! Tahan tulla. Olen suur teatri austaja ja tahan ise kunagi teatriga tegelema hakata. Tahaks õppida ja kogeda ning olla kaasas prooviprotsessis." Algselt assisteerisin Virko Annust, lavastusega "Karukskäijad", siis Vahur Kellerit "Hingede tunniga". Nüüd olen etenduse juht ja lavastaja assistent suvelavastuses "Ja ei jäänud teda ka"."

Etenduse juhina paneb Kaspar etenduseks valmis lava, vaatab, et näitlejad oleksid kohal, saadab inimesi lavale, annab neile õigeid rekvisiite ja veendub, et kõik etenduse ajal sujuks. "Kui midagi peaks viltu minema, üritan selle ära lahendada. Pean vahepeal end väga oskuslikult peitma ja käima (etenduse ajal) lava peal, natuke seal trikitama, nii et mind ennast näha ei oleks."

Terminit "lavanärv" Kaspari sõnavaras ei leidu!

"Lavanärvi ei ole mul olnud mitte kunagi. Kui minna näiteks publiku ette teatrit tegema või kõnet pidama, vahet pole, kui suur on publik. Minu jaoks on alati prooviprotsess teinud enesetunde nii kindlaks, et ma tean, mida teen," räägib Kaspar.

Kaspar Gräzin tegutseb tänasel päeval aktiivselt Kellerteatris. — FOTO: Erakogu

"Kui midagi läheb sassi, oskad sealt välja tulla. Ainus kord, kui olen olnud päriselt närvis, oli ARKi eksamil," lisab ta.

Poliitikust isa Igori jälgedes Kaspar veel astuda ei soovi.

"Ma arvan, et ükskõik, mis tööd ka vanem ei tee, ütleb ta oma lapsele, et tee ükskõik mida peale selle. Nii ema kui isa ütlesid, et ära õigusteadust kindlasti õppima mine. Ja kui sa selle lolluse teed, siis ära kunagi poliitikasse mine. Seda kiusatust ei olegi mul endal mitte kunagi olnud."

Kaspar selgitab, et kui külla tuleb mõni vanemate tuttav, siis ikka küsitakse, et kas ta plaanib juba lähiajal poliitikasse minna. Kaspar jääb salapäraseks: "Ära kunagi ütle kunagi. Võib-olla tulevikus ühel päeval otsustan, et nüüd ongi õige aeg, aga hetkel tunnen, et mul on veel väga palju maailmas õppida ja kogeda. Mina ei ole veel valmis hakkama maailma parandama."

Igoril ja Kasparil on põnev ühistegevus.

"Kui on tulemas mõni tähtpäev, olgu see ema sünnipäev või jõulud, siis läheb meil suur energia koos (isaga) kingituste planeerimisele. Istume maha ja hakkame pidama sõjaplaani, kuna millegipärast meeldib meile mõlemale kingitusi teha. Pabistame sellega hullult, et kingitus ei saa olla sisutühi asi. Üritame midagi sellist kinkida, mis inimesel siiralt silmadesse rõõmu toob," kirjeldab Kaspar, kuidas koos isaga ühiselt plaane peetakse.

Aasta alguses lõi meedias laineid TikToki video, kuhu on kaasatud ka Kaspari isa Igor. "Olin just näinud seda trendi, kus inimesed tantsisid oma isade, emade, vanaemade või vanaisadega. Mõtlesin, et miks ma ei võiks seda sama teha. Ühel hommikul läksin isa juurde ja ütlesin, et kuule, kas sa oleksid nõus minuga korraks tantsima, hästi lihtne on. Ta ütles, et teeme ära."

@kapaboi Ei ole #eesti #estonia #eestivined #estonian #fyp #kapaboi #eestitiktok #dadandson #trending ♬ original sound - Stan :)

Möödusid mõned loetud tunnid ja video hakkas internetiavarustes laineid lööma. "Ühel hetkel, kui ema tuttavad tulid ja ütlesid, et tõmbasin TikToki, et seda Kaspari videot näha, mis ta koos isaga tegi, mõistis ta (isa), et vaatajad on päris inimesed. Varem ta kuidagi ei mõelnud selle peale, et see on päris teema."

Kaspar tahab tulevikus pakkuda inimestele elamusi.

"Ma arvan, et tahaksin rääkida lugusid, mis mind ennast puudutavad, lootusega, et ehk see puudutab tulevikus ka kedagi teist. Soovin pakkuda inimestele elamusi."

"Ma ei ole veel olnud valmis matma maha lavakunstikooli unistust. Sinna võiks ühel päeval lavastajana sisse astuda ja siis saada endale päris lavastaja tiitel. Kas see on mulle ette nähtud, seda saab hiljem teada, aga ma arvan, et magistri kindlasti lõpetan ära, loodetavasti teen veel kihvte projekte, kus saan tegutseda ja koguda enda ümber kihvte inimesi," sõnab Kaspar oma tulevikuplaanidest rääkides.

Ideaalne päev hõlmab endas hilja ärkamist ja õhtust teatrikülastust.

Kaspari ideaalne päev sisaldab hilja tõusmist, sõpradega aja veetmist ja loomulikult teatrit: "Mulle meeldib magada. Olen selles osas ikkagi kahjuks patune. Arvan, et võiksin ärgata umbes 11 ajal, siis tellida mõnus hommikusöök, et nautida väsimusest ülestõusmist. Seejärel võib saada kokku mõne sõbraga ja lõpetada õhtu oma lemmikmeelelahutusega ehk minna vaatama mõnd head etendust."