Intervjuu! Lohesurfi armastavad sõbrannad: meil on kõik lapsed maganud rannas turvahällis

Triin (36) ja Anne-Mai (35) on parimad sõbrannad, kelle igapäevaelu sõltub sellest, milline on tuule suund. Nad on kasvatanud oma lapsi rannas ja soovivad lohesurfi pisikuga nakatada ka kõiki teisi. Nende sõnul on see parim antidepressant, sest kõik mured jäävad alati kaldale.

‘’See kõik jõudis minuni täiesti juhuslikult. Elasin Viimsis ja sõitsin sealt mööda Pirita teed linna kooli ning tööle. Nägin seal esimesi surfareid ja aasta oli siis 2008. Hakkasin selle ala vastu huvi tundma ja võtsin Eestis ühe kursuse, mis polnud nii hea mõte, sest tol hetkel ei teadnud Eestis sellest spordialast keegi midagi. Kolisin Hispaaniasse, kus jäi aega üle ja seal lähedal oli surfikool, kus õpetati lohe ja nii sai minu kirg selle vastu alguse,’’ meenutab Triin oma esimest kokkupuudet lohesurfiga.

Anne-Mai sai inspiratsiooni just sõbrannast. ‘’Olen tegelenud aktiivselt kergejõustikuga. Triin rääkis Hispaanias elades, kui äge see kõik on ja mingi hetk, kui ta Eestisse tagasi tuli, hakkasin temaga rannas kaasas käima. Vaatasin, et tundub päris äge ja peaks ikka ka proovima,’’ räägib Anne-Mai ja lisab, et tegi esimesel korral kõik valesti. ‘’Pandi lohe külge ja tõmbasin selle kohe valesti üles. See oli väga õpetlik kogemus, aga midagi minus süttis ja sain aru, et see tuleb ära õppida ja selgeks saada,’’ ütleb ta.

Sealt edasi läksid nad 2013. aastal koos Tarifale, kus end selles vallas koolitati. ‘’Seejärel võtsime eksootilise reisi ette ja sõitsime Zanzibarile. Olime iga ilma ja oluga mere ääres, üritasin sõitma saada ja lõpuks saingi,’’ meenutab Anne-Mai. Tema sõnul ei olnudki muud võimalust, kui pidi minema välismaale, kus oma ala spetsialistid õpetasid. ''Kuid tänaseks on valdkond nii kiiresti arenenud ja Eestis on võimalik väga professionaalne õpe saada,’’ tõdeb ta.

Lapsed on kasvanud samuti rannas

Mõlemad naised proovivad oma töö- ja pereelu surfiga ühildada ning seni on see neil imehästi õnnestunud. Triin töötab kommunikatsiooni valdkonnas ja Anne-Mai on ühes hulgimüügi firmas müügijuht. Perioodil märtsist oktoobrini proovivad naised nii palju surfata, kui vähegi võimalik. ‘’Kõik sõltub muidugi tuulest, sest ilma selleta ei saa midagi teha. Meil on olnud suvesid, kus juulikuu jooksul saame vette minna vaid mõned korrad, sest on ainult neli päeva, kui tuul puhub,’’ sõnab Anne-Mai.

Mõlemal naisel on kaks tütart ja Triinu sõnul on teevad ka kõik nende lapsed surfipisikuga tutvust. ‘’Mis puudutab pereelu, siis on lihtne, sest lapsed on kasvanud rannas. Nad ei oska midagi muud tahta. Nii Eestis väljasõitudel kui ka välismaal on meil reegel, et pool päeva neile ja pool päeva meile. Pool päeva mängime nendega ja siis peavad nad selle ajaga ranna peal hakkama saama,’’ tutvustab Triin nende korraldust. ‘’Meil on ka kõik lapsed maganud rannas turvahällis. Kui vanker hakkas loksuma, siis sõitsin kaldale ja vaatasin, kas kõik on korras. Inimesed on ikka imestanud, et meil on lapsed niimoodi rannas kaasas,’’ räägib Triin naerdes.

Anne-Mai lisab, et kui selgitada lapsele, kuidas surfari elu käib, siis kõik on võimalik. ‘’Me oleme mõlemad perfektsionismile kalduvad tööinimesed, ehk kui me teame, et on tuul, siis me ärkamegi varem ja teeme oma asjad ära või teeme tööpäeva hiljem. Me leiame viisid, kuidas kõik on hoitud. Kõige olulisem on see, et oleks pere, ise ja tööasjad korras, siis on ka surfiga kõik korras,’’ teab Anne-Mai omast kogemusest. Ta lisab, et pere on kõvasti toetanud, et naised saaks selle spordialaga üldse tegeleda. ‘’Kui lapsed olid väikesed, siis tihtipeale oldi rannas ka vahetustega,’’ lisab ta.

Soovivad ka teisi lohesurfi pisikuga nakatada

Tänaseks on mõlemad naised instruktorid Wafi Surf’is ja nii õpetavad nad lohesurfi ka teistele. ‘’See sündis sellel hetkel, kui olime lastega kodus. Hakkas igav ja nii tekkis soov midagi põnevat teha. Instruktoriks saamine polnud eesmärk, eelkõige soovisime ise arenda, kuid tänu koolitusprotsessile saime aru, et oskame ka ise midagi, mida edasi õpetada,’’ räägib Triin, kuidas mõlemast sõbrannast sai neli ja pool aastat tagasi instruktorid.

Alguses oli Wafi Surf sõpruskonna ettevõtmine, kus korraldati erinevaid spordivõistluseid. ‘’Meie arendasime sellest välja surfi poole ja väga kiiresti saime aru, et meil on teatav jälgijaskond, kes tunneb meie tegemiste vastu huvi,’’ sõnab Anne-Mai. Lohesurfi vastu tunnevad huvi nii noored kui vanad. ‘’Kõige noorem õpilane on olnud 13-aastane ja kõige vanem 69-aastane, aga kui üldistada, siis see huvi on ikka rohkem 30-aastaste seas. Inimene, kes meie trenni jõuab, on juba mingid muud asjad ära proovinud ja tihti otsitakse midagi uut ja huvitavat,’’ räägib Triin.

Noorte puhul toovad naised välja selle, et neil on vaja ikkagi ema või isa sponsoriks. ‘’Varustuse ostmine on siiski kulukas ja alguses ikkagi päris kopsakas väljaminek, sest ainuüksi kogu varustuse maksumus võib kokku minna 2500 eurot,’’ sõnab ta.

Anne-Mai sõnul vaadatakse lohede maailmas aastakäike. ‘’Ehk siis kümme aastat vana lohe ei tasu täna osta, sest see on nii kiiresti arenenud spordiala. Tänapäevased lohed on palju kaasaegsemad, pigem tasub vaadata sellist kolme-nelja aasta vanust lohet. Ehk varustus areneb kiiresti, kuna iga hooaeg tulevad uued mudelid ja täiendused,’’ lausub Anne-Mai ja lisab, et lohe eelis on eelkõige see, et teda on mugav autosse pakkida, kuna võtab vähe ruumi.

‘’Tasub meeles pidada, et ei ole ühes suuruses lohet, mida saab kõikide ilmaolude jaoks kasutada. See on suuresti tingitud ka tuulest ja sõitjast endast. Seal määrab, et kui raske on sõitja, sellele vastavalt tuleb lohe valida. Tavaliselt sõitja omab kahte kuni kolme erinevat lohe, millega näiteks sõitmas käia,’’ lausub Anne-Mai.

Suurt ekstreemsust taga ei aja

Naised kinnitavad justkui ühest suust, et nemad suurt ekstreemsust taga ei aja. ‘’Meie jaoks ei ole eesmärk hüpata Eestis kõrgusrekordeid või panna ennast kuidagi ohtu. Mina ülepea vette ja kaugele avamerele üldse ei sõida, sest lohesurfi juures on palju neid nüansse, mis võivad juhtuda sinust endast sõltumata,'' sõnab Triin.

Ta toob näiteks, et kui lohe katki läheb, siis jääb sõitja avamerele. ''Mina teadlikult sellepärast sinna ei lähe. Kuid kõige ekstreemsem olukord tuleb mulle meelde Dominikaani Vabariigist, kuna seal oli väga kaootiline sõita, sest lained tulid risti. Olingi ülepea vees ja pidin tegelema merel enda päästmisega, sest tuult lihtsalt polnud, et lohe üleval seisaks,’’ meenutab Triin ühte ärevamat seika merel.

Mõlemil on ette tulnud ka tormituultega sõitmist, kus lained on suured ja peab võitlema, et tagasi kaldale pääseda. Sõbrannadel on juhtunud ka momente, kus nad on pidanud merel teineteist aitama ja samuti koos sõites hoiavad nad mõlemad teineteisel silma peal. ‘’Kuid lohesurf on kindlasti spordiala, mida on kõik võimelised ära õppima. Meie väikesed tütred sõidavad meil jalge vahel kaasas ja Triin õpetab oma 11-aastast tütart sõitma,’’ sõnab Anne-Mai.

Mõlema hinnangul on Eestis väga mõnus lohesurfi harrastada, sest siin on rohkelt madala veega rannajoont. ‘’Meie jaoks on sentimentaalse väärtusega kindlasti Laulasmaa rand. Vääna ranna paneks asukohana surfarite mekaks, kindlasti ei saa ka Pärnuta. Saartel meeldib meile samuti väga käia,'' mõtisklevad nad.

‘’Kõige rohkem sütitab loheusrfi puhul aeg iseendale. Ütleme ikka, et ekstreemsport on täpselt nii ekstreemne, kui ekstreemseks sa selle enda jaoks lood. Ma arvan, et see on selline hea üldfüüsiline trenn ja ka vaimse tasakaalu hoidmiseks tähtis. Kellele ei meeldiks merel olla, tuulte kanda ja trotsida neid loodusjõude? Kõik asjad jäävad justkui kaldasse, igapäeva mured ja tööasjad. See sporidiala suudab pea täiesti tühjaks teha, sest sa pead olema selles hetkes,’’ avaldab Anne-Mai põhjuse, miks ta on lohesurfile truuks jäänud.

Triin on nõus, et kui jooksma minnes jääb inimene ikka mingitele asjadele mõtlema, siis lohega merel olles pole võimalik millelegi muule mõelda. ‘’See on tõesti kõige parem pea tuulutus, mida mina tean. Kui lähed pärast tööd merele, siis see loksumine peksab mõistuse selgeks,’’ märgib Triin. Ta julgustab kõiki proovima ja rõhutab, et lohesurfi on ka rohkem naisi juurde vaja. ‘’See on väga maskuliinne spordiala ja naised saavad väga hästi sellega hakkama. Me üritame mõelda, kuidas seda valdkonda Eestis edasi arendada. Meil võiks ju olla tulevikus oma lohesurfi Kelly Sildaru,’’ unistab ta.