Karmen Korjus matkas kuuga kodumaal 704 kilomeetrit: esimene päev oli raske, nutsin mitmeid kordi

Karmeni seekordne seiklus oli tema matkakarjääri pikim. ‘’Olin rajal 30 päeva, alustasin teekonda Hiiumaalt (pikkuseks 234 km), läbides uusima RMK matkaraja, mis avati eelmisel aastal. Kui Hiiumaale oli ring peale tehtud, sõitsin tagasi mandrile, sealt ma ei läinud aga koju, vaid tegin puhkepäeva imekaunis Haapsalus, valmistudes järgmisel päeval jätkama teekonda mandril,'' räägib ta oma matka algusest.

Edasi jätkas ta oma teekonda RMK pikimal Peraküla-Ähijärve rajal, mis ongi tegelikkuses kokku mõeldud Hiiumaa rajaga. ‘’Lõpetasin 30. mail oma matka Võnnu poe ees Lõuna-Eestis, mille viimast kilomeetrit saatis vihm ning kõuemürin. Kõndisin kuu ajaga kokku 704 kilomeetrit,’’ selgitab ta.

Kõige suuremad väljakutsed - kruusateed

Suuremalt jaolt ööbis Karmen RMK lõkkeplatsidel, küll aga vahel tegi ta mõned ööbimised ka mujal. ‘’Kõige ekstreemsem oli ööbimine terviserajal, kus oli ka discgolfi rada, õhtust sai süüa discide vilinal. Mandril olles oli ühel päeval ka äikesehoiatus, siis kauplesin end ööbima ühe mõisa terrassile, et jääda võimalikuks äikesetormiks kaitsva katuse alla,’’ kirjeldas ta kohti, kus ta matkal magas.

Karmeni sõnul on tehtud Eesti rajad on tehtud üsna mugavaks. ‘’Poed on vähemalt paari-kolme päeva tagant. Hiiumaal oli veidike keerulisem, seal kandsin kaasas viie päeva varu, kuni tulid mu sõbrad ning tõid uue koguse, ülejäänud rajaks - ühel õhtul ootasid nad mind ka imelise õhtusöögiga ning olid mulle teinud oma autopagasnikusse minipoe, kust sain valida endale viimaseks päevaks mõnusad snäkid. Need hetked on rajal maagiliselt ilusad ning südantsoojendavad,’’ kirjeldab ta.

Kõige suuremaks väljakutseks peab ta kruusateid. ''Mandril oli üks lõik, mis oli üles ehitatud ainult kruusateede ühendusele ja see põrutas ning lõhkus jalgu päris korralikult. Kui lisanduvad juurde tühjad sirged, mille ääres on vaid mullane pind, muutub see justkui lõputuks raskusejadaks, kus lõpuks tuleb jonn kallale ning lõpp ei paista ega paista,'' toob ta ühe keerulise hetke välja.

Hiiumaale minnes oli tema kotikaal 16-17 kilogrammi. ''Suurele toidukogusele oli lisaks ka raskem varustus, sest öösel olid veel öökülmad, ühel päeval kostitas saare peal ilmataat isegi veel lumega. Mandril läks kott kergemaks, saatsin postiga koju üleliigsed asjad ning korra ka kodus käies,vahetasin varustuse välja kergema vastu. Viimasel nädalal kõndisin 10-12 kg raskuse kotiga,'' lausub Karmen.

Traditsiooniks on saanud igal aastal läbida üks pikem matk 

''Tegelikkuses oli mul plaan teha seesama matk eelmisel aastal, paraku lükkus see edasi, kuna mu ema tabas ootamatu terviserike, mis lõi meie igapäeva pikemaks ajaks sassi. Talvel hakkas see mõte teda uuesti kummitama ja ta otsustas sel aastal uuesti proovida,'' räägib ta.

Nii mõnigi arvab, et selliseks teekonnaks peab tegema enne rohkelt plaane. Karmen tõdeb, et tegelikkuses oli see tema kõige vähem ettevalmistatud matk. ‘’Jõudsin vaadata küll varustuse üle ja tellida mõned vajalikud asjad, aga üldiselt läksin üsna väikese ettevalmistusega, sest jooksin oma ajaga tegelikult veidike ummikusse, aga kuna kogemust juba veidike on, ei tundunud see ebakindel samm,’’ lausub ta.

Tagantjärgi saab ta öelda, et ehk vahel ongi kõige õigem otsus lihtsalt minna ja lasta lool rajal lahti rulluda, sest see oli kindlasti tema senistest matkadest kõige lemmikum ja südant puudutavam, sest puudus ettemõeldud plaan. Tema moto oli "Üks päev korraga".

Miks üks naine läheb ihuüksinda pikaks ajaks üksi matkama?

‘’Kindlasti oli matka alguses piisake hirmu ja ärevust ka. Kuigi tegin seda Eestis, oli saarele sõitmine ikkagi teistsugune, lisaks pole ma kunagi varem Hiiumaad külastanud, mis muutis matkastardi veelgi erilisemaks - sain õppida seda saart tundma üsna intiimsel moel - jalgsi ning omakeskis. Ärevust tekitas aga RMK äpi mittetöötamine, mis on matkamisel üsna hea abimees. Leidsin rajal muud lahendused ja matk sellepärast pooleli ei jäänud,’’ sõnab ta.

Just matkaraja alguses oli Karmenil ka emotsionaalne hetk. ''Mind tabas ka "emasüü" (mom guilt) moment, sest esmakordselt olin oma tütrest nii pikalt eemal - mind tabasid mõtted, et milline ema seab end nii pikaks ajaks esikohale ning mis õigustab minu valikut panna justkui emaroll kuuks ajaks pausile,'' arutleb Karmen. Esimene päev oli tema jaoks raske, sest nuttis lausa mitmeid kordi. ''Kuniks nägin mündi teist poolt, et emadus ei tohiks olla takistuseks oma unistuste elluviimisel - minu teod on ju ka talle eeskujuks,'' sõnab ta.

Karmenilt on mitmeid kordi küsitud, et mille või kelle eest põgeneb ja ihuüksinda metsa läheb. ''Tegelikkuses lõpetan just siis põgenemise - murran lahti nö argipäeva rutiinist, ühiskonna ootustest ning pealesurutud edueesmärkidest ning lähen ja leian endaga kontakti. Looduses ei ole ühiskonnamüra ja dopamiinilaksude asemel vaatan hoopis iseendaga tõtt ning kuulan, mida mul endale on öelda,'' mõtiskleb ta matkamise tähenduse üle.

See on tema sõnul teadlik aeg iseendale ja ta kutsub seda tegelikult ka omaette teraapiaks. ''Ma lihtsalt lähen ja kõnnin oma elu nö selgeks ning päris ausalt, ükski ämber ei jää läbi kolistamata - loodus ei halasta ning laob kõik letti, mille igapäevaselt vaiba alla pühin,'' toonitab ta.

Hindab Eesti loodust

Karmen leidis loodusega tugeva ühenduse 4-5 aastat tagasi, kui ta tundis, et see on esimene keskkond, kus ta võib olla täiesti tema ise. ‘’Loodus ei anna mulle kunagi hinnanguid, võtab mind alati vastu, laseb mul karjuda, nutta, naerda, kokku kukkuda ning uuesti tõusta,'' räägib Karmen kogemusest, mida ta on metsast saanud.

Lisaks on matkamine talle õpetanud, kui imekaunis ning sügav on Eesti loodus. ''Ma ei mõistnud seda varem, kui sõitsin lihtsalt autoga kuskile kaunisse kohta, tõelise kontakti ning kodutunde, olen leidnud just jalgsi radadel liikudes. Matkamine on mulle justkui tagasi andnud mu oma juured,’’ arutleb Karmen matkamise tähenduse üle.

Üksinda hakkas ta matkama just sellepärast, et ta ei jaksanud enam teiste järgi oodata, sest nii oleks tal pooled matkad ära jäänud. ‘’Nii otsustasingi hakata üksinda käima, et mitte lasta teistel otsustada selle üle, kas ja millal ma metsa lähen, mille läbi õppisin väga palju enda eest vastutama ning endaga hästi läbi saama,’’ räägib ta.

Tänaseks usaldab ta loodust ja tema sees on nii tugev tunne, et loodus alati hoiab, eriti pikkadel matkadel. ‘’Pisike hirm on vajalik, sest see on ellujäämisinstinkti osa, küll aga ei tunne ma hirmu pimeduse või metsloomade ees. Eesti metsas on ikka väga turvaline, ausalt. Eks selle usalduse taga on kindlasti ka juba mingitsorti kogemustepagas, ega niisama ei öelda, et harjutamine teeb meistriks. Üksinda matkates on kindlasti alati mingi nö tunnal valvel, sest see käib inimloomusega kaasas,’’ arutleb ta hirmu olemasolu üle.

Kuna Karmen matkas enamus ajast üksinda, siis igatses ta sel korral väga inimesi kallistada. ''Niiviisi pikalt ja soojalt. Kuna ma olen ka väga suur raamatutelugeja, siis ootasin väga, et koju jõuda ning uuesti kirjandusemaailma sukelduda. Pean siiski tõdema, et metsas kaob ära hea rutiin - mulle on väga oluline uni ning minu eeskujulik unegraafik lendas metsas olles täiesti vastu taevast. Seega on see üks esimesi asju, mille regulaarsuse tahan taastada,'' sõnab ta.

See oli suurim kingitus, mille sai endale teha

Ta mõtiskleb ka selle üle, et mida enda kohta rajal kõige rohkem õppis. ''Tean oma käitumist ja pikk töö iseendaga on mind pannud aktsepteerima ka enda varjupoolt. Ma arvan, et ilusaim asi, mis ma enda kohta õppisin, oli see, et kui ma võtan kõik maskid eest ära ning olen 105 protsenti mina ise, siis inimesed ei jookse ära, vaid tulevad hoopis lähemale,'' arutleb ta.

Nüüd on Karmen kodus tagasi ja tunneb, et justkui ühe kuu oma elust maha maganud. ''Selline tunne nagu oleksin elanud justkui kuskil mujal planeedil, aga minu sees on suur rahu. Olen enda üle uhke ning tänulik oma vaimule ja kehale, et nad minuga nii head koostööd tegid ning selle kuu ajalise teekonna vastu pidasid. Tunnen, et minus endas on toimunud suuremat sorti muutus, ootan huviga, kuhu ja kuidas see mind tavaelus edasi kannab. Ja muidugi, kuhu järgmiseks,'' võtab ta oma seikluse kokku.

Seetõttu tunneb ta, et matk oli suurim kingitus, mille sain endale teha. ''Ma ei muudaks mitte midagi. See oli kasv, see oli jõud. See oli minu uue mina algus.''