Avameelne intervjuu! Marco Tasane: tundsin, et kirstu kaas hakkab sulguma

Vestleme Marcoga telefonis ning esimese asjana ütleb ta, et annab endast parima, et ladusalt rääkida ning tunnistab, et kunagi oli ta suur kokutaja, mis oli ka üks põhjuseid, miks ta kooliajal räige kiusamise osaliseks sai. Loodetavasti vastab see artikkel küsimusele, kes on Marco Tasane ning heidab valgust tagamaale, mis on teinud Marcost selle, kellena meie teda täna tunneme.

Eesti avalikkus tunneb Marco Tasast eelkõige strippar Marcona. Siiski on mees aga ka muusikuna meie meelelahutusvaldkonda vapustanud uskumatute üllitistega nagu “Kreeka jumalanna”, “Spordipäev” ning “Kepikas”.

Kumb aga Marco enda meelest ikkagi rohkem on, kas strippar või muusik? “Varem olin ma nagu rohkem strippar ikkagi, aga viimasel ajal on teistmoodi. Kui mind tellitakse, siis tahetakse paketti, kuhu kuulub nii stripp kui ka laulmine,” ütleb Marco ning tunnistab, et tegelikult ei olnud tal soovi saada ei strippariks ega ka mitte muusikuks. “Lihtsalt saatus on viinud niimoodi. Ma ei pea tegelikult ennast ei strippariks ega muusikuks, aga ma saan nende kahe asjaga siiski hakkama ja tööd isegi on. Strippar Marcoks mind kutsutakse ja mul pole selle vastu midagi!” ütleb Marco.

Ta meenutab, kuidas kõik alguse sai ning läheb tagasi aastasse 1999, kus tuttav oli talle nõu andnud, öeldes, et Marco peaks minema Soome esinema. Tasane oli pikalt kõhkleval seisukohal, kuna peab ennast Eesti patrioodiks ning välismaal töötamine ei olnud talle sugugi meeltmööda. Pärast mõningat moosimist ta siiski otsustas pakkumise vastu võtta, millest sai alguse karjäär ning fenomen, keda Eesti üldsus tunneb täna strippar Marcona. Mees leidis enda tee muusikani ka puhtjuhuslikult, kui tuttav DJ pakkus talle välja koos muusikat teha. 2010. aasta paiku oli striptiisitööd vähem, mis tekitas Marcos tunde, et kirstu kaas hakkab kinni minema ning on viimane aeg leida uus väljund. Kuigi ta ei uskunud, et sellest asja saab, otsustas ta ikka muusikamaailma sukelduda.

Elu enne striptiisi ja meeletu ebakindlus

Kui Marco poleks täna strippar ega muusik, siis millega ta tegeleks? Tasane avaldab, et tegelikult on ta kokaks õppinud. Kokakooli läks ta vanaema soovitusel. Lisaks oli Marco ka kunstikoolis modell tervenisti 12 aastat. Mees ise ütleb, et kunstikoolis töötada talle väga meeldis, kuid kokatöö mitte nii väga. Kokatööd tehes pidi mees kell 6 hommikul ärkama ja terve päev pliidi ees seisma, mis oli liiga üksluine.

Tasane meenutab, kuidas ta kunstikoolis aktimodelliks käis ja arvas esialgu, et teda maalib korraga vaid üks inimene. Seda suurem oli tema šokk, kui ta ruumi sisenes ja talle ligi 30 silmapaari vastu vaatas, kes kõik usinasti meest maalida üritasid. "See oli minu jaoks kohutav! Tollel ajal, aastal 1995, ei käinud ma isegi rannas õieti. Tähendab, käisin rannas, aga eraldatud rannas, kui teisi inimesi ei olnud. Ma ei tahtnud, et keegi mind alasti või isegi poolalasti näeb. Kuigi ma käisin trennis, olid mu jalad väga kõhnad ja ma ei julgenud teiste ette minna," meenutab Marco toonast ebakindlust.

"Ma olen ikka muidugi ka ämbrisse astunud, üritades oma välimust parandada. Mitmed astad tagasi oli mul lõuaimplantaat. Lähedased ütlesid kohe, et see on ikka väga jube, kuid ega ma kedagi ei kuulanud. Olen üpris põikpäine ning mulle tundus see ilus. Kuni ühel päeval tehti üritusel minust pilt ja vaatasin, et ikka päris õudne näeb välja. Lasin selle eemaldada," tunnistab ta.

Koolikiusu ohver, kelle elu algas täiskasvanuna

Marco on tänasel päeval vaieldamatult ideaalses füüsilises vormis. Mehe sõnul on ta selleni jõudnud tänu tohutule enesekriitikale. Ühtlasi tunnistab ta, et selles on oma osa olnud ka koolikiusul, mis oli tema jaoks meeletult keeruline. "See oli kaks aastat, kui ma Tallinna koolis käisin. Ma olin siis emaga Tallinnas. Koolis ei võetud mind omaks, ma ei olnud sportlik ning kokutasin jubedalt. Hea, et ma saan praegu sinuga telefonis rääkida, aga siis ei saanud ma isegi telefoni vastu võtta, kuna mul lihtsalt ei tulnud sõnas suust välja."

Marco meenutab kohutavat seika, kus teda taheti koolis suisa üles puua. "Tagumises pingis istujad võtsid mingisuguse köie ja panid selle mulle ümber kõri ja tõmbasid. Ma ei suutnud isegi õpetajat hüüda, kuna mul ei tulnud poomise pärast isegi häält suust välja." Emale Marco aga juhtunust rääkida ei julgenud, sest ei tahtnud teda muretsema panna, vaid luiskas hädavaleks, et oli kotisanga külge takerdunud ning see oli jätnud armi. Ema sai siiski lõpuks juhtunust teada ning läks kooli arveid klaarima.

Marco lisab, et koolikius oli tema jaoks märk, et peab hakkama endaga tegelema. Kui ta Tartusse kolis, hakkas mees regulaarselt trennis käima ning isegi pidutsema, kasvõi vastumeelselt, et arendada enda suhtlemisoskusi. 18-aastaselt saavutas ta teatava rahulolu iseendaga ning siis hakkas tal tekkima ka huumorimeel, mida mehel varem ei olnud. Marco sõnab, et eneseiroonia tekkis tal alles 30-aastaselt.

Ameerika unistus, mis ei realiseerinud

Pärast kunstikooliametit elas Marco aasta aega Soomes ning siis ka Ameerikas, kus töötas ehitusel. Tasane meenutab, et kui ta 1998. aastal Ameerikasse suundus, oli Eestis vaene aeg ning Ameerikasse reisimine oli suur luksus. "Ma mõtlesin, et teen üllatuse inimestele, lähen Ameerikasse, aga ei ütle kellelegi. Ja ma läksingi! Kaks kuud olin seal."

Marcole lubati Ameerikas tööd ning ka palk oli juba varem kokku lepitud, mis pidi olema 12 dollarit tunnis, ent kohapeale jõudes selgus, et mehele makstakse sellest tunnitasust suisa poole vähem. "Ega ma seal eriti midagi ei teeninudki. Piletiraha oli tollel ajal väga kallis. Palga eest, mis teenisin, sain vähemalt selle kaetud."

Tööd rügas Tasane Portlandis, mis asub Oregoni osariigis. "Kahjuks ei olnud see glamuurne New York, ma olin ikkagi pori sees mägedes ja tegin rasket füüsilist tööd." Mees meenutab, et läks ehitusele tööle sametpükstega, millest muidugi midagi alles ei jäänud.

Tänaseks päevaks on Marco jätnud seljataha nii kokaameti, kunstikoolitöö kui ka ehituse. Ta on täiskohaga meelelahutaja, kellest iga eestlane kuulnud on. Vahet pole, kas Marco stiil sümpatiseerib või mitte, ei saa eitada, et tegu on omanäolise ja loomingulise artistiga, kes mitte kedagi külmaks ei jäta. Selle teatava kultusliku kuulsuse juures võiks justkui eeldada, et raha on alati ning majanduslik kindlus on tagatud. Marco avab, et päris nii see siiski alati kahjuks ei ole.

"Algaastatel oli raske. Tulin vaevu ots-otsaga kokku. Viimasel neljal aastal pole ma õnneks pidanud toiduhindasid vaatama, olen saanud endale üht-teist lubada. Kuid mul on olnud hetki, kus raha on otsas ning koduse taara viimise eest saan tšeki, mille eest endale süüa osta." Marco lisab ka, et kindlat igakuist sissetulekut tal ei ole ja see varieerub väga palju, kuid jääb vahemikku 500-3000 eurot.

Marco sõnul siiski selle tööga rikkaks ei saa ning noortele, kes talle kirjutanud on, et sooviksid ka sarnast karjääri teha, on ta öelnud, et nad valiksid pigem midagi muud. "Meil ei ole enam 2000ndad, kus selline show väga hinnas oli, parem ja kindlasti stabiilsem oleks valida mõni muu amet," ütleb ta.

Täiskarsklane, kes ühtegi ainet ei tarvita

Kuidas aga sünnivad Marco pöörased ideed ning kas ta kasutab selleks ka abivahendeid? "Seda arvatakse jah, et selliste ideede väljamõtlemiseks on vaja mingeid aineid tarbida, aga mina seda päriselt ka ei tee. Ma olen täiskarsklane olnud praktiliselt terve elu. Kaks korda elus olen alkoholi proovinud, mulle see ei meeldinud ja rohkem pole ma tahtnud ka seda juua. Pidulikel üritustel hoian pokaali käes, kuid lonksu ma sealt ei võta," ütleb mees.

Ka narkootilistest ainetest on mees eemale hoidnud. "Ma olen ikka oma töös ja tuttavate pealt näinud, mida need inimestega teha võivad. Mulle tundub kogu see teema ohtlik, seega olen hoidunud." Marco meenutab ühte seika, kus ta käis esinemas ühe prominentse ärimehe sünnipäeva peol. Hiljem, kui oli aeg lahkuda, sattus üks üsna purjakil härra temaga koos lifti, kus ta end sõna otseses mõttes täis lasi. Marco sõnul oli see tema elu kõige pikem liftisõit, mida ta mäletab.

Millest Marco täna veel unistab? "Et ikka tööd oleks, et raha oleks! Ega väga suuri ambitsioone mul enam ei olegi, aga võib-olla võiks olla. Tommy Cashiga võiks järsku midagi ühiselt teha, ta lisas mind sõbralisti pärast seda, kui mul üks laul ilmus, ju siis talle meeldis. Lisaks on ta mind korduvalt ka muusikavideotesse kutsunud, kuid siiani pole me veel kaubale saanud, kes teab!"

• Sisuturundus

Oot-Oot Stuudio annab nõu – kuidas valida kastiga voodit?

• Sisuturundus

Soojendustooted tervise edendamiseks: traditsiooniline Hiina meditsiin ja kaasaegsed lahendused