Mis juhtus? Kristiina Ehin veetis oma lapse lõpuaktuse päeva hoopis EMOs

Oma Facebooki lehel kirjutas Ehin: ,,Kui EMOsse jõudes valust nutsin, siis polnud õnneks kellelgi küsimusi, miks ma peavaluga kiirabisse pöördun. Öeldi isegi, et teinekord tule varem. Aga millegipärast ei läinud valu ja kibedus ka siis üle, kui esimesed valuvaigistid olid juba tilgutamise lõpetanud."

,,Küsisin endalt, mida ma siis nüüd läbi elan ja kas sellel on mingit seost sellega, et praegu just seob mu poeg esimest korda kikilipsu ette (hiljem kuulsin, et see oli tõesti paras pähkel olnud) ja mina peaksin olema seal rahvasummas koos teiste emade ja isadega ja naeratama heldinult, kui ta teiste hulgas lõputunnistuse saab. Selle asemel leban siin tilgutite all ja õpin aeglaselt uuesti pead keerama, ilma valuta kätt tõstma ja silmi liigutama. Ei ole mingit seost, püüdsin endale kinnitada. Laps on oma töö teinud. Minagi olen teda toetades teinud oma töö ja võiks nüüd rõõmus olla ja tähistada."

,,Kindlasti on olemas kambad ja kollektiivid, kus ka lapsevanemad suhtlevad ja hoiavad kokku. Pärast koroona-aega minu jaoks see suhtlus kadus. Küllap omal süül ja tagantjärgi on mul sellest kahju. Tahaks teada, kuidas läheb teistel lapsevanematel. Hoolida ja suhelda. Tahaks küsida, kuidas nendel on läinud ja kuidas nad on end neil aastatel tundnud. Tahaks õpetajatele sooja sõna öelda ja laulda koos kooli hümni, millelele kaheksa aastat tagasi sõnad kirjutasin, eriti mõlgub meeles selle viimane salm:

Nüüd täiel häälel kõlagu meie koolikoor
Me õpetajad elagu ja iga laps ja noor
Nii iga päev vaimuväel võita endas kaamos
Püüdes kõige kõrgemat: omnia vincit amor"

Loe täispikka postitust siit:

• Sisuturundus

Haridus on terveks eluks!

• Sisuturundus

Startup H Drop on koos Jaapani partneritega välja töötanud uuendusliku kanepisnäki