“Mitte keegi ei pea oma keha selleks andma.” Nelja eestlanna lood, miks abort oli nende jaoks ainuõige otsus

Abort
Illustratsioon: 123rf

Brit Suurraid

Mul on meditsiiniline põhjus. Mul ei ole piisavalt materiaalseid vahendeid. Ma olen alaealine. Mind vägistati. Minu laps sünniks surnuna. Ma ei soovi emaks saada. Need on vaid mõned üksikud näited põhjustest, miks naised otsustavad aborti teha.

USA ülemkohtu otsus võtta ära naiste põhiseaduslik õigus aborti teha raputas kogu maailma ja on pannud muretsema ka Eesti naised. Kas säärane probleem võiks leida kõlapinda ka meie ühiskonnas ja kellel on õigus otsustada, mida üks naine oma kehaga teeb?

Loo autoriga jagas oma kogemust neli erinevat naist, kes esinevad siin loos anonüümsetena ja muudetud nimedega. Nende kõigi põhjus abordi tegemiseks oli erinev, ent igati põhjendatud, isiklik ja õigustatud.

Karin (39)

Karin põeb epilepsiat ja on sunnitud elu lõpuni haiguse kontrolli all hoidmiseks ravimeid tarvitama. Epilepsiaravimitega koos ei sobi samaaegselt tarvitada hormoontablette- ega preparaate, mis tähendab, et suur osa rasestumisvastaseid vahendeid Karinile ei sobi. Seega oli ta sunnitud paigaldama endale vaskspiraali.

Esimest korda tegi Karin aborti, kui ta oli 37-aastane. Kuigi talle oli paigaldatud spiraal, siis vedas see teda alt ja ta jäi soovimatult rasedaks. Tegemist ei olnud klassikalises mõttes abordiga, vaid emakavälise rasedusega, mis katkes ise ära, ent arstide poolt pandi kirja siiski “abort”. 

Pärast raseduse katkemist lõpetas Karin spiraali kasutamise, sest see ei sobinud tema kehale ja oli sunnitud seetõttu mõnda aega kondoomide peale lootma jääma. 38-aastaselt jäi Karin uuesti rasedaks. 

Karinil on üks laps, kelle ta sai nooruspõlves. Tookord kulges rasedus ilma igasuguste raskusteta ja ravimeid tarvitades oli tal võimalik tuua ilmale terve laps, samal ajal epilepsiat kontrolli all hoides. “Rasedusega tõuseb hormoonitase väga jõudsalt, mis tähendab, et ravimid, mis muidu kontrollivad epilepsiahoogude esiletõusu, ei tee seda enam,” kirjeldab Karin.

Kui Karin pärast spiraali eemaldamist uuesti lapseootele jäi, mõtles ta pikalt ja pidas nõu oma neuroloogiga, kas rasedusega lõpuni minek oleks tema tervise vaates mõeldav. Esimeste nädalate vältel sai ta aga aru, et epilepsiast tingitud krambid ei allunud enam ravimitele ja stabiilse olukorra taastumine pärast sünnitamist ei oleks olnud garanteeritud. Niisiis tegi ta aborti.

Meetodiks olid tabletid, millest esimene võetakse sisse organismi ettevalmistamiseks ja teine vallandab loote väljutamise kehast. “Meeldiv see ei ole. Ei ole nii, et võtad tableti ja lähed tennist mängima,” märgib ta, miks on eelarvamused abordist kui lihtsast protseduurist täielikult valed.

Karin tunnistab, et oli pärast rasedusest vabanemist füüsiliselt kergendatud, ent mõistab ka neid naisi, kes tunnevad süümepiinu. “Ma tean, et sellel hetkel mul polnud võimalik paremat valikut teha. Seda valikut ei tohi langetada keegi teine, sest sellel on väga karmid tagajärjed,” kinnitab ta. 

Laura Johanna (30)

Laura Johanna sai vahetult enne oma 25. sünnipäeva teada, et on jäänud ootamatult lapseootele. Teismelisena oli ta veendunud, et kui ta peaks eales rasedaks jääma, ei kavatse ta aborti teha. Nüüd aga oli ta olukorras, kus raseduse katkestamine tundus ainsa pääseteena.

Laura Johannal on polütsüstiliste munasarjade sündroom, mis tähendab, et tema jaoks on loomulikul teel lapse saamine keerulisem kui teiste naiste jaoks. Ajal, mil naine lapseootele jäi, töötas ta klienditeenindajana ja põdes sügavat depressiooni, nii et igal õhtul enne magama jäämist soovis ta, et ei ärkaks enam hommikul üles. “Ma olin totaalselt läbipõlenud ja vägas halvas kohas oma elus,” tunnistab ta.

Soovimatu raseduse vältimiseks tarvitas Laura Johanna beebipille ja vaadates oma haigust ning menstruatsiooni ebaregulaarsust, ei osanudki ta iial ette näha, et võiks lapseootele jääda. Pillid vedasid teda aga alt.

Pärast raseduse kinnitamist arsti juures oli naine šokis. Tol hetkel sai ta kõige suuremat abi just naistearsti käest, kelle öeldud sõnu ta tänaseni meenutab. “Ta ütles mulle, et vahet pole, mis otsuse sa praegu teed, see on praegusel hetkel sinu elu kõige õigem otsus. Vahel ma meenutan seda, kui ma mõtlen, et mul võiks praegu laps olla. Aga see pidi nii minema,” sõnab Laura Johanna.

Mees, kellest Laura Johanna lapseootele jäi, oli tema endine kallim, kellega koos peeti maha ka pikk vestlus ja kuigi ühel hetkel juba tundus, et noored saavadki vanemateks, leidsid nad, et pole tegelikult kumbki selleks valmis. Ka Laura Johanna ema tõdes, et kuigi lapselaps oleks tore, ei olnud ta valmis veel vanaemaks saama.

Otsus aborti teha ei tulnud Laura Johanna jaoks sugugi lihtsalt: tujud ja emotsioonid kõikusid päevast päeva ning ta elas seda väga raskelt üle. Abordi tegemise protseduuri mäletab ta samuti detailitäpsusega, sest oli terve selle aja vältel teadvusel ning koges iga sekundit, mil see kestis.

Täna elab Laura Johanna Portugalis ja on teinud oma elus kannapöörde. 10 aastat tagasi ei olnud tema elus rõõmu ega ambitsioone, ent täna ootab teda ees uus ja tore tööpakkumine. Lapsi Laura Johannal pole ja praegu on naine kahevahel, kas ta neid üldse kunagi soovib. “Mina olen ideaalne näide sellest, kuidas inimene ei ole valmis, ta ei ole õiges kohas. Otsused, mis ma tegin, olid lõppkokkuvõttes ikkagi ainult lapse kasuks,” on Laura Johanna veendunud. 

Depressioon
Illustratsioon: 123rf

Sandra (40)

Sandra oli noor naine, kui tal hakkasid esinema erinevad terviseprobleemid ja ootamatud minestamised, mistõttu määrati talle epilepsiaravi. Arstid ei maininud talle, et koos sellega väheneb ka rasestumisvastaste vahendite mõju ja naisel tekkis mure, sest ta oli just endale uue kaaslase leidnud ja ei soovinud veel lapseootele jääda. Naistearst, kelle poole Sandra pöördus, andis talle aga üllatava vastuse. “Ta ütles, et mul pole mõtet ise internetis arsti mängida ning beebipillide doos jäigi muutmata,” meenutab Sandra. Järgmisel kuul sai ta positiivse rasedustesti.

Kui Sandra uuesti selle sama naistearsti poole pöördus, sai ta veelgi kummalisema reaktsiooni osaliseks. “Ta küsis, et milles probleem?! Ütles, et kuna ma olen juba 26-aastane, kuhu ma selle lapsesaamise ikka lükkan,” pahandab Sandra arsti ebaviisaka kommentaari üle. Retsepti topeltdoosiga beebipillide jaoks sai naine alles pärast abordi tegemist.

Kaaslane, kellest Sandra lapseootele jäi, oli tõepoolest värske. Reisil kohtunud noorte vahel süttis kiirelt armuleek ja kui naine ootamatult positiivse rasedustesti sai, jäi mees tema kõrvale. Mees kinnitas, et otsus laps saada või mitte saada jääb siiski Sandra otsustada ja et tema on valmis vastutust võtma. “Mina mõtlesin paar nädalat ning ei leidnud endas soovi emaks saada. Kui talle seda selgitasin, siis oli ta küll ilmselgelt kergendunud,” meenutab Sandra.

Abordi tegemise kogemus oli Sandra jaoks äärmiselt traumeeriv. Meetodiks olid valitud tabletid ja läbi viidi see kliinikus. Sandra mäletab, kuidas mitte ükski arst ei selgitanud talle, mis temaga juhtuma hakkab ja kuidas ta kõige selle keskel täiesti üksi jäeti. Talle näidati ette kõigest voodikoht ja ühel hetkel pärast tableti manustamist tekkisid tal väga tugevad valud. “Ma otsisin mööda koridore valveõde, kes annaks mulle valuvaigistit, endal juba verejooks käimas. Mingi hetk pidi ka looteidu minu seest väljuma, aga ka selle kohta polnud keegi öelnud, mida edasi teha. Seisad siis seal, täiesti jahmunult, et kas panen selle prügikasti või lasen potist alla?” kirjeldab Sandra läbielatut.

Sandra tunnistab, et tema jaoks polnud kahtlustki, et ta teeb aborti. Ta võttis kaks nädalat aega mõtlemiseks, aga ei leidnud mitte kuskilt oma hingest soovi tol hetkel emaks saada. Ka Sandra ema ja lähedased sõbrad toetasid tema otsust ja ei andnud hinnanguid. “Ma ei ole seda otsust mitte kunagi kahetsenud,” kinnitab ta.

Tolle kaaslasega oli Sandra koos veel mõned aastad, ent pärast lahkuminekut ei tekkinud tal mõnda aega mitte kedagi teist kõrvale. Kui ka 32-aastasena polnud ta veel püsisuhet suutnud luua, filosofeeris ta, kas see aastaid tagasi saamata jäänud laps oligi tema ainus võimalus emaks saada. Siis aga kohtus ta oma praeguse abikaasaga, kellega tal on täna kaks last sirgumas. 

“Ma tean, et mul ei oleks neid lapsi, kui ma oleksin saanud selle esimese lapse, sest siis ma ei oleks kunagi tulnud reisima siia riiki, kus ma oma tänase abikaasaga kohtusin. Ma ei kujuta ettegi seda elu, kus ma ei tunneks oma tänaseid imelisi lapsi. See tehtud abort andis elu mu tänasele kahele lapsele ja ma olen selle eest tänulik,” räägib Sandra. 

Sandra esimene sünnitus oli väga raske ja sellega kaasnesid vigastused, mida naine ravib füsioteraapias tänase päevani. Seega tunneb ta, et on ülioluline rääkida mitte ainult naise õigusest otsustada abordi kasuks, vaid ka õigusest mitte olla rase ja sünnitada. “Kõige kohutavamad on avaldused, milles öeldakse, et andke laps ära, kui te teda ei taha. Nagu rasedus ja sünnitamine oleks hommikune sörkjooks pargis! Mitte keegi ei pea oma keha selleks andma,” leiab Sandra.

Reelika (41)

Reelika on naine, kes on oma elu jooksul kogenud rasedust kuuel korral: üks katkemine, kolm rasedust ja kaks aborti. Esimest korda jäi Reelika lapseootele vahetult enne oma 16. sünnipäeva.

Reelika vanemad lahutasid, kui tüdruk oli kõigest 12 aastat vana. Tema isa jalutas noorema naisega minema ja tema ema ei tulnud enam iseendaga toime, mistõttu jäi tüdruk sisuliselt üksi. Nii otsis ka tema hoolivust, armastust, hellust ja tähelepanu, aga seda täiesti valedest kohtadest ning sattus korduvalt voodisse endast vanemate meestega. “Tütarlapsena ei osanud ma end kehtestada, et me peame kasutama kondoomi. Tegelikult oleksid pidanud need vanemad kaaslased võtma selles osas vastutuse,” jutustab Reelika. 

Lisaks kondoomi puudumisele näeb Reelika oma soovimatu raseduse taga ebapiisavat seksuaalharidust, sest tol ajal noortele lihtsalt ei räägitud sellest. Kuna Reelika oli kõigest koolilaps, otsustas ta teha aborti, mis viidi läbi kliinikus kraapimismeetodil. 

Abordikogemus oli Reelika jaoks äärmiselt raske. “Mind viidi tuppa, kus oli 10 naist ja voodid seinte ääres. Üks naine veel hädaldas seal, et kõigega läheb nii kaua aega ja temal on kiire. See oli täielik õudus! 16-aastane on laps ja vajab palju rohkem tuge, et ta sellisesse olukorda ei satuks,” meenutab Reelika kohutavat päeva. 

Ta tundis, et tal puudub igasugune tugisüsteem ja abordi tegemine traumeeris teda niivõrd palju, et tal kulus aastaid, enne kui ta sellest terapeudiga rääkima läks. Reelika mäletab, kuidas ta tundis tohutut häbi ja kandis seda endaga pidevalt kaasas, sest ta ei saanud mitte kusagilt mitte mingit tuge. “Minu jaoks oli abort lihtsam valik kui see, et ma oleksin selle lapse saanud. Ma olen elu jooksul olnud korduvalt suitsiidne, nii et ma ei usu, et ma oleksin kaua vastu pidanud. Ma olin vaimselt täiesti ebaküps ja ebastabiilses olukorras,” tunnistab Reelika.

Aastad möödusid ja Reelika abiellus. Koos abikaasaga õnnestus tal saada kolm last. Kui ühiselt otsustati, et rohkem rasestuda nad ei soovi, hakkasid nad kondoome kasutama. Ühel saatuslikul päeval aga kondoom ei toiminud ja Reelika võttis hommikul SOS-pilli. Ka see ei päästnud teda ja naine jäi taaskord lapseootele.

“Ma olin kõik omaltpoolt teinud ja ma jäin ikka rasedaks!” oli Reelika ahastuses. Seekord oli abordi tegemise otsuseni jõudmine tunduvalt keerulisem kui esimesel korral, sest ta oli juba ema. Ta tundis, et kui ta oli lasknud oma eelnevatel lastel sündida, kuidas ta siis sellel lapsel ei lase?

Reelika ei tahtnud seda last ja nii võttis ta ette tee naistehaiglasse. Ta mäletab, kuidas seal ootejärjekorras istudes tundis ta end kui hoor ja täielik kalts, kuigi oli rasedaks jäinud oma abikaasast. “Tekkis tunne, et igaühel on õigus sinu peale sülitada. See ei ole selline meditsiiniline protseduur nagu sa käiksid hambaarsti juures või neelaksid sondi,” kirjeldab ta.

Abort kutsuti esile pillidega, mille Reelika manustas kodus. Protsess hakkas pihta aga oodatust varem ja nii mäletab ta, kuidas ühel õhtul dušši all seistes temast tükid välja hakkasid kukkuma. Reelika jaoks oli see õõvastav.

Kaks aborti läbiteinud Reelika usub, et mitte ükski naine ei tee seda kergekäeliselt, vaid et seal taga on alati midagi, mis ei ole korrektselt toiminud. Hingeliselt olid mõlemad korrad tema jaoks väga rasked ja ta on lõpmatuseni tänulik, et tal oli võimalus oma rasedused katkestada. “Pool aastat enne teist aborti diagnoositi mul raskekujuline depressioon. Kuu pärast seda sattusin ma seetõttu ka kinnisesse asutusse. Kui seadus oleks mulle vastu tulnud ja ma poleks saanud seda aborti teha, oleksin ma rongi alla hüpanud koos selle oodatava beebiga,” räägib Reelika avameelselt.

Reelika tunnistab, et teist korda ja siis juba emana aborti tehes vaatas ta sellele olukorrale otsa teistmoodi – nüüd tähendas see tema jaoks mõrva. Ta pidas endaga lõputut kahekõne, mis oli tema jaoks meeletult raske, aga vaatamata sellele ei kahetse ta tehtut. “Selle lapse saamine oleks olnud mõistusevastane,” leiab ta.

Kommentaarid puuduvad