Jesper Parve Viljandisse kolimisest: sellega juba harjutud, et oleme nomaadipere

Hiljuti avaldas kirjanik ja saatejuht Jesper Parve, et on otsustanud perega Hiiumaalt ära kolida ning nende uus kodu saab olema Viljandis. Ühelt poolt tingis seda konkreetsem vajadus ehk keeruline seis kahe lapse jaoks sobiva kooli ja lasteaiaga, teiselt poolt pere üldine liikumist ja avastamist armastav olemus. Kui vajadus ja soov tekib, liigutakse sinna kuhu kutsub. "Enda pere ja tuttavad on sellega juba harjunud, et oleme nomaadipere. Oleme alati seal, kus me oleme rahulikud, õnnelikud ja kus meil on hea," ütleb Jesper.

Liisk ei langenud Viljandi kasuks juhuslikult ning õieti polnudki laual muud varianti. Viljandi on Jesperile justkui tagasipöördumine lapsepõlve radadele, kuna sealt on pärit nii tema vanemad kui vanavanemad ning lapsena möödusid suved just Viljandis.

Kui kaua teie pere otsus Hiiumaalt ära kolida küpses? Mis oli selle peamine põhjus ja miks just Viljandisse?

Eks need ohumärgid [Jesper Parve loodud kooliga] olid, ma arvan juba, selle aasta talvel. Kooliaasta oli poole peal ja Hiiumaa Vabakool ikka siples rahalistes muredes ja me võitlesime kooli eest, tegime üleskutseid ja mõtlesime, kuidas kooliaastaga edasi minna. Kahjuks me nii palju toetust ei saanud, kui meil oleks vaja olnud. Teist aastat oli sama mure ja me saimegi aru, et oleme kooliga natuke üksi jäänud. Siis hakkasime vaikselt mõtlema, et peame vist isegi kooli kinni panema. Sellega seoses siis tekkiski mõte, et peame Hiiumaalt ära kolima. Ilma kooli ja lasteaiata – just waldorfkoolita – pole ka meil lihtne. Lähim tavakool ja lasteaed on 20-30 kilomeetri kaugusel, nii kaugele ei tahtnud ka lapsi viia.

Miks just Viljandi? Kogu minu pere, vanaemad-vanaisad ning ema ja isa on Viljandist pärit. Kogu lapsepõlve olen suved Viljandis vanaema juures maal talus veetnud. Ikka kodukant ja nüüd ongi tagasitulek lapsepõlve radadele. Kihvt uus mõnus algus. Väga hea meel selle üle.

Kes oli idee peamine algataja, kas Jesper või Mari?

Eks me koos arutasime seda, et peame kahjuks Hiiumaal oma elamise kooli ja lasteaia pärast lõpetama. Siis me arutasimegi, et kuhu? Tallinnasse kindlasti veel mitte, tahaks ikka natukene seigelda veel ja olla. See Tallinna tempo, laste vedamine ja kõik see hullus on veel kuidagi natukene hirmutav, ei tahaks sellega tegeleda üldse. Siis oligi Viljandi ainukesena laual ja mina olen tegelikult salamisi ikkagi oodanud, et tahan kunagi Viljandisse tagasi tulla ja proovida siin elada ning vaadata, mis meist saab. Nüüd olemegi siin.

Milliseid reaktsioone te nii tuttavatelt kui avalikkuselt peamiselt saanud olete?

Enda pere ja tuttavad on sellega juba harjunud, et oleme nomaadipere. Oleme elanud palju välismaal, Balil ja ka palju lastega reisinud.

Eks nii ongi, et oleme alati seal, kus me oleme rahulikud, õnnelikud ja kus meil on hea. Kui meil ei ole hea ja meile ei meeldi, siis me ei jää sinna virisema, õiendama ja mölisema, et on raske, jama ja paha. Siis me lihtsalt läheme sinna, kus on hea. Me ei ole sidunud ennast mitte millegagi. Kõik meie tööd on ka aastatega selliselt üles seatud, et saame tööd teha seal, kus tahame ja oleme vaba pere.

Ka avalikkus on seda kihvtilt vastu võtnud ning on artikleid kirjutatud, et tore kui seigeldakse. Olen hästi tänulik ka ajakirjandusele ja avalikkusele, et sellest on inspireerivalt kirjutatud.

Me kindlasti lubame, et hoiame Viljandit ja anname enda poolt panuse, et siin kõikidel inimestel veel mõnusam ja veel lastesõbralikum oleks ning loodame, et Viljandi meid ka hoiab. Siiamaani on küll metsikult hea ja armas vastuvõtt olnud. Inimesed tänava peal tulevad teretama ja kirjutavad, et nii hea meel, et te tulite. See linn ikka õhkab armsust ja lastesõbralikust, et see on ülikihvt tunne! Ootame huviga, mis septembrist saama hakkab, kui meie jaoks kui uus alguse saab ning lapsed kooli lähevad, nii et äge!

Millest on Hiiumaalt ära kolimisel kõige rohkem kahju?

Seal elamine oli nii teistsugune, nii puhas ja nii keset loodust. Võib-olla seda natukene igatseme. Aga meie suvekodu ning meie Pihla Inspiratsioonitalu ehk kogu suveelamine jääb ikkagi meile Hiiumaale alles. Talu me peame edasi ehk Hiiumaa parimat osa saame ikka suviti kogeda. Me ei ole nööri täiesti läbi lõiganud.

Kas ja mida teie elukorralduses veel kolimisega muutub?

Mul ei muutu midagi, sest mina saan oma kirjastuse tööd teha ükskõik kus kohast. Sama lugu ka Mari Indigolind disainibrändiga ja KUMA Design’iga. Ka tema saab tööd teha seal, kus on tema telefon ja arvuti. Meil kahel mitte midagi eriti palju ei muutu. Lastel ikkagi uus kool, lasteaed ja uued trennid, aga ma usun et see on ka selline... korraks natukene häiriv moment nende jaoks, aga nad on harjunud juba ka uuega, nad ei karda. Ma ei usu, et midagi väga suurt muutub. Võib-olla läheb paremaks isegi.