Pere “must lammas” Silvia Ilves avameelselt oma uues raamatus: mäletan neid isa sõnu elu lõpuni

Veidi aega tagasi jõudis poelettidele tšellomängija Silvia Ilvese ligi 300 leheküljeline raamat "Mina, Silvia". Silvia pühendab raamatu oma sündinud ja sündimata lastele.

TV3 portaal avaldab katkendeid peatükist "Oma pere must lammas", milles naine räägib nii oma nime saamisest, religioossest perekonnast kui ka sellest, miks ta võib end pere mustaks lambaks pidada.

Silvia toob välja, et 1992. aasta aprillis külastas äsja Nõukogude Liidu ikkest vabanenud Eestit Rootsi kuningas Carl XVI Gustaf koos oma abikaasa, kuninganna Silviaga. Nelja kuu pärast sündis Silvia Ilves pere kolmanda lapsena ning pärast teda sündis perre veel kolm last, kõik tüdrukud. Kui enamus tema õdedest said nime Piiblist, siis tulevane tšellist sai nime just kuninganna Silvia järgi.

Silvia perekond oli väga religioosne.

"Nii veider, kui see ka pole, arvestades minu kuulsust ja renomeed täna, olen ma pärit väga usklikust ja konservatiivsest perekonnast. Religioon mängis meie peres olulist rolli. See oli sama loomulik kui hingamine. Ükski lõuna ega õhtusöök ei möödunud ilma toidupalvuseta: „Jumal, Sind kõige eest tänan ma. Õnnista meid ja toitu ka. Aamen!" Kui võtta korraks hetk, et olla tänulik selle eest, mis meil olemas on, annab see toidule hoopis teistmoodi maitse ja väärtuse. Eriti veel oludes, kus pahatihti paljut ei olnud. Täna ei jõua ma kahjuks alati lastega isegi ühe laua taha sööma, rääkimata toidupalve ütlemisest, ent kui vanematel Raplas külas käime, teeme seda alati. Ja ma armastan seda, sest see on osa minu kasvamise loost," kirjeldab ta.

Silvia möönab, et paljude eestlaste jaoks võib see tunduda veider, kuid talle andis see lapsena väga palju turvatunnet, raamistiku ja teadmise, et elu juhib mingi kõrgem jõud.

„Lapsena uskusin sinisilmselt iga öeldud palve mõjusse, aga nüüd täiskasvanuna näen selles pigem platseeboefekti. On tal siis mõju või mitte, ma ei tea, aga mulle väga meeldib kirikus käimise traditsioon. Ma ei armasta mõelda Jumalast kui kellestki või millestki, mis vääramatult meie elusid mõjutab – ma ei saa endale laitmatut elu lihtsalt palvetada, vaid vastutan oma tegude ja otsuste eest ikkagi ise. Samas usun enesesisenduse imelisse jõusse. Nii olen Meie Isa Palvet lugenud ka poegadega enne nende olulisi esinemisi,“ lisab ta.

Samuti toob Silvia välja, et oli oma pere must lammas. „Vanemad pühendasid kogu oma elu pere ja laste teenimisele ja kui nad ei suutnudki mulle ja mu õdedele pakkuda kõike, mida oleksime soovinud, siis kodusoojus oli see, mida nad meile pakkuda said. See ja range distsipliin. See ei tähenda, et oleksin neile minu kasvatamise kuidagi lihtsaks teinud. Olen kahtlemata oma pere must lammas, teiste õdedega võrreldes impulsiivsem, püsimatum ja kordades edevam. Mäletan elu lõpuni isa sõnu: „Sina, Silvia, oled tütar, kes on mulle kõige rohkem haiget teinud." Me ei pruugi olla alati ühel nõul selle osas, mis puudutab näiteks laste kasvatamist – see aeg, mil mu vanemad oma lapsi kasvatasid oli 30 aastat tagasi ja tänane elu ja kasvatus on hoopis midagi muud, aga ma pean oma vanematest sellest hoolimata väga lugu ja pole kunagi tahtnud neile haiget teha.“

Ka kirjutas Silvia, et tema ema ostis ühel 2017. aasta maikuu päeval ära kõik värsked Õhtulehe numbrid, mida Juuru külas müüdi, sest ta ei tahtnud, et külarahvas loeks tema järjekordsest lahkuminekust.

"„Elu kuldses puuris ei ole minu jaoks" laius suurelt Õhtulehe esikaanel, kus rääkisin ausalt ja avameelselt sellest, kuidas minu kolmanda lapse isa mind pettis ja mulle valetas ja kuidas ma seepeale otsustasin suhte lõpetada. Seebiooper missugune. Mu ema on aga kirikuinimene ja kogukonna arvamus on tema jaoks oluline. Ma mõistan tema teguviisi, aga sellest hoolimata ei saa ma mitte olla see, kes ma olen – elan oma elu täiskäigul, kõik või mitte midagi põhimõttel. See pole minu konservatiivsust ja vaoshoitust hindavale emale kerge koorem kanda.“

Ema on Silviale öelnud, et kui tal poleks lapsi, elaks ta hea meelega hoopis kloostris, et alandlikult Jumalale pühenduda.

Muidugi polnud Silvia ainuke tütar peres, kes emal harja punaseks ajas.

„Ta oli nii kohutavalt konservatiivne, on seda siiani, ja vahel mõtlen, millisest elukoolist puutumata jäänud maailmast ta üldse pärit on. Kuidas saab ta kohati nii eluvõõras olla? Kord, kui meil oli majas taas poiste pärast pahandus, sest emale lihtsalt ei mahtunud pähe, et tema tütardel võiks poiste vastu huvi olla, küsis üks õdedest: „Emme, kas sa tahaksid siis, et meist saaks lesbid?" „Kes need lesbid on?" oli ainus, mis ema suust vastuseks kolas. Olime hämmingus. Kas ta tõesti seda ei teadnud? Mõned aastad enne seda oli ta vihahoos aknast välja visanud papist tehtud nukumaja, mille olin ise oma kätega teinud, sest nukkudega mängimine oli tema jaoks täiesti mõttetult ilmalik tegevus – see ei saanud olla miski, millega üks laps kogu oma päeva sisustada võis!“