Beebilõusta ekskihlatu Ingrid Mänd pidas aastaid võitlust raske haigusega: imestan, et üldse ellu jäin!

Ingrid Mänd
Ingrid Mänd — FOTO: Ingrid Mänd/Instagram

Ilutehnik ja räppar Beebilõusta endine kihlatu ema Ingrid Mänd räägib avameelselt oma sotsiaalmeedias, kuidas ta vaevles aastaid ränga toitumishäire küüsis. „Olin sealmaal, et olin valmis endalt elu võtma. Ma reaalselt vihkasin ennast. Imestan, et üldse ellu jäin. Hommikuti tegin silmad lahti ja mõtlesin, et miks ma need avasin,“ tunnistab Mänd.

„Olen aastaid mõelnud sellel teemal rääkida. See on väga ebamugav teema, aga lihtsalt tunnen, et keegi peab sellest rääkima, kuna sellest ei räägita. See on asi, mille käes nii paljud inimesed omaette vaevlevad ning arvavad, et neil on midagi viga. See teema on toitumishäired,“ räägib Mänd oma Instagrami story’des.

„Te näete, et olen hästi enesekindel, näen ülihea välja, teen palju trenni, mul on ilus keha. Aga tegelikkus on see, et sa kunagi ei tea, mis inimese peas toimub ja mis deemonitega ta võitleb,“ tõdeb Mänd, et teise inimese sisse ei ole võimalik näha.

„Ma rebin ennast täiesti alasti kõigi ees. See on nii piinlik ja vastik teema. Olen tegelikult terve elu toitumishäirete käes vaevelnud. Vahel vähem, vahel rohkem. Tänaseks olen teadlikum. Ma ei ütle, et olen terve,“ jätkab Ingrid ja kõrvutab toitumishäiret alkoholismiga. Mänd ütleb, et kui viina joomisega saab veel lõpparve teha, siis söömisega see nii lihtne pole.

„Olin siis mingi 12-aastane. Mäletan, kuidas vaatasin kõrvalt oma ema, kes nägi alati väga ilus välja. Mu ema pidevalt kommenteeris ennast peeglisse vaadates, et on paks,“ meenutab Ingrid oma lapsepõlve.

Söömishäirete suunas tõukas teda ka ühe pereliikme kommentaar, kui talle öeldi, et tal on tagumik paksuks läinud. „Ta tegelikult ei mõelnud sellega midagi halba, aga mulle läks see väga südamesse. Hakkasin mõtlema, et olen paks ja pean alla võtma,“ räägib Mänd.

Nii sõigi ta kõigest 12-aastasena nädal aega ainult tatart, ilma ühegi maitseaineta. „See oli nii rõve. Mul oli kõht nii tühi ja mul oli halb olla,“ jutustab Mänd, kes üritas probleemi ka tugevalt varjata.

„Mingil hetkel hakkasin kaloreid lugema ja lisaks sellele käisin päevas kaks korda trennis,“ jätkab Mänd. Kui ta pärast kallimast lahkuminekut üksinda elama kolis, tekkisid tal aga hoopis räiged söömishood, kus naine sõi ohtralt snäkke, komme ja krõpsu. „Alguses on hea, aga siis ei saa pidama. Aju ei tee kehaga koostööd. Ütled „ära söö“ ja sööd ikkagi edasi,“ meenutab Mänd.

Mänd proovis probleemi lahendada toidu välja oksendamisega. „Lähed vetsu, topid näpud kurku ning püüad oksendada. Pisarad voolavad ja sa ei suuda hingata,“ jätkab Mänd emotsionaalselt.

Lõpuks otsustas naine psühholoogi poole pöörduda, ent kuna tegemist polnud tema probleemile spetsialiseerunud professionaaliga, oli sealt saadud tagasiside tema jaoks laastav. „Ta ütles mulle, et ära söö lihtsalt ja põhimõtteliselt naeris mind välja. Siis läks kõik veel hullemaks, kuni üks päev mõtlesin, et ei suuda niimoodi elada. Olin sealmaal, et olin valmis endalt elu võtma. Ma reaalselt vihkasin ennast. Imestan, et üldse ellu jäin. Hommikuti tegin silmad lahti ja mõtlesin, et miks ma need avasin. Ma ei tahtnud seda fucking reaalsust.“

Toona kohtus Mänd ka oma lapse isa ja endise kihlatu Beebilõustaga, kellest ta tänaseks lahus on. Suhe oli naise sõnul juba algusest peale äärmiselt toxic ehk mürgine ning nii jäid ka tema toitumisprobleemid tagaplaanile. „Praegu olen üksi ja keskendun endale ning see toitumise teema hakkab uuesti esile kerkima. Praegu käin iga nädal psühhoteraapias. Tunnen, et tahan tihti mingites olukordades uuesti tsüklisse minna ja väga kardan, et lähen sinna uuesti. See oli nii õudne aeg,“ ütleb Mänd lõpetuseks. 

Kommentaarid puuduvad